Anto Liivati mõttepäevik

Majandusotsuste mõistmisel leiab tuge psühholoogiast

2011-10-14T04:36:00.000-07:00

Allpool arvamuslugu tänasest Äripäevast. Üle pika aja sai siis loengutelugemisele vahelduseks ka midagi kirjutatud. Sel korral kahasse EBS käitumisteaduste õppetooli juhataja prof. Jaan Ennuloga. Kel ligipääs Äripäeva online versioonile, saab lugeda ka siit: http://www.aripaev.ee/5195/arv_kolumn_uus_519501.html

Ratsionaalsus ei ole inimestele eriti omane, kuigi me kaldume arvama, et kõik meie otsused on eelnevalt korralikult läbi mõeldud. Et oleme enne otsustamist kõiki meile teada olevaid tegureid arvesse võtnud. See võib nii olla, aga kui jõuab kätte aeg lõplik otsus langetada, laseme ennast mõjutada emotsioonidest. Me ei suuda otsustamisel kõikide mõjuritega adekvaatselt arvestada ja ühe või teise teguri kaalu hindamine võib olla vägagi subjektiivne.

29. septembril võttis riigikogu vastu valitsuse esitatud otsuse, mille kohaselt annab Eesti rahastamisraskustesse sattunud euroala liikmesriikide toetamiseks ligi 2 miljardi euro suuruse garantii. Otsuse vastuvõtmise poolt hääletas 59 ja vastu vaid 18 riigikogu liiget, mis viitab üsna üksmeelsele otsusele. Kindlasti ei olnud aga riigikogus tegemist vaid ratsionaalsetele majanduslikele argumentidele tugineva otsusega, vaid otsusega, millel on selgelt poliitiline ja sotsiaalpsühholoogiline dimensioon.

Andmata hinnangut, kas Eesti peaks EFSFis osalema või mitte, püüame anda põgusa ülevaate, millised on need esmapilgul ehk märkamatud, kuid mõjusad sotsiaalpsühholoogiast tuntud võtted, mida seni riigikogu otsuse selgitamiseks kasutatud on.

Kohustumine ja järjekindlus. Me soovime olla ja näida järjekindlad, juhindudes sellest, mida me juba teinud oleme. Ebajärjekindlust peetakse üldiselt negatiivseks isikuomaduseks ning järjekindlust seostatakse isiksusliku ja intellektuaalse tugevusega, sest järjekindluseta oleks elu kaootiline ja pidetu.

Juba 1968. aastal leidsid Kanada psühholoogid R. E. Knox ja J. A. Inkster, et kohe pärast panuse tegemist olid inimesed hobuste võiduajamistel oma hobuse võiduvõimalustes palju kindlamad kui hetk enne kihlveo kinnitamist. Tegelikult hobuse võiduvõimalused muidugi kuigivõrd ei muutunud, kuid inimeste enesekindlus kasvas, sest soovime, et meie käitumine oleks minapildi ja seega varem tehtud otsustega kooskõlas.

Sarnane on lugu ka Eesti osalusega EFSFis. Oleme teinud järjekindlaid pingutusi Euroopa Liidu ja eurotsooniga ühinemiseks - pingutanud püksirihma, kärpinud ja toonud ohvreid rahaliidu altarile. Kuidas saakski nüüd seesama valitsus, kes eurotsooniga liitumise suuresti enda kontole kirjutada soovib, ühtäkki tunnistada, et rahaliidu päästmine ning hädas olevate liikmete toetamine ei ole vajalik? Selline käitumine oleks vastuolus valitsuse seniste väärtuste, prioriteetide ja käitumisega. Järjepidetut inimest (nii nagu valitsustki) peetakse aga kahepalgeliseks, valelikuks ja ebastabiilseks.

Käitumisökonoomikas kirjeldab seda nähtust pöördumatute kulude teooria. Selle teooria kohaselt me kaldume jätkama raha paigutamist kahtlasesse projekti või mõnel muul viisil pingutamist põhjusel, et nii palju on juba tehtud. Sõna järjekindlus kaunistab sellist tegevust - me jätkame samas suunas jooksmist, sest nii kaua on juba jookstud.

Vastastikkus. Võlg on võõra oma, ütleb Eesti vanasõna. Seda tunnistab oma veebipäevikus ka riigikogu otsuse teravamaid kritiseerijaid Rainer Vakra: "Eurotoetused, tõsi küll, oleme Saksa pensionäridele moraalselt võlgu, aga küll tuleb päev, kus me needki tagasi maksame - siis oleme vabad." Eesti on Euroopa Liidu eelarvest rohkem raha saanud, kui tagasi andnud ehk n-ö netosaaja.

Vorst vorsti vastu printsiipi ei ole küll diplomaatiliselt korrektne rõhutada, kuid kõigele vaatamata on selle tunnetamine meile n-ö emapiimaga kaasa antud. Vastastikkus tugineb ürgsele arusaamale, et peame püüdma samaga tasuda selle eest, mis teistelt saanud oleme. Vastastikkusest tulenev võlgnevussüsteem näib olevat inimkultuuri hästi arenenud omadus ja ühiskonnas üks olulisemaid sidususe loojaid.

Kui keegi kutsub meid oma sünnipäevale, tunneme vajadust vastata samaga, kui meile osutatakse teene, soovime osutada vastuteene. Mõned aastad tagasi pakuti ühele loo autorile Türgis tänaval teed sõnadega: "For you my friend, that's all for free". Olles mitmenda pakkumise peale teetassi tühjaks kummutanud, järgnes palve "2 dollars please!". Ja kuigi lähedal asuvas kohvikus oleks teetassi eest pidanud vähem maksma, sai tee serveerija 2 dollari võrra jõukamaks. Vastastikkus on nii võimas relv, et toimib ka sellisel juhul, kui teenet ei ole tegelikult palutudki. Anna ja Sulle antakse.

Kaptenismus ehk autoriteetide arvamus. Kaptenismuseks nimetatakse pimedat kuuletumist autoriteedile, olgu see tingitud siis lugupidamisest tema positsiooni (legitiimne võim), isiku (referentvõim) või oskuste (ekspertvõim) vastu.

Enamasti osutub see inimestele kasulikuks, sest autoriteedil on tavaliselt parem ligipääs otsustamiseks vajalikule teabele. Siiski on kaptenismus organisatsioonides ja meeskondades ühtaegu nii õnnistus kui ka needus. Viimast meenutavad mitmed lennu-, laeva- ja rongiõnnetused ning teised juhtimisvead.

Näiteks tuntud konsultatsiooniettevõtte Bain & Company 2007. aasta üleilmses tippjuhtide uuringus väitis vaid 27 protsenti vastanutest, et nad valmistuvad järgmise 12 kuu jooksul majanduslanguseks, kuigi majandusteadlaste hoiatused ning manitsused olid neile kindlasti teada. Nende vastuste foonil võib vaid oletada, kui ootamatult üleilmne finantskriis paljusid ettevõtteid tabas. Kaptenismus on seda tõhusam võte, mida suurem on määramatuse (ebakindluse) määr, väiksem otsuse kaal otsustaja jaoks, ning kõrgem kapteni autoriteet.

Sarnast kaptenismust oleme kohanud korduvalt ka EFSFis osalemise üle peetud keskusteludes. Meenutagem, nimesid nimetamata, vaid mõningaid "kaptenite" tsitaate: "Soome on poliitiline populism. Euro saab tugevamaks, täiesti kindel. Me peame näitama teatud kindlust, usku, ja andma sellega suurema panuse kui need garantiimehhanismid, mis on üsna keerulised.", "Kreeka 3% euroala SKPst ei ole väga suur probleem ja ka Eesti 2 miljardi euro suurune käendus ei muuda suurt midagi.", "Oleme liiga väikesed, meist ei sõltu midagi.", "Eksisteerib üliväike tõenäosus, et garantii realiseerub.", "Me ei lähe kreeklastele kotiga raha viima…"

Kujutlege, et sõidate autoga võõras linnas ning olete eksinud. Teie ees sõidab kohalik ja taga politseiauto. Jõuate ristmikule. Kuhu liikluseeskirjade rikkumise hirmus pöörate? Enamik inimesi pöörab sinna, kuhu eessõitjagi, sest peame teda selles küsimuses pädevamaks, autoriteetseks.

Igal tegevusel on põhjus, iseasi on, kas tegelikust põhjusest räägitakse või mitte. Sageli rääkija ei teadvustagi alateadvuses olevat tegelikku põhjust.

Millal saame paberist 1- ja 2eurose!?

2011-03-12T05:11:00.000-08:00

Miks pangaautomaat väljastab minimaalselt viieeurost, kui krooni ajal sai kordades väiksemas väärtuses raha välja võtta? Miks parkimise eest makstes või bussis piletit ostes antakse tagasi peotäis münte, mis taskus kolisema ja ära kaduma kipuvad? Miks need mündid kõik nii sarnased on? Need on küsimused, mida euro kasutamise kolmandal kuul küsivad ikka ja jälle tuhanded inimesed. Euro majanduslikest ja ka julgeolekualastest külgedest on viimasel ajal väga palju räägitud. Samas, eurode füüsilise olemuse kohta pole paraku keegi küsimusi esitanud. Aga just müntide kirumist kuuleb kõige sagedamini nii turul kui ka kohvikus.

Lähtuti vana Euroopa huvidest

Eurode esimene ehk praegu kasutuses olev seeria sisaldab pangatähti seitsmes nimiväärtuses viiest kuni 500 euroni. Väiksemad vääringud on müntides. Just sellise jaotuse otsustas 15 aastat tagasi Euroopa keskpankade juhtidest koosnev euro töögrupp. Sel ajal ei arvestanud keegi endiste idabloki riikide võimaliku ühinemisega euroalaga, mistõttu lähtus valik kõrge hinnatasemega vana-Euroopa riikide vajadustest.

Kui euro aga 2002. aastal lõpuks füüsiliselt kasutusele tuli, tekitas paberist ühe-ja kaheeuroste puudumine kohe nurinat madalama hinnatasemega Lõuna-Euroopa riikide elanike seas.

Eurosaadikute algatus

Palju jõulisemalt kerkis teema üles 2005. aastal, mil üle 300 Euroopa Parlamendi saadiku, teiste seas ka eestlastest saadikud Ilves ja Mikko, allkirjastasid deklaratsiooni (vt. link), mis nõudis Euroopa Komisjonilt ja Euroopa Keskpangalt ühe- ja kaheeuroste pangatähtede emiteerimist.

Vajadust põhjendati elukalliduse kontrolli all hoidmisega ning mõjuga, mida nende „pangatähtede puudumine avaldab inimeste suhtumisele raha väärtusesse arvestades, et sel on negatiivne mõju ka müntide tegeliku väärtuse tajumisele.“ Eurosaadikud juhtisid tähelepanu ka sellele, et ühisraha tulevase kasutusele võtmisega uutes liimesriikides muutub ühe- ja kaheeuroste pangatähtede emissioon veelgi tähtsamaks.

Vastuargumendid ei ole veenvad

Eurobürokraatide vastused on olnud pigem laveerivad. Esiteks viitavad nad, et rahatähtede teema on Euroopa Keskpanga pädevuses. Tegu on mugava vastusega, sest keskpank ei allu otse ei parlamendile ega komisjoni ametnikele. Samas, kas see tähendab, et keskpank ei pea hoolima tarbijate mugavusest?

Teiseks osutavad nad ühe- ja kaheeuroste paberrahatähtede suurele hulgale ja kiirele kulumisele. Selline põhjendus kõlab sarnaselt väitele, et riik ei peaks enam maanteid ehitama, sest peagi muutuvad need nagunii augulisteks. Võrdluseks – üheeurosega samas väärtusklassis paberist ühedollariline on maailmas laialt kasutusel ja USA maksumaksja ei kurda sugugi suure paberikulu üle.

Kolmas tollal kõlanud väide oli, et Eurobaromeetri uuringute järgi soovivad paberaha peamiselt vaid Kreeka ja Itaalia elanikud. Seis on vahepeal kindlasti muutunud, sest vahepeal on euro kasutusele võtnud mitmed Saksamaast madalama elatustasemega riigid – Sloveenia, Slovakkia, Malta, Küpros ja Eesti. Lähiaastatel soovib Läti ja Leedu kõrval ühisraha kasutusele võtta ka Poola, kus täna elab iga kümnes Euroopa Liidu elanik.

Eesti initsiatiiv?

Seega võiks Eesti eurotsooni lemmiklapsena haarata ühe- ja kaheeurose paberraha teemal initsiatiivi ja mitte oodata kuni Poola seda suurema vennana kunagi nagunii teeb. Parimaks katalüsaatoriks on siin ulatuslik avalik huvi teema vastu, mis sunniks meie ametnikke ja keskpankureid tegudele, selle asemel, et küüniliselt loota, küll hinnad aastate jooksul tõusevad ja siis ei lähe enam münte vajagi.

Avaldatud Postimehes 12. märstil 2011.

Vali uus tegija, värsked mõtted!

2011-03-02T04:41:00.000-08:00

Selleks, et õnnestuks oodatud muutused ellu kutsuda, on tarvis asju tunda. Vaja läheb ka kriitilist meelt ja oskust näha asju uue nurga alt. Samuti tegutsemiskindlust.

Hea mõttekaaslane, aita tuua värsked ideed ja uued tegijad Eesti poliitikasse!

376 ja Mustamäe tulevik - autoparklad maa alla?

2011-03-01T02:56:00.000-08:00

Olen põline Mustamäe poiss, siin koolis käinud ja kasvanud. Enamik hoove ja nurgataguseid on mulle tuttavad, paljude puudegi otsas olen roninud. Pean Mustamäed enda lapsepõlve kodukandiks ja soovin, et tulevikus asuks siin vääriselupaik, kus inimesed tahaksid elada ja töötada ning noored pered lapsi kasvatada.

Olulise osa Mustamäe elamufondist moodustavad nõukogudeaegsest perioodist pärinevad korterelamud. Enamasti tüüpsed korrusmajad on amortiseerumas või amortiseerunud, samuti nii moraalselt kui ka välisilmelt vananenud. Haljasalad on sageli muutunud poristeks autoparklateks ja jalakäijatel kvartalisisestel teedel tihtipeale lausa ohtlik liikuda.

Kui Mustamäele ei rajata uusi elamispindu ega renoveerita vanu, langeb päev-päevalt tänaste mustamäelaste kinnisvara väärtus ning üha vähem on noori, kes sooviksid endi tuleviku Mustamäega siduda. Soovin seista Riigikogu liikmena selle eest, et Mustamäe muutuks inimsõbralikuks parklinnaks, kus on meeldiv elada ka 40 aasta pärast. Selleks tuleb luua toimiv süsteem, et riigieelarve ja Euroopa Liidu vahendite kaasabil uuendada amortiseerunud elamufond.

Kui esimene paneel seinast langeb, ei ole meie kinnisvaral enam suuremat väärtust. Niisiis peame juba täna mõtlema ka sellele, kuidas lisaks elamute renoveerimisele rajada riigi, linna ja ettevõtjate koostöös Mustamäele uusi elamispindu, mis järk-järgult asendaksid vanu. Elamispindu, mis sobiksid välisilmelt Mustamäe elukeskkonda, oleksid energiasäästlikud ja mille autoparklad oleksid rajatud majade keldrikorrustele. Elamispindu, mis jätaksid piisavalt ruumi rohealadele ja mänguväljakutele. Just sellisel Mustamäel tahangi ka 40 aasta pärast elada.

Head vabariigi aastapäeva!

2011-02-24T07:35:00.000-08:00

Paneuroopa liikumise looja krahv Coudenhove-Kalergi kirjutas 1937. aastal: Inimesed on mõeldavad ilma riigita – riigid inimesteta pole mõeldavad. Riik tekib niisama kunstlikult kui lillepeenar /.../ aga peenar jääb lillede kunstlikuks organisatsiooni vormiks, nagu riik jääb inimeste kunstlikuks organisatsiooni vormiks. /.../ Tõeliselt ei õitse peenar, ei lõhna peenar, ei närbu peenar, vaid lilled õitsevad, lõhnavad, närbuvad, sest lilled elavad.

Kas see, et meie igapäevane toimetulek ei nõua näiteks teopäevi mõisaõuel, omariikluse eest sõdimist ja aeganõudvate talutööde tegemist, millega veel meie vanematel ja vanavanematel rinda pista tuli, vabastab või kohustab? Ma arvan et kohustab, sest inimene ei ole oma aja laps. Ta on kogu eelkäiva aja laps. Ühe põlvkonna heaolu ei ole kunagi vaid tuleviku arvelt võetud laen, pigem esivanematelt saadud kingitus.

Millele tuleks meist igaühel mõelda ja mida teha, et lilled peenral õitseksid, et meil kõigil oleks Eestis hea elada?

Esiteks, oma võimete ja võimaluste piires ühiskonnaelu korraldamisel kaasamõtlemine ja -rääkimine on iga inimese moraalne kohustus. Sellel, kes ei nõua endalt palju, ei ole moraalset õigust teistelt nõuda. Kas ühiskonnaelus kaasa rääkida mõnes kodanikuühenduses tegutsedes, sotsiaalselt vastutustundliku ettevõtja või poliitikuna, on juba vahendi valiku küsimus.

Teiseks tuleb selleks, et asjad õnnestuksid, nendest midagi teada. Rumalad inimesed ei loo tarka riiki, nii nagu kasvatamatus ei sünnita kombekust. Suur Taani filosoof Sören Kierkegaard on kirjutanud, et elu on võimalik mõista vaid tagantjärele, aga elada tuleb ikka ainult edasi. Me kõik peame oma tänaseid valikuid kaaluma homse valguses, et suuta teha otsuseid, mis peavad vastu ülehomsele ajaproovile. Eelkõige just väärtusotsustused tuleb teha enne, kui otsustamise hetk kätte jõuab.

Ja kolmandaks, pelgast teadmisest jääb siiski väheks. Läheb vaja ka kriitilist meelt ja tegutsemiskindlust. Heaks kokaks ei saada vaid toitu degusteerides, nagu ettevõtjaks ei kasvata vaid raha lugedes ega kodanikuks sirguta poliitikuid sarjates. Kogemused tulevad tegutsemise käigus ja annavad oskuse näha asju õige nurga alt, sest kõikideks elujuhtumiteks ei ole ühtseid reegleid ega käitumisjuhiseid. Seda mõtet illustreerib legend tuntud füüsikust Albert Einsteinist. Eksamil põrunud tudeng sooritas järgmisel aastal eksami uuesti ja põrus taas. Läks siis Einsteini juurde kaebama, et eelmisel aastal olid samad küsimused ja ta oli ju endale kõik selgeks teinud. Selle peale Einstein muigas ja ütles – jah, küsimused olid eelmisel aastal tõepoolest samad, aga õiged vastused on sel aastal teistsugused. Selle mõõdupuuks, kas meie teadmised on ikka veel ajakohased, saab olla vaid praktika.

Head vabariigi aastapäeva, väärtusotsustusi, kogemusi ja tegutsemisjulgust!

376 ja õhtusöök viiele

2011-02-23T01:41:00.000-08:00

Pean ausalt üles tunnistama, et nüüd olen ka mina poliit-meelelahutussaates osalemise ära proovinud. Valmistasin neljale kaaskandidaadile süüa ja minu kulinaarset võimekust saab hinnata 25. veebruari õhtul TV3-s.

Nõustun juba ette valvekommentaatoritega, kes kurdavad, et poliitika on kaubastumas ja kindlasti on olulisemaid teemasid, millega tegeleda. Samas on valimised ka demokraatia pidupäev ja pidupäeva juurde kuuluvad tihtipeale nii mõnedki igapäevaelust erinevad rituaalid.

Õhtusöögitraditsioonides võib muidugi näha sügavamatki alget. Näiteks idamaades on kombeks, et enne sisuliste küsimuste arutamist saadakse äripartneritega põhjalikult tuttavaks just pikkade toiduliudade juures. Loogika on lihtne – kui partner ei ole inimesena usaldusväärne, pole ka ühisest ärist midagi head loota.

Saabuvate valimiste eelses arutelus on valimisi tihti võrreldud poliitikute tööintervjuuga. Tööintervjuul aga esitatakse sageli küsimusi mitte ainult kandidaadi ametialaste oskuste kohta, vaid püütakse teda veidi ka inimesena tundma õppida. Niisiis loodan, et suutsin köögis toimetades end pisutki uuest küljest avada ja lubate mul edaspidi taas mõnel sisulisemal teemal sõna võtta. Ahjaa, homsest saab siis juba ka e-hääletamisega algust teha.

Tartu maraton ehk külmas säilib liha paramini

2011-02-16T23:00:00.000-08:00

Sel pühapäeval saabub taas eestlaste talvine suusapidu Tartu Maraton. Naljaga pooleks, mis see 20 miinuskraadi siis ikka ära ole? Olen üle 20 aasta igal talvel suuskadel mitusada kilomeetrit läbinud ja tegelikult tuleb tunnistada, et -20 kraadi on võistlemiseks siiski pisut karm. Samas, õnneks ei ole ma endale peale osasaamise mõnusast spordipeost raja läbimise osas ühtegi eesmärki seadnud.

Tõnu Õnnepalu põhjendas aastate eest ühes artiklis jalgpalli üleilmset populaarsust mängu elulisusega. Samas püüavad mitmed juhtimisteadlased kõrvutada meeskonnatööd organisatsioonis samalaadsete situatsioonidega erinevatel spordialadel. Tartu Maratoni eel võiks ju meenutada seda, miks mulle suusamaraton ikkagi nii väga meeldib.

Kui võistlemine sõbra, kella või enda eelnevate tulemustega ei ole oluline, on kõige toredam alustada mõnelt tagumiselt stardipositsioonilt. Nii ei pea meeleheitlikult enda eksistentsi eest päikese all (loe: suusarajal) võistlema, vaid saab rahvapeost rõõmu tunda. Eks ole ju neljanda koha medal sama karva, mis 4567. koha medal.
Siiski võib tihtipeale juhtuda, et mõni tuttav tahab vägisi Sind endaga kaasa vedada, et maraton näiteks kuue tunni asemel viie tunniga läbida. Ühest küljest on see vahva võimalus end proovile panna, teisalt aga, kui just päris tipptegija ei ole, leidub alati rajal keegi, kes on Sinust kiirem. Niisiis, kui juba võistelda, siis ennekõike iseendaga, et ikka finišisirgele välja jõuda.
Grupis sõita on tihtipeale mugav, aga pühapäeval võib liiga aeglaselt liikudes külm hakata. Samas, püüdes iga hinna eest väga kiiresti sõita, võib jällegi hingamisteedele liiga teha. Niisiis on tavaliselt kõige mõnusam, kui võtta kaasa mõni sõber, kes plaanib maratoni enam-vähem samas tempos läbida.
Ja lõpetuseks, liiga kergekäeliselt loobuda ei maksa! Kuigi mõni rajalõik võib tunduda raske, kompenseerib rõõm lõpunisõidetud maratonist kõik vaevad. Katkestamist tuleb aga hiljem nii endale kui ka sõpradele saunas üha uuesti põhjendada.

Maratonirajal näeme! Valimismaratonis aga võib hoida pöialt numbri 376 all sõitjale :-)

376, töötan peaga!;)

2011-02-11T03:29:00.000-08:00

Riigikogu valimiste debatt käib täie hooga, ega ole minagi sellest kõrvale jäänud. Kandideerin koduses Mustamäe ja Nõmme ringkonnas numbri all 376.

Kindlasti võib mulle ette heita, et ma pole viimastel kuudel blogis aktiivne olnud. Aga tunnistan ausalt, sellal kui paljud poliitikud populaarsuse saamiseks säutsusid, kirjutasin mina koos sotsiaaldemokraatidest mõttekaaslastega valimisprogrammi. Veidi pikemat kui 140 tähemärki :)

Ja tulemusega võib rahul olla – programm pakub üsna selge arusaama, kuhu suunas Eesti liikuda võiks ning seda on kiitnud ka analüütikud nii "paremalt" kui ka "vasakult". Isegi alati kriitiline Anvar Samost kirjutas Maalehes: „Programm ei pruugi inimestele - näiteks mulle - täies mahus meeldida, aga selle kallal on tööd tehtud, see peegeldab selget maailmavaadet ja visiooni Eesti arengust“.

Mida ma valijale luban!? Seda lubangi, et minu osalusel sündivad sotsiaaldemokraatide ettepanekud saavad olema põhjalikud ning tegevusplaanid selgelt lahti kirjutatud. Minu väärtused ja lähtekohad on ikka samad, mis eelmistelgi valimistel – Eesti poliitikasse on vaja enam kaasamise kultuuri ja koostöösoovi, värske pilguga tegevusplaanide ülevaatamist ning julgust tegeleda keeruliste probleemidega. Luban, et töötan ka edaspidi peaga!

PS: Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi lühikest ülevaadet aga ka täisteksti saab lugeda kodulehelt: www.sotsdem.ee

Tomberg, Lember ja Liivat: "Mõistlikud rahvaliitlased, viimane aeg on otsustada!"

2010-08-25T23:04:00.000-07:00

Rahvaliidu varasemate aseesimeestena jälgime murelikult täna Rahvaliidus toimuvaid arenguid, kus erakonna iseseisva jätkamise eest seisnud juhtfiguurid kemplevad valijate huvide esindamise asemel parteikassa pärast. Tänaseks on selge, et Rahvaliidu iseseisva jätkamise toetajad ei saa erakonna juhtimisega hakkama.

Vaatame kahetsustundega, kuidas rahvaliitlaste ühiselt koostatud programm Hooliv Eesti kipub hääbuma erakonnajuhtide omakasupüüdliku vägikaikaveo tulemusena ning ilmselt saavad tõeks juba kevadel kõlanud kartused, et veel enne valimisi viiakse erakond Keskerakonna lippude alla.

Paljud tegusad rahvaliitlased on tänaseks liitunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, mille liikmetena oleme asunud ellu viima ideed tugevast, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisvast jõust.

Hetkel toimub Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas valimisplatvormi koostamine. Kutsume just nüüd endaga ühinema kõiki mõttekaaslasi, et Hooliva Eesti programmis kirjeldatud põhimõtted oleksid ka tulevikus Eesti poliitikas mõjukalt esindatud.

Vahelduseks midagi suviselt mittepoliitilist :-)

2010-07-27T04:40:00.000-07:00

Täna stardib Eesti korraldustiim ja eliit sarjas esindusõiguse võitnud võistkond Converse maailma suurimale tänavakorvpalliturniirile Moskva Open 2010. Võistlused algavad neljapäeval 29. juulil Luzniki olümpiakompleksi vahetus läheduses. Võistlustega saab kursis olla tanavakorvpall.ee venekeelse lehe abil, inglisekeelset infot Moskva Openi kohta leiab siit. Uudiseid Eesti tiimi ja korralduse kohta jagame tanavakorvpall.ee pealehel. Rohkem infot: http://www.tanavakorvpall.ee/ee/est/2/other_tournaments/moscow_open/?text_id=50109

Pöördumine erakonnakaaslaste ja toetajate poole

2010-05-27T05:54:00.000-07:00

Langetasime täna Rahvaliidu endiste aseesimeeste Ene Tombergi ja Kajar Lemberiga otsuse asuda ellu viima ideed tugevast, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisvast jõust Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetena.

Allpool lisatud meie pöördumine erakonnakaaslaste ja toetajate poole.

Oleme igaüks olnud Eestimaa Rahvaliidu liige kümmekond aastat ja vaatame murelikult arengutele, mis erakonnas viimasel ajal toimunud on. Maailmavaatelise väitluse asemel Eesti ja Rahvaliidu tuleviku üle on arutelu keskmesse tõstetud parteikassa kasutamine ning erakonnas maad võtnud kättemaksuhimu ja isiklikud solvangud. Pakkusime aseesimeestena välja tulevikkuvaatava plaani luua Eestimaa Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna baasil uus ning tugev, regionaalselt ja sotsiaalselt vastutustundlik jõud. Meie ettepanekut toetas arvamusuuringu järgi 58% Eesti inimestest, 2/3 Rahvaliidu juhatuse koosseisust, enam kui pool volikogu liikmetest ja üle 40% kongressi delegaatidest. Ühenderakonna loomise idee toetajate hulgas olid paljud omavalitsusjuhid, põllumehed, ettevõtjad, ühiskonnateadlased ja arvamusliidrid.

Kuigi Rahvaliidu kongress otsustas ühenderakonna loomise plaani mitte heaks kiita, on Rahvaliit meie hinnangul jõudnud ummikteele: erakonna toetus on pikka aega püsinud allpool valimiskünnist ja erakond on kaotanud positsioone kolmedel viimastel valimistel. Kuigi Rahvaliit on alati seisnud aruka ja inimesest hooliva poliitika eest, on meil siiski jäänud väheks jõudu, et oma seisukohti mõjukalt esindada. Erakonna iseseisva jätkamise toetajad ei ole esitanud ühtegi plaani, kuidas erakond uuele tõusule viia ning enamik neist ei soovi ise järgmistel valimistel kandideerida.

Me ei ole matnud maha plaani luua tugev, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisev jõud. Rahvaliidu ideed ei vääri hääbumist ning keegi ei peaks tundma end reeturina, kui ta ei soovi igavesti taluda erakonna edasiviimise asemel siseheitlusele ja kättemaksule keskendunud poliitikute solvanguid. Teatasime oma tagasiastumisel tehtud avalduses, et kavatseme leida viisi, kuidas idee tugevast eestimeelsest, inimesest hoolivast ja regionaalse tasakaalu eest seisvast jõust ellu viia. Näeme Rahvaliidu Hooliva Eesti programmi peamiste autoritena, et Eesti poliitikamaastikul suudab täna neid väärtusi kanda Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning oleme seetõttu teinud otsuse jätkata oma poliitilist tegevust ühinedes sotsiaaldemokraatidega.

Kutsume endaga kaasa kõiki mõttekaaslasi, kes meid kongressil toetasid, sest Eesti inimesed väärivad tõsiseltvõetavat valikut Keskerakonna ning IRLi ja Reformierakonna liidu kõrval. Usume, et meie ja meie mõttekaaslaste ühinemisel sotsiaaldemokraatidega suudame üheskoos anda panuse nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ilmavaate ja seisukohtade kujunemisse kui ka organisatsiooni tugevnemiseks. Anname endast parima, et Hooliva Eesti programmis kirjeldatud põhimõtted oleksid tulevikus Eesti poliitikas mõjukalt esindatud.

Astusin Rahvaliidu aseesimehe kohalt tagasi

2010-05-25T11:17:00.000-07:00

Allpool lisatud esimees Karel Rüütli ja aseesimeeste tänane pöördumine.

Üleeilsel kongressil toetas 42% kongressi delegaatidest plaani luua Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna baasil uus ning tugev, regionaalselt ja sotsiaalselt vastutustundlik jõud. See tähendab, et kongressi enamus oli veendunud, et Rahvaliidul jätkub piisavalt jõudu ning tahet jätkata senisel kursil.

Siiski on Rahvaliit meie hinnangul jõudnud ummikteele: erakonna toetus on pikka aega püsinud allpool valimiskünnist ja oleme kaotanud positsioone kolmedel viimastel valimistel. Pakkusin välja plaani Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ühinemisest võrdsete partneritena, sest kuigi Rahvaliit on alati seisnud aruka ja inimesest hooliva poliitika eest, on meil siiski jäänud väheks jõudu, et oma seisukohti mõjukalt esindada. Erakonna iseseisva jätkamise toetajad ei ole esitanud ühtegi plaani, kuidas erakond uuele tõusule viia ega soovi ise järgmistel valimistel kandideerida. Minevikunostalgia ja inimeste ebaeetilist vahenditega hirmutamine võimaldas küll nurjata tänase juhtkonna kava tugeva ühenderakonna loomisest, kuid ei paku lahendusi edasiminekuks.

Erakondade ühinemise plaan ei olnud kitsa ringi inimeste eraasi, nagu on püütud väita. Mõtet uuest poliitilisest jõust toetas enam kui 2/3 juhatuse liikmetest, üle poole volikogust ning enam kui 40% kongressi delegaatidest. Ühenderakonna loomise idee toetajate hulgas olid paljud omavalitsusjuhid, põllumehed, ettevõtjad, ühiskonnateadlased ja intellektuaalid. Sidusin kongressi otsuse enda usaldushääletusega ning astun Rahvaliidu esimehe kohalt tagasi. Koos minuga astuvad ametist tagasi ka aseesimehed Ene Tomberg, Kajar Lember ja Anto Liivat.

Me ei ole siiski matnud maha plaani luua tugev, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisev jõud. Rahvaliit ja meie toetajad ei vääri hääbumist vanade vankrite kolinal. Paljud rahvaliitlased on juba teinud otsuse jätkata oma poliitilist tegevust väljaspool Rahvaliitu. Ma soovin neile edu! Me kavatseme koos aseesimeestega leida viisi, kuidas idee tugevast inimesest hoolivast jõust Eesti poliitikas ellu viia ning kutsume kõiki mõttekaaslasi, kes meid kongressil toetasid, endaga ühinema. Keegi ei peaks tundma end reeturina, kui ta ei soovi igavesti minevikus elada ega ohverdada oma teadmisi, oskusi ja võimalust ühiskonnaasjades kaasa rääkida diskrediteeritud poliitikute turvamiseks. Annan koos aseesimeestega endast parima, et meie visioon Hoolivast Eestist oleks Eesti poliitikas mõjukalt esindatud ka pärast 2011. aasta Riigikogu valimisi.

Hea juhatus, austatud erakonnakaaslased, ma tänan Teid koostöö ja toetuse eest erakonna juhtimisel! Teen juhatusele ettepaneku kutsuda kokku volikogu koosolek ning teha volikogule ettepanek kutsuda kokku uue juhtkonna valimiseks erakonna erakorraline kongress.

Rahvaliidu tulevikust

2010-05-21T08:06:00.000-07:00

Vestlesime täna Kuku raadio Nädala Tegija saates Rahvaliidu tuleviku teemadel erakonna auliikme Arvo Sirendiga. Saadet on võimalik kuulata:

http://podcast.kuku.ee/saated/nadala-tegija/

Täna Reporteritunnis...

2010-04-29T07:53:00.000-07:00

...Eestimaa Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ühinemisest: http://www.err.ee/ext/rpop.aspx?i=1343481&mode=3

Küsimus ei ole vaid ühinemises

2010-04-26T23:12:00.000-07:00

Eile kiitsid nii Eestimaa Rahvaliidu kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatus heaks erakondade ühinemislepingu teksti. Palju on küsitud, miks erakonnad ikkagi peaksid ühinema ja kas Rahvaliit ei karda kaotada oma nägu. Soovin siinkohal jagada mõningaid mõtteid, selgitamaks seisukohti, millest rahvaliitlastena ühinemisläbirääkimistel lähtusime.

Rahvaliit on seisnud selle eest, et kõikjal Eestis oleks elatustasemes kaotamata võimalik hästi elada, et meil oleks võimalus osta taskukohase hinnaga kodumaiseid toiduaineid ning iga noor inimene, olenemata tema sotsiaalmajanduslikust olukorrast, saaks omandada võimetekohase hea hariduse.

Viimaste aastate kogemus on siiski selgelt näidanud, et viiest-kuuest kohast Riigikogus Eesti arengu võtmeküsimustes kaalukaks kaasarääkimiseks ei piisa. Olgu siis küsimus kohalike omavalitsuste tulubaasi säilitamises, õppetoetuste süsteemi loomises või tööpuuduse leevendamises. Riigikogus toimunud tööpuuduse arutelu olulise tähtsusega riikliku küsimusena, kus osales vaid viis koalitsioonierakondade saadikut, oli muidugi markantseim opositsioonierakonna ignoreerimise näide. Suudan veel kuidagi aru saada soovist „Rahvaliidule koht kätte näidata“, aga koalitsioonisaadikuid ei suutnud sel korral saali tuua ka Arengufondi nõukogu esimees Raivo Vare ega Tartu Ülikooli professor Raul Eamets.

Usun, et tõsise töö tulemusena pääseks järgmise Riigikogu koosseisu viis kuni kuus Rahvaliidu saadikut ning ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond ületaks kindlalt valimiskünnise, kuid Eesti poliitilise kursi mõjutamiseks sellest ei piisa. Niisiis, tuleb jõud ühendada, et pakkuda Eesti ees seisvatele väljakutsetele eestimeelseid, arukaid ja hoolivaid lahendusi.

Siiski ei ole küsimus vaid ühinemises, küsimus on selles, milliseks kujuneb Eesti poliitika peale 2011. aasta Riigikogu valimisi. Seni ei ole meie majanduskasvul olnud otseseost ühiskonna jätkusuutlikkuse kasvuga. Majanduskriis on pannud proovile kümnete tuhandete perede toimetulekuvõime, kaks kolmandikku Eesti pindalast hõlmab ääremaaline või ääremaastumisriskiga territoorium ning ebavõrdsus nii inimeste sotsiaalmajanduslikus olukorras kui ka tervisenäitajates püsib ühena suurematest Euroopa Liidus.

Olgu siinkohal toodud mõned olulisemad küsimused, mis raamistavad ühenderakonna seisukohti:

Riigireformi teostamine, et peamised avalikud teenused (postkontor, apteek, kaubandus, transport) oleksid kõikjal Eestis kodu lähedal kättesaadavad.
Õppe- ja peretoetuste süsteemi loomine haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks, et kõigil noortel, olenemata nende sotsiaalmajanduslikust olukorrast, oleks võimalus omandada võimetekohane hea haridus.
Tulevikku vaatava pikaajalise majandusarengu strateegia koostamine ja heakskiitmine Riigikogus. Strateegia keskmes peab olema omamaise ettevõtluse toetamine ja kõrgele lisandväärtusele orienteeritud majanduse struktuuri loomine ning suurema lisandväärtusega ekspordisuutlike toodete ja teenuste pakkumine.
Taskukohase hinnaga tervisliku kodumaise toidu kättesaadavuse kindlustamine ja Eesti põllumajandustootjate võrdne kohtlemine võrreldes vanade EL liikmesriikide tootjatega.
Rahvatervise olukorra parandamine. Rahvastiku hea tervis ei ole üksnes majanduskasvu loomulik kõrvalprodukt. Peame oluliseks viia tervishoiu rahastamise osakaal vastavusse teiste arenenud Euroopa riikidega, et tagada kõigile inimestele kvaliteetse arstiabi kättesaadavus. Haiguste ennetamiseks tuleb välja arendada üle-eestiline spordi- ja puhkerajatiste võrgustik ning regulaarne tervisekontrollisüsteem.
Kesksed loodusressursid, nagu riigimets ja strateegilised maavarad, peavad jääma riigiomandisse ning nende tulu tuleb kasutada avalike eesmärkide saavutamiseks.
Toetame sisemiselt lõimunud, võrdsete võimalustega osalusühiskonna kujunemist, kus vähemusrahvused on osanud end eesti kultuuriga suhestada ja nad on omaks võetud.

Usun, et Eesti inimesed väärivad võimalust teha 2011. aasta Riigikogu valimistel eestimeelne, arukas ja hooliv valik ning loodan, et rahvaliitlastel jätkub vajalikku tulevikkuvaatavat kompromissivalmidust ja riigimehelikkust olla suuremad ajaloolistest dogmadest ning isikutevahelistest vastuoludest.

Täpsemalt on võimalik ühinemislepingu projektiga tutvuda siin: http://www.erl.ee/index.php?id=14

Eesti Energia kiirkorras börsile viimine oleks viga

2010-04-16T06:51:00.000-07:00

Täpsemalt: http://www.postimees.ee/?id=251001

Eesti Inimarengu Aruanne 2009

2010-03-22T05:02:00.000-07:00

Täna esitletud Eesti Inimarengu Aruanne 2009 toob asjatundliku aususega välja Eesti kui elukeskkonna kitsaskohad. Usutavasti pakub see Teilegi huvitavat lugemisainest. Kui mind selle aruande juures miski üllatas, siis eelkõige seisukohtade sarnasus Rahvaliidu programmiga Hooliv Eesti (http://www.erl.ee/index.php?id=736). Nagu karupoeg Puhh kunagi ütles: „Ikka on hea teada, et keegi veel samamoodi mõtleb.“

Kõige murettekitavam on vast tõdemus, et liberaalse heaoluriigi tüübile on Eestis lisandunud korporatiivse riigi tunnuseid, millega liigume suletuma ühiskonna suunas. See omakorda kitsendab noorte võimalusi leida endile Eestis võimetekohaseid ja rahulduspakkuvaid väljakutseid.

Lubage, et toon välja mõned kohad aruandest, millele ka rahvaliitlased viimastel aastatel on tähelepanu juhtinud:

Regionaalareng

Kokkuvõtvalt osundavad nii regionaalarengu sotsiaal-majanduslik ja institutsionaalne tasakaalustamatus ning regionaalpoliitika piiratud tõhusus, kui ka regionaalarengu taakaalustamatust veelgi süvendav inimeste rändekäitumine, et on küpsenud vajadus sellisteks muudatusteks Eesti riigielu korralduses, mis looksid kõikjal Eestis eeldused selleks, et erinevate vajadustega inimestel oleks sõltumata elukohast võimalus täisväärtuslikul moel elada ja töötada. Euroopa Liidu kontekstis ja EL regionaalpoliitika mõttes on Eesti praeguses arengustaadiumis tervikuna madala sotsiaal-majandusliku arenguga regioon.
Riigieelarve struktuuris regionaalset dimensiooni eriti oluliseks ei peeta ning valitsussektori finantside jaotuse küsimused otsustatakse valitsemisala arengukavade ja nendest lähtuvate tegevuskavade tasemel.
Eesti regionaalpoliitika on otsustamise ja vastutuse tasandil tugevalt riigikeskne. Kui Euroopa Liidus korraldatakse 2007-2013 kohesioonivahendite kasutust regionaalsete haldusstruktuuride poolt 37% (sh Taanis, Rootsis ja paljudes Lääne-Euroopa riikides üle poole vahenditest), siis Eestis on vastav osakaal 0%. Eestil puudub regionaalsel tasandil vastav haldusvõimekus. Seetõttu on riigi struktuurifondide poliitika peamisteks regionaalseteks partneriteks linna- ja vallavalitsused, kes aga ei esine siin poliitikate kujundajatena, vaid lihtsalt kasusaajatena.

Majandus- ja rahanduspoliitika

Käesoleva majanduslanguse tingimustes tulid väga selgelt nähtavale erinevused Eesti ja Põhjamaade valitsussektori majandustsükli juhtimise põhimõtetes. Põhjamaad on olulisel määral rohkem fiskaalseid vahendeid suunanud majanduse ja tööturu elavdamiseks kui Balti riigid. Eesti ja teised Balti riigid on oma tegevuse suunanud valitsussektori eelarvetasakaalu hoidmisele, mitte aga majanduskasvu taastamisele ja tööturu stabiliseerimisele.
Eestis on majandamise elavdamise paketi arvestuslik kogumaht 5 miljardit krooni. Eesti tugipaketi suurus on mõnevõrra petlik. Paketi jaoks ei eraldata Eestis olulisel määral mitte täiendavaid vahendeid, eelnimetatud valdkondade toetamine toimub olemasoleva raha, reeglina Euroopa Liidu struktuurifondide raha ümbersuunamise teel.
Võib väita, et mitmed maksupoliitilised otsused viimase viie aasta jooksul sattunud vastuollu majandustsükli juhtimise üldiste makromajanduslike põhimõtetega. Tulumaksude alandamine kiire majanduskasvu tingimustes perioodil 2004-2007 viis majanduse ülekuumenemisele ning majandusstruktuuri deformeerimisele ja konkurentsivõime vähenemisele. Vastupidiselt, tarbimismaksude tõususud aastatel 2008-2010 halvendasid tarbijaturu olukorda ning võimendasid veelgi majanduse kokkutõmbumist.

Eesti suguses avatud majandusega väikeriigis toob valitsussektori tulude suur osakaal tarbimismaksudest kaasa sõltuvuse tarbimistsüklist ja välisšokkidest ning muudab eelarvetulud väga volatiilseks, mis omakorda suurendab ebakindlust inimarengu jaoks oluliste avalike teenuste (tervishoid, haridus, kultuur, sotsiaalhoolekanne) rahastamise jätkusuutlikkuses. Tulenevalt Eesti käesolevast maksustruktuurist ei saa suureneda tarbimismaksude ega sotsiaalmaksude koormus. Seega on pea ainuvõimalikuks variandiks tulumaksude – nii füüsilise isiku tulumaksustamiste kui ettevõtte kasumimaksu osa suurendamiseta avaliku sektori rahastamisel.

Töö-, sotsiaal- ja hariduspoliitika

Suur kõrgharitute osakaal Eesti tööjõus, kuid samas madal tootlikkus ja vähene lisandväärtus töötaja kohta viitab kõrghariduse kvaliteedi probleemidele ja nn formaalsele üleharitusele. Samas on haridussüsteemil väga keeruline Eesti tulevastele vajadustele vastavat tööjõudu pakkuda, kuna Eestis puudub teostatav ning laialdaselt aktsepteeritud tulevikukujutlus Eesti majanduse arengusuundadest ning ei ole ka tõhusaid mehhanisme hariduspoliitika, majanduspoliitika ja tööturupoliitika koordineerimiseks.
Sotsiaalse mobiilsuse vähenemine Eestis viitab sellele, et liberaalse heaoluriigi tüübile on Eestis lisandunud korporatiivse riigi tunnuseid, millega liigume suletuma ühiskonna suunas, kus tulevane sotsiaalne positsioon sõltub enam päritolust kui omandatud haridusest. Jätkusuutlikkuse aspektist on ühtviisi oluline nii pidurdada ühiskonna edasist liikumist suurema korporatiivsuse suunas kui viia ellu senisest sihipärasemat tööjõupoliitikat, et saavutada meie inimvara efektiivsem rakendamine.
Kõrghariduse efektiivsust vähendab enamuse üliõpilaset töötamine samaaegselt õpingutega. Sellise olukorra põhjused peituvad eeskätt puudulikus õppetoetuste süsteemis, mis ei arvesta täiskoormusega õppivate üliõpilaste toetamisel nende sotsiaalmajanduslikku tausta.
Eesti ühiskonna sisene ebavõrdsus, olgu mõõdetuna tervisenäitajates või sotsiaal-majanduslikus staatuses, püsib endiselt ühena suurimatest Euroopa Liidus. Samas on majanduslangus keeruliseks muutnud ka kavandatud perepoliitiliste meetmete rakendamise, näiteks lastehoiu või huvihariduse võimaluste tagamine kõigile lastele. Tulemuseks on laste ebavõrdsuse kasv.

Eesti Inimarengu Aruanne 2009 on leitav: http://www.kogu.ee/public/eia2009/EIA2009redis.pdf

Päeva lause (Äripäev)

2010-03-17T05:16:00.000-07:00

"Kui oravad hakkavad männikäbisid korjama, tuleb külm talv." Täpsemalt: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=104134.

"Riigimees" Tarmo Mänd ei aita Reformierakonda

2010-03-12T02:39:00.000-08:00

Täna avalikuks saanud endise Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni liikme Tarmo Männi avaldus Reformierakonnaga liitumiseks tegelikult oravaparteid ei aita. Kuigi Reformierakond püüdis Tarmo Männi näol osta end vähemuskoalitsioonist välja, peab erakonna üldnimekirja häältega Erika Salumäe loobumise järel Riigikogu liikmeks saanud Tarmo Mänd nüüd parlamendist lahkuma. Kuigi juriidiliselt ei kohusta teda selleks miski, ei ole tal moraalset õigust jätkata. Samas, huvitav oleks teada, mis oli Männi üleostmise "tehingu" hind. Tõenäoliselt ei soovinud Reformierakond näha enda ridades mitte niivõrd Mändi, kuivõrd pigem varasemat rahandusministrit Aivar Sõerdit, kes oli nö. tehingu garandiks. Vaene Mänd aga võib meeleheitlikele ponnistustele vaatamata ikkagi Riigikogu järgmisest koosseisust välja jääda.

Riigikogus tuleks alustada diskussiooni piirilepingusse preambula lisamise otstarbekuse üle

2010-02-02T06:50:00.000-08:00

Täna küsis Postimees minult arvamust, mis tingimustel võiks praegune kontrolljoon, muutuda ametlikult Eesti-Vene piiriks.

2005. aastaks oli valminud Eesti-Vene piirilepingu tekst ja mõlema riigi volitatud esindajad (välisministrid, kelleks Eesti poolel ka siis oli Urmas Paet) kirjutasid sellele alla. Riigikogus ratifitseeriti piirileping koos Isamaaliidu initsiatiivil sinna täiendavalt lisatud Tartu rahu jätkuvat kehtivust rõhutava preambuliga, misjärel võttis Venemaa oma allkirja lepingult tagasi.

Kuigi Tartu rahulepingu kehtivuse üle on palju vaieldud, tähendaks lepingu lõppemine lepingueelse seisundi taastumist, ehk sõda. Seetõttu ei saa väita, et leping on lõppenud.

Küll aga võiks tänastes oludes Riigikogus algatada diskussiooni, kas tookordne preambuli lisamine piirilepingu teksti oli otstarbekohane. Seejärel oleks huvitav kuulata Venemaa ettepanekuid, kuidas mõlemapoolset kasu silmas pidades protsessiga edasi minna.

Tervitus Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogul

2010-01-31T20:34:00.000-08:00

Osalesin eile külalisena Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogul, mis muutis selgelt senist jõudude vahekorda erakonnas. Allpool edastatud tervitussõnad.

Head Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed, austatud külalised,
mul on heameel tervitada Teid tänasel pidupäeval Eestimaa Rahvaliidu liikmete poolt!

Erakondade suurkogud on osalt suunatud minevikku, pakkudes võimaluse analüüsida seni tehtut ja saavutatut, teisalt aga tulevikku vaatavad, küsides, kuidas edasi?

Tänase suurkogu valguses on Teie juhtpoliitikute viimaste päevade arutelu keskmes olnud erakonna ühtsuse teema. Rahvaliitlasena tean ma, mida tähendab arvamuste paljusus erakonnas. Ühelt poolt on see hea, ja konkurents edasiviiv jõud, kuid teisalt vajab nii riigivalitsemine kui ka erakond ühtsust, ühtsust just põhimõtetes.

Mineviku vaagides tuleb tunnistada, et oleme erakondadena jäänud sagedamini eriarvamusele, kui meie maailmavaateline ühisosa eeldada lubaks. Ja kuigi üks tuntud vanasõna soovitab minevikku hästi mäletada, on õnneks olemas ka teine, mis keelab vana asja meelde tuletada.

Mina olen noor mees. Mul ei ole poliitikuna ette näidata laulva revolutsiooni ega omariikluse taastamise aegseid kangelastegusid, seega on mul kohustus vaadata tulevikku. Mul on Teie hulgas mitmeid sõpru, häid tuttavaid ja veelgi enam mõttekaaslasi. Just tulevikku vaadates on heameel näha, et Rahvaliit ja IRL jagavad tegelikult sarnaseid programmilisi väärtusi, mille keskmes on tugev perekond, eesti keel ja kultuuritraditsioonid ning rahvuslik julgeolek. Need väärtused sisustavad meie maailmavaatelise ühisosa ja eristavad meid teistest erakondadest. Just nendele väärtustele võiks tugineda ka meie härrasmehelik koostöö tulevikus, sest nagu kirjutas Euroopa konseratiividele sümpaatne krahv Coudenhove-Kalergi, on härrasmees rüütellikule vastasele lojaalne sõber, usaldatav äripartner ja meeldiv kaasinimene.
Soovin Teile härrasmehelikku pidupäeva!

Eesti on olnud Euroopa Liidus omakasupüüdmatu musterõpilane

2009-12-15T06:55:00.000-08:00

Peaminister Andrus Ansip esitas täna Riigikogus tagasivaate Eesti viieaastasele liikmelisusele Euroopa Liidus. Vaatamata peaministri optimismile, et kõik on väga hästi, tundub, et vähemalt samavõrra on meil ka arenguruumi. Eesti on käitunud euroliidus kui omakasupüüdmatu musterõpilane. Oleme alati olnud valmis Euroopa Liidu ühispositsiooni rõhutades võtma endale euroliidu ees täiendavaid kohustusi, püüdes neid ülima korrektsusega täita. Samas unustame tihti analüüsida, milliseid pingutusi nõuab nende kohustuste täitmine eesti inimestelt ja ettevõtetelt. Näiteks kliimaleppega võetud kohustused on küll kiiduväärsed, kuid kohalike ettevõtete jaoks kulukad. Niisiis tuleb ka riigil mõelda, kuidas toetada ettevõtteid keskkonnasõbralike tehnoloogiate arendamisel ja juurutamisel.

Peaminister rõhutas, et liitumiseks euroala ning OECDga peame teisi riike veenma, et meie majandusel läheb hästi ning meil on vahendeid teisi riike toetada. Tekib küsimus, kuidas saab teisi toetada riik, kus inimesed elavad kümme aastat vähem kui Lääne-Euroopas, kus majanduslangus on kordades karmim kui Euroopas keskmiselt ning kodumaised kurgid ja tomatid maksavad ligi kolm korda enam kui importtooted?

Euroopa Liidu uue eelarveperspektiivi valguses tuleb lisaks kohustuste võtmisele mõelda, millist abi vajab Eesti Euroopa Liidult suutmaks võrdväärse partnerina aidata kaasa ELi ühtse majandusruumi tugevnemisele. Kahjuks peaminister ei osanud või ei pidanud vajalikuks avaldada, millised peaksid olema Eesti prioriteedid Euroopa Liidu uue eelarve koostamisel. Pean oluliseks, et Euroopa Liidu uuest eelarvest oleks võimalik kaasrahastada piirkondliku ebavõrdsuse vähendamist, rahvatervise parandamist, Eesti põllumajandustootjate konkurentsivõime tõstmist ning eesti inimeste täiend- ja ümberõpet.

Koostöövõimalusi tuleb vaagida

2009-11-09T06:11:00.000-08:00

Täna koguneb Rahvaliidu volikogu koosolek arutama erakonna tulevikku. Eesti poliitiline süsteem on juba konstrueeritud selliselt, et sarnaste seisukohtadega poliitilised jõud peavad tegema koostööd valijate huvide esindamisel. Pean mõistlikuks, et volikogu moodustaks töörühma, mis alustaks konsultatsioone Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Erakond Eestimaa Rohelised ja Eesti Keskerakonnaga koostöövõimaluste leidmiseks. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on sarnase töörühma juba moodustanud, Erakond Eestimaa Rohelised on tundnud huvi koostöö vastu Rahvaliiduga ning Keskerakonna esimees Edgar Savisaar kutsunud Rahvaliidu liikmeid Keskerakonna lipu alla. Kui Keskerakonnal on jätkuvalt olemas hea tahe leida Rahvaliiduga ühisosa valijate huvide esindamisel, kutsun ka Keskerakonna liikmeid üles moodustama töörühma Rahvaliiduga koostöövõimaluste arutamiseks. Usutavasti on selle töörühma liikmed valmis ausalt ja avatult vastama ka rahvaliitlaste küsimustele Keskerakonna ning Venemaa võimupartei Ühtne Venemaa koostöölepingu kohta.

Rahvaliit: rikas pruut või riiukukk?

2009-10-30T06:11:00.000-07:00

Vaatamata viimastel aastatel Rahvaliitu räsinud kohtuprotsessidele ja esmapilgul kehvapoolsetele valimistulemustele, paistab siiski tegemist olevat arvestatava poliitilise jõuga, kel ei näikse kosilastest puudust tulevat. 21. oktoobril, mõni päev pärast kohalikke valimisi, esitas Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Rahvaliidu juhatusele ettepaneku alustada ametlikke kõnelusi Rahvaliidu liitumiseks Keskerakonnaga. Ettepanek, mis algab erakondade liitumise sooviga, lõpeb aga üleskutsega, et aktiivsed ja südametunnistusega rahvaliitlased kõneleksid edaspidi kuuldaval häälel Keskerakonna lipu alt. Samal päeval tegid Rahvaliidu juhatuse liikmed Jaak Allik, Tiit Tammsaar, Jaan Õunapuu ja Jaanus Männik erakonna liikmetele ettepaneku alustada kõnelusi ühinemaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eestimaa Rohelistega ning Eestimaa Roheliste peasekretär Ain Kabal tundis huvi, kas Rahvaliit on juba mineviku varjudest vabanenud.

Miks peaks keegi siiski Rahvaliidu vastu huvi tundma, kui tegemist on hääbuva ja marginaalse poliitilise jõuga, nagu mõned analüütikud ja arvamustoimetajad väidavad? Vastus peitub kohalike omavalitsuste valimiste tulemustes. Eestis on 3076 kohalike omavalitsuste volikogude liiget. Möödunud valimistel valiti volikogudesse 298 rahvaliitlast ja 40 parteitut Eestimaa Rahvaliidu erakonnanimekirjades. Kokku seega 11% valituks osutunutest. Eestis ei ole ühtegi maakonda, kus vähemalt ühes omavalitsuses poleks Rahvaliidu nimekiri või rahvaliitlaste valimisliit saavutanud võitu. Sellist tulemust ei ole ette näidata ühelgi teisel erakonnal. Näiteks ennast edukaks kuulutanud Isamaa ja Res Publica Liit ei saanud ühtegi võitu Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Saaremaal, Põlvamaal ega Pärnmaal. Keskerakond ei saanud ühtegi võitu Võrumaal, Läänemaal ega Raplamaal. Ida-Virumaal, mis juba kuulutati Keskerakonna kantsiks, on kokku 22 omavalitsust, millest Keskerakond võitis vaid 4 suuremas.

2011. aastal toimuvad taas presidendivalimised, mis suure tõenäosusega ei leia lahendust Riigikogus, kus valituks osutuv kandidaat peaks saavutama Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamuse. Valimiskogus aga, mis moodustatakse Riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse volikogude esindajatest, on Rahvaliidu ligi 100 vallajuhti arvestatav jõud. Siinkohal ei tundugi Keskerakonna soov Rahvaliidu ülevõtmiseks enam niiväga üllatav. Erakondade liitumisel tekiks Eesti suurim poliitiline jõud, mis otsustaks nii järgmise peaministri kui ka presidendi isiku. Pisut diplomaatilisemalt on seda mõtet väljendanud ka Rahvaliidu juhatuse liige Tarmo Mänd, nimetades Rahvaliidu ja Keskerakonna liitu suureks tsentrijõuks, mis tagaks poliitilise stabiilsuse. Selle tsentrijõu moodustamine võimaldaks Keskerakonnal ühtlasi survestada vastseid Tallinna linna koalitsioonipartnereid sotsiaaldemokraate, sest tänasel presidendil kipub uues valimiskogus hääli nappima. Sotsiaaldemokraatide jaoks on aga Ilvese jätkamine presidendina olulisemgi erakonna elujõulisuse märk kui Tallinna võimuliidus osalemine.

Siiski on Rahvaliidu ja Keskerakonna võimalike liitumisläbirääkimiste valguses tõstatunud ebamugav küsimus Keskerakonna ja Vene Föderatsiooni võimupartei Ühtne Venemaa 2004. aastal sõlmitud koostöölepingu üle. Keskerakond on öelnud, et leping on avalik, kuid ei pea olema politoloog, teadmaks, et sellisete lepingute tekst on alati steriilne ja üldsõnaline kompromiss. Tegelikult on avamata juba viis aastat tagasi sõlmitud lepingu põhjused, tagamaad ning ajendid. Eelkõige huvitab mind ja mitmeid teisi rahvaliitlasi, milline oli Keskerakonna ja milline Ühtse Venemaa huvi lepingu sõlmimiseks ning kelle poolt ikkagi tuli initsiatiiv koostöösuhete loomiseks. Arvestades, et lepingu teemal ei ole ka ajakiranduses suuremat diskussiooni toimunud, pakub avalikkusele kindlasti huvi ka Keskerakonna ja Ühtse Venemaa senise koostöö tulemuslikkuse küsimus. Kes on ikkagi need Eesti teadlased ja ettevõtjad, kes Mailis Repsi viidatud erakondadevahelistesse komisjonidesse kuuluvad? Kes neid komisjone juhivad, kui tihti need kohtuvad ning kuidas vormistatakse tulemused? Kas viie aasta jooksul on tehtud näiteks edusamme Eesti jaoks oluliste kaubandus- ja põllumajandussuhete arendamisel Venemaaga?

Edusammude asemel kuuldub Venemaalt viimasel ajal hoopis murettekitavaid signaale. Mõelgem kasvõi riigiduumas 23. oktoobril heaks kiidetud seadusemuudatustele, mis legitimeerivad võimaluse kasutada relvastatud jõudu mõne teise riigi palvel tolle vastu suunatud kallaletungi ennetamiseks või oma kodanike kaitseks väljaspool Venemaa piire. Lisame siia mitmete poliitikute hiljutised sooviavaldused Baltimaade valitsuste survestamiseks ja kaasmaalaste kaitse tõhustamiseks ning Ühtse Venemaa fraktsiooni ja riigiduuma esimehe Boriss Grõzlovi ootuse Keskerakonna võimuletulekust. Kas see ootus on seotud 2011. aasta Riigikogu ja presidendivalimistega, jääb tõenäoliselt lihtsurelikele teadmata, kuid küsimus Keskerakonna ja Ühtse Venemaa lepingust on enam kui tõsine. Nimetatud arengute valguses Venemaal tundub mõnede poliitikute jutt rahvaliitlaste tülinorimisest või Mart Laari poolt „Rahvaliidu poistele pähe istutatud“ ideedest lihtsalt naiivne. Tõenäoliselt ei ole Mart Laaril juba ajaloolistel põhjustel kavatsust olla Rahvaliidu suhtes liigselt heasoovlik, isegi, kui erakondade programmiline ühisosa on suur.

Rahvaliitlastel on täna enam kui kunagi varem põhjust mõelda erakonna ning selle maailmavaateliste ja programmiliste seisukohtade kuuldavaks tegemisele. Kui selleks on vajalik kellegagi ühineda või luua uus erakond, tuleb seda teha. Kuid liitumine saab toimuda vaid pariteetsetel alustel ning eeldusel, et osapooltel on olemas hea tahe ausalt ja avatult teieteise küsimustele vastata.

Lugu ilmunud Postimehes, 30.10.2009

Soovin vastuseid, mitte tüli!

2009-10-27T06:20:00.000-07:00

Mul ei ole vähimatki soovi norida Keskerakonnaga tüli, kuid kui kõne all on Rahvaliidu ühinemine Keskerakonnaga, siis peavad Rahvaliidu maakonnakonverentsid, kes Edgar Savisaare ettepanekut arutavad, teadma, mis on Ühtse Venemaaga lepingu sõlmimise põhjused, tagamaad ning ajendid. Tuleb ju tänastel rahvaliitlastel Keskerakonnaga ühinedes ühineda ka nimetatud lepinguga. Tüli norimise asemel soovin näha, et Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ettepanek erakondade liitumiseks ja rahvaliitlasi huvitavatele küsimustele vastamiseks, on siiras.

Kui Priit Toobal väidab, et lepinguga on tuttavad nii tollased kui tänased Rahvaliidu juhid, siis sooviksin teada, kas olen tõepoolest ainus Rahvaliidu juhatuse liige, kelle arvates lepingu küsimus oluline ning selle sõlmimise tegelikud põhjused teadmata on. Rõhutan, et küsimus ei ole pelgalt lepingu tekstis, vaid mind huvitavad selle sõlmimise põhjused, soovitud eesmärkide täitumine ning kolmandate osapoolte Keskerakonna ja Ühtse Venemaa koostöösse (sh. teadlased ja ettevõtjad, kellele Mailis Reps viidanud on) kaasamise asjaolud.

Soovime küsitleda Edgar Savisaart ja teisi lepingu sõlmimisega seotud Keskerakonna poliitikuid

2009-10-27T00:16:00.000-07:00

2004. aastal sõlmis Keskerakond koostöölepingu Vene Föderatsiooni võimuparteiga Ühtne Venemaa. 21. oktoobril edastas Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Eestimaa Rahvaliidu juhatusele ettepaneku alustada ametlikke kõnelusi Rahvaliidu liitumiseks Keskerakonnaga. Muuhulgas seisab avalduses, et "Eestimaa Rahvaliidu liikmeskond on oodatud seda (kõnelema kuuldaval häälel) tegema edaspidi Eesti Keskerakonna lipu alt, sest lõpuks pole ju nii oluline, mis värvi kass on - peaasi, et hiiri püüab". Olen arvamusel, et kassi värvus on poliitikas siiski oluline, ning soovin moodustada Rahvaliidu poliitikutest delegatsiooni, kes kohtuks Edgar Savisaare ja teiste lepingu sõlmimisega seotud Keskerakonna poliitikutega, et saada vastused lepingu sõlmimise tagamaade, põhjuste ja ajendite kohta.

Keskerakonna infojuht Toomas Raag on teatanud meediakanalitele, et erinevalt minu väidetust, pole keskpartei ja Ühtse Venemaa lepe kunagi olnud salajane, ning vahetult pärast selle sõlmimist pandi leppe tekst üles ka erakonna kodulehele.

Loomulikult oleks ka lepingu tekstiga tutvumine rahvaliitlastele huvipakkuv ning härra Toomas Raag võiks ühtlasi viidata, kust täpselt Keskerakonna kodulehel on lepingu tekst praegu leitav. Samas, selliste lepingute tekst on sageli üldsõnaline, kuid eelkõige on oluline teada saada, millised on lepingu sõlmimise tagamaad ja käik, põhjused ning ajendid. Olen ka huvitatud, kuidas on saavutatud lepingus täidetud eesmärgid. Kui näiteks Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhid võivad lepingu vastu huvi mitte tunda, väites, et see on Keskerakonna siseasi, siis rahvaliitlasi on kutsutud Keskerakonnaga ühinema, mis tähendab ühtlasi, et peame ühinema ka lepinguga Ühtse Venemaaga.

Olen valmis moodustama esinduse Rahvaliidu poliitikutest, kes kohtuks Edagar Savisaare ja leppe sõlmimisega seotud Keskerakonna poliitikutega, et saada muuhulgas vastused alltoodud küsimustele:

1. Kuidas ja kelle initsiatiivil leping sündis? Sealhulgas, kellega ja millal võeti ühendust?

2. Millised olid Ühtse Venemaa esitatud põhjused lepingu sõlmimiseks ja huvi Keskerakonna ning Eesti vastu?

3. Kui leping puudutab koostööd hariduse, kultuuri ja majanduse valdkonnas, siis millised on olnud peamised edusammud, mida lepinguga sätestatud koostöös on saavutatud? Kas lepingu sõlmimine on näiteks kaasa aidanud Eesti maaelu arengule või põllumajandustoodete ekspordile?

4. Üks lepingu sõlmijaid, Mailis Reps, on öelnud, et lepingu kohaselt moodustatakse erakondadevahelised komisjonid, kuhu kuuluvad erakondade esindajad, teadlased ja ettevõtjad. Millised komisjonid on moodustatud, kus ja millal on need kohtunud? Millised Keskerakonna ja Ühtse Venemaa poliitikud ning Eesti ja Vene Föderatsiooni ettevõtjad kuuluvad nendesse komisjonidesse?

5. Miks on lepingu teksti vaatamata sellele, et see on „täiesti avalik“, siiski avalikkuse eest kiivalt varjatud?

Milline on Keskerakonna ja Ühtse Venemaa (Единая Россия) koostöölepingu taust?

2009-10-26T05:52:00.000-07:00

2004. aastal sõlmis Keskerakond koostöölepingu Vene Föderatsiooni võimuparteiga Ühtne Venemaa. Leppele kirjutasid alla Keskerakonna välissekretär Mailis Reps ja riigikogu fraktsiooni aseesimees Ain Seppik ning Ühtse Venemaa välissekretär Valeri Gussev ja riigiduuma fraktsiooni esimene aseesimees Valeri Bogomolov. 21. oktoobril edastas Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Eestimaa Rahvaliidu juhatusele ettepaneku alustada ametlikke kõnelusi Rahvaliidu liitumiseks Keskerakonnaga. Muuhulgas seisab avalduses, et "Eestimaa Rahvaliidu liikmeskond on oodatud seda (kõnelema kuuldaval häälel) tegema edaspidi Eesti Keskerakonna lipu alt, sest lõpuks pole ju nii oluline, mis värvi kass on - peaasi, et hiiri püüab". Olen arvamusel, et kassi värvus loeb poliitikas ikka ka midagi. Riigi juhtimisel ei ole asjad päris nii, et olgu toit milline iganes, peaasi, et kõhtu täidab.

Enne, kui Rahvaliit saab alustada Keskerakonnaga läbirääkimisi edasise koostöö osas, soovin koos enda mõttekaaslastega küsitleda Edgar Savisaart ja tema lähikondlasi, milline on Ühtse Venemaaga sõlmitud koostöölepingu sisu, sõlmimise tegelikud põhjused, tagamaad ning Ühtse Venemaa huvi Keskerakonna ning Eesti vastu. Kui lepe käsitleb tõepoolest vaid erakondade koostööd hariduse, kultuuri ja majanduse valdkonnas, pole ju põhjust seda rahvaliitlaste ja avalikkuse eest saladuses hoida.

Loe veel: http://poliitika.postimees.ee/?id=179881; http://www.epl.ee/artikkel/481079; http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rahvaliit-koigepealt-uurime-keski-ja-putini-lepet.d?id=26501641

Rahvaliidu valimistulemused

2009-10-22T04:25:00.000-07:00

Eestis on kokku 3076 kohalike omavalitsuste volikogude liiget. Möödunud valimistel valiti volikogudesse 298 rahvaliitlast ja 40 parteitut Eestimaa Rahvaliidu erakonnanimekirjas. Kokku seega 11% valituks osutunutest. Eestis ei ole ühtegi maakonda, kus vähemalt ühes omavalitsuses poleks Rahvaliidu nimekiri või rahvaliitlaste valimisliit saavutanud võitu. Seevastu näiteks ennast edukaks kuulutanud IRL ei saanud ühtegi võitu Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Saaremaal, Põlvamaal ega Pärnmaal. Keskerakond ei saanud ühtegi võitu Võrumaal, Läänemaal ja Raplamaal. Ida-Virumaal, mis juba kuulutati Keskerakonna kantsiks, on kokku 22 omavalitsust, millest Keskerakond võitis vaid 4 suuremas. Siit siis on ka tõstatunud nii 2011. aasta riigikogu kui ka presidendi valimisi silmas pidades Keskerakonna huvi Rahvaliidu liitmiseks või vähemalt tükeldamiseks. Rahvaliitlaste viimaste päevade sõnumeid arvestades ei ole aga keeruline aru saada, kes rahvaliitlastest seda ideed toetavad, sest ega hr. Savisaar seemet kobestamata mulda külvanud.

Kuidas Teie õpetajana käituksite?

2009-10-21T01:27:00.000-07:00

Tavaliselt paigutan siia enda mõtteid. Seekord tahan aga jagada Teiega ühe õpetaja mõtteid kujundlikust olukorrast koolis.

Kujutame ette, et algamas on põhikooli ühiskonnaõpetuse tund. Õpilased tulevad klassi ja enne oma kohale jõudmist hüüab Kevin valju häälega: "Õpetaja, kas Te teate juba, et kesikud jäid Tallinnas jälle võimule? Ja Savipäts sai kõik sibulate hääled endale ja mõned lollid eesti penskarid hääletasid ka tema poolt." Sellepeale karjuvad veel mõned hääled, et keskerakond on kräpp ja Putini tallalakkuja ning savikas oma pundi ja venelastega kasigu Venemaale.

"Ja Rahvaliit, see maakate punt, kaob varsti üldse ära, raadios öeldi," hõikab keegi. Jälle kostab naeru. Õpetaja teeb näo, et ei kuulnud midagi, tema mees on ikka veel Rahvaliidu liige ja mõned õpilased teavad seda.

Klassis käib tunnikella eelne sekeldamine ja õpetaja laseb pilgul ringi käia. Mann istub kuidagi väga vaikselt oma kohal ja vaatab kiirelt silmi pilgutades enda ette. Ka Tõnu on kuidagi tõsine. Õpetajale meenub, et nägi Manni isa ja Tõnu venna nimesid vallalehes. Nad kandideerisid Keskerakonna nimekirjas. Aga ta ei jõuagi enam kaugemale mõelda, sest temast mööda ja uksest välja tormab nuttev Galina. Samal hetkel käib hele laks - kaks possi rüselevad, Kevini vasak põsk punetab Vadimilt saadud kõrvakiilust. Vadim karjub kogu klassile, et tema pole mingi sibul ja kui teda siia ei taheta, siis ta võib siit minema ka minna, aga võetagu teadmiseks, et isegi reformierakondlane Keit Pentus hakkas Lasnamäe venelastega rääkimiseks vene keelt õppima. Kas tema peab siis ka nüüd Venemaale kasima?

Kell heliseb, õpetaja tõuseb ja läheb kõigepealt poiste juurde, käsib mõlemal kohale istuda ning juhtumi kohta selgituse kirjutada, küll õppealajuhataja pärast tegeleb sellega. Siis läheb ta ukse taha ja palub Galinal klassi tagasi tulla. Aga Galina on jõudnud juba oma üle tee olevas toidupoes töötavale emale helistada ja ütleb, et ema lubas kohe õpetajaga rääkima tulla. Õpetaja tuleb murelikult klassi tagasi. Galina on tegelikult üks parimaid õpilasi, eelmisel aastal sai maakonna eesti keele olümpiaadil koguni esimese koha, vaatamata sellele, et kodune keel on vene keel. Ka tema ema räägib õpetajaga enamasti eesti keeles, kuigi veidi konarlikult. Ja just paar nädalat tagasi oli Galina ema talle öelnud, kui väga ta rõõmustab, et Galina korraliku eesti hariduse saab. Õpetaja on veidi häiritud eelseisvast vestlusest, aga viimane aeg on tunniga peale hakata.

"Tänase tunni teema on Eesti Vabriigi Põhiseaduse II peatükk, kus on kirjas meie põhiõigused, vabadused ja kohustused. Nagu te teate, on meil kõigil siin hea elada sellepärast, et Eesti on demokraatlik riik ..." alustab õpetaja...

Ja mida ning kuidas Teie siinkohal õpilastele räägiksite?

Tänan toetajaid ja vaatan tulevikku

2009-10-20T01:03:00.000-07:00

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on jäänud selja taha. Tänan kõiki usu ja toetuse eest, mis mulle ja minu mõttekaaslastele osaks sai, ning õnnitlen kõiki valituks osutunuid!

Rahvaliidu maine kehva olukorda arvestades, mida küll vaevalt saab uuele juhtkonnale süüks panna, polegi valimistulemus halb - Rahvaliit koos meie inimeste algatatud valimisliitudega on endiselt juhtpositsioonidel enamate kohalike omavalitsuste volikogudes kui ükski teine erakond. 46 volikogus usaldasid inimesed rahvaliitlastele absoluutse enamuse ehk üle poole kohtadest. Siiski tuleb meil detsembrikuisel kongressil tõsiselt peeglisse vaadata ning otsustada, kuidas läheb Rahvaliit vastu 2011. aasta Riigikogu valimistele. Change We Can Believe In, nagu üks üle lombi härrasmees ütles.

Valimisliit erakonnaga Eestimaa Rohelised ei toonud Tallinnas paraku oodatud tulemust - jäime alla valimiskünnise. Mart Laari kombel kehvas tulemuses ca 1/3 häältest toonud rahvaliitlasi süüdistada ning odavat poliitprofiiti lõigata on muidugi vanast poliitikust kohatu. Tegelikult väärib hoopis tunnustust Rahvaliidu uue põlvkonna tegijate kena häältesaak, mis loob neile head eeldused tulevikus poliitikas kaasa rääkimist jätkata. Noortes poliitika vastu huvi tekitamine ning nende kaasamine ühiskonnaelu korraldamisse on järjepidevuse kindlustamiseks vajalik - liiatigi veel olukorras, kus Eesti poliitikat juhivad tänagi samad inimesed, kes 20 aastat tagasi. Täna aga 90ndate aastate alguse stiilis martlaarilikud loosungid "Plats/Tallinn puhtaks" ei tööta. Kui üks erakond on kuskil väga tugev, ei ole mõtet öelda, et kõik, mis nad teinud on, on paha. Tallinna inimesed ootasid pigem positiivset programmi. Nii pööraski Reformierakonna ja IRLi bumerang hoopis nende endi vastu.

Tänan veelkord inimesi, kes nendel valimistel noori usaldasid, kuulugu valituks osutunud siis mistahes erakonda. Suur tänu ka kõigile Mustamäe inimestele, kes mind 175 häälega meeles pidasid! Tunnen selle mandaadiga kohustust jätkata poliitikas kaasa rääkimist.

Valime ehk seekord lauspropaganda asemel programmi ja väärikuse!?

2009-10-14T04:19:00.000-07:00

Kohalike valimiste tulemuste selgumiseni on jäänud neli ja pool päeva. Üldiselt tundub, et Keskerakond teeb Tallinnas puhta töö. Reform püüab küll vastanduda, aga on samuti libastunud lihtsakoelise, valijat alahindava propaganda banaanikoorele. Siiski on üks lootusekiir - kui peaks juhtuma, et Tallinna elanikel on vaatamata senistele küsitlustulemustele banaalsest lahmimisest kõrini, peaksid tulema protestihääled just Rahvaliidu ja Roheliste kandidaatide toetuseks, kes on välja pakkunud ka sotsiaalteadlaste arvates kõige parema programmi (vt. http://www.epl.ee/artikkel/480083). Programmi leiad: http://www.erl.ee/index.php?id=1033. Muuseas, sotsiaalteadlaste arvates oli Rahvaliidul kõige parem programm ka Euroopa Parlamendi valimistel :-).

Lisaks huvitavale ja uuenduslikule programmile oleme püüdnud konstruktiivset joont hoida ka kampaaniatöös. Niisiis, hea päevikulugeja, mine kindlasti ka sel korral valima, ärgita sõpru-tuttavaidki, ning aita muuta Tallinna õhk puhtamaks. Minu poolt saad hääletada Mustamäel, valides 892. Julgen Sulle soovitada ka enda mõttekaaslasi, kelle nimed ja numbrid leiad siit: http://www.erl.ee/index.php?id=995. Rahvaliidu kandidaatidega väljaspool Tallinnat on võimalik tutvuda: http://www.erl.ee/index.php?id=971

Põnevaid valimisi soovides,

Anto

Ühised jõupingutused liidavad eriilmelise töötajaskonna

2009-10-05T07:42:00.000-07:00

Ettevõtete rahvusvahelistumisest on saanud paratamatus. Pidevalt muutuv tegevuskeskkond, globaalselt hajutatud organisatsioonid ja mobiilne ning erineva rahvusliku ja kultuuritaustaga personal on end selgelt kinnistanud 21. sajandi juhtimise väljakutsete hulka. Juba 2007. aastal valiti Eesti 10 kõige globaliseerunuma riigi hulka maailmas (The A.T. Kearney/Foreign Policy Globalization Index) ja kuigi üleilmastumise surve avaldub meil enamasti hiljem kui maailma kultuuri- ja ärikeskustes, jõuab nii meeldivate kui ka ebameeldivate trendide mõju varem või hiljem ka siitnurga ettevõtetesse.

Valus, aga vajalik kohanemine

Organisatsioonid, nagu inimesedki, ei muutu suuremat väliskeskkonna surveta. Status Quo säilitamine on mugav ja millegi uue õppimine või sellega kohanemine täiendavat pingutust nõudev energiamahukas ettevõtmine. Siiski – nii, nagu majandussurutisest väljuvad tervete ja tugevamatena need ettevõtted ja riigid, kes mõistsid headel aegadel säästa ja vajalikke ettevalmistusi teha, suudavad ka üleilmastuvas ettevõtluskeskkonnas läbi lüüa tegijad, kes uute tingimustega kohastuvad. Paar kiiret kõnet Londonis ja Stockholmis rahvusvahelistes ettevõtetes töötavatele sõpradele näitasid, et etnilise ja kultuurilise mitmekesisuse taotlemist personalipolitikas nähakse seal lisaks organisatsiooni väärtusruumi tugisambale ka pragmaatilise kasu allikana. Eriilmelise sotsiaal-kultuurilise taustaga töötajaskond loob konkurentsieeliseid – kasvab ettevõtte kompetentside mitmekesisus ja innovatsioonisuutlikkus, samuti läbilöögivõime erinevatel turgudel ning tõenäosus võita riigihankeid.

Mitmekesisus töökohtadel kui riiklik sund ja prioriteet

Rootsis ja Suurbritannias on mõistetud, et ettevõtete edu välisturgudel toetab selgelt riigi konkurentsivõime kasvu. Seetõttu käsitletaksegi vähemusrahvuste ja –rasside esindatust töökohtadel ka riigi tasandil pragmaatiliselt, ettevõtluse kvaliteedinäidikuna. Kui ettevõtted ei taha muutuda, tuleb luua muutumist soodustav keskkond, ehk kasutada vaheldumisi präänikut ja piitsa. Etnilist mitmekesisust toetavad riiklikud tööturumeetmed võib jaotada kaheks – pakkumise ja nõudluse poolele suunatuteks. Esimesel juhul püütakse täiendada immigrantide teadmiseid ja oskusi vastavalt tööandjate ootustele, teisel juhul aga veendakse tööandjaid mitmekesisuse kasulikkusest töökohtade täitmisel.

Pakkumise poolel on domineerivaks erialase keeleõppe soodustamine, tööturu nõustajate koolitamine, ettevõtjapoolsete mentorlusprogrammide kaasrahastamine, aga ka immigrantide palgatoetusprogrammid. Nõudluse poolt reguleeritakse avaliku sektori eeskuju (nt. värbamispoliitika), väärtushinnanguid sõnastavate raamseaduste (nn. võrdse kohtlemise seadused) ning hankepoliitika abil. Tähtis on mõista, et raamseadused, sealhulgas ka Eestis 1. jaanuaril jõustunud Võrdse kohtlemise seadus, saadavad eelkõige signaali riigi prioritetide kohta. Siiski ei motiveeri need tegelikult ettevõtjaid kuigvõrd soovitud viisil käituma, sest diskrimineerimise juhtumeid kohtus tõendada on väga keeruline. Nii täiendataksegi nõudluse poolt hankepoliitika hoovaga, mis annab eelise rahvuslikult mitmekesistele organisatsioonidele ja ettevõtjad näevad etniliste vähemuste palkamist boonuse, mitte kohustusena.

Võõrkeelne tööprotsess on vältimatu

Mitmete ettevõtjate, juhtide ja uurijate hinnaguid analüüsides tuleb rahvusliku mitmekesistumise kavandamisel silmas pidada eelkõige kolme võtmetegurit: vajaduse olemasolu, ühise märgisüsteemi loomist ning ühiste ülesannete eelistamist etniliselt ühtsetele meeskondadele. Kui vajaduse tekitamise eest hoolitsevad suuresti väliskeskkonna survestavad trendid rahvusvahelises äris ja kaubanduses ning mõnel määral ehk ka riiklikud regulatsioonid, siis ühise märgisüsteemi ja ülesandekesksete eriilmelise koosseisuga meeskondade loomine jääb juba juhtide ülesandeks.

Märgisüsteemi all pean eelkõige silmas keelekeskkonda. Kui vähe selle tunnistamine meile ka ei meeldiks, ei ole täna ega tulevikus ühegi rahvusvahelise kontserni ametlikuks töökeeleks eesti keel. Küll aga peab intellektuaalse töö osatähtsuse kasvades ja struktuurilise lõimumise tingimustes ettevõtte tööprotsess toetuma ühele märgisüsteemile. See tähendab muuhulgas ebamugavaid, kuid vajalikke võõrkeelseid koosolekuid ja kirjavahetust ning seab ettevõtte personalivalikule ja täiendkoolitussüsteemile uusi nõudmisi. Tuntud juhtimisprintsiip „Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt!“ muutub veelgi aktuaalsemaks ja just mõtlemisega seotud funktsioonide täitmine kipub üha enam toimuma meile võõras keeles.

Fookus ühistel ülesannetel

Mitmed psühholoogiaalased uuringud näitavad, et inimestele meeldivad asjad, mis on neile tuttavad. Sama printsiipi on püütud kasutada ka mitmetes rahvusvahelistuvates ettevõtetes, arvates, et piisab lihtsalt sellest, kui viia kokku erineva kultuuritaustaga inimesed ja nad muutuvadki üksteisele sümpaatseks. Siiski – ettevõte ei ole reeglina sulatusahi, kus erinevad inimesed suhtleksid ühtviisi meelsasti nii oma kui ka teiste etniliste gruppide esindajatega. Formaalne integratsioon ei pruugi tuua kaasa sotsiaalset integratsiooni. Pigem koonduvad töötajad sarnastesse seltskondadesse, eristudes teistest rühmadest.

Abiks võiks siin olla Türgi püritolu Oklahoma ülikooli sotsiaalteadlase Muzafer Sherifi pea’ viiskümmend aastat tagasi noortelaagris läbi viidud uuringu (Intergroup conflict and co-operation: The Robbers’ Cave experiment) tulemused, mis tõestavad, et koostöö ühiste eesmärkide nimel vähendab kõige tõhusamalt lõhet erinevate etniliste gruppide vahel. Nii, nagu noortelaagris, peab ettevõtteski kujundama eriilmelised meeskonnad, kus vaid ühist pingutust kroonib edu. Just koostöö ja ühiste saavutuste kaudu hakkavad inimesed nägema teisi mõistlike kaaslaste ning abilistena. Sama ideed kinnitavad ka Londonis ja Stockholmis töötavate sõprade mõtted. Kuigi nende tööandjatel on täidetud kõik formaalsed kultuurilise sallivuse nõuded ettevõtte väärtuste sõnastamisest erinevate religioonide palvela loomiseni, võimaldavad just ühised ülesanded luua koostööks vajalikku usaldust ning õppida nägema rahvustausta taga inimest.

Avalik sektor võiks Eestiski olla eeskujuks

Oskus liita erineva kultuuritaustaga inimesed ühtseks meeskonnaks on rahvusvahelistuvas ärikeskkonnas üha suurema kaaluga eduteguriks. Eestiski tuleks edaspidi ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks võtta õppust Euroopa edukatelt, selmet lasta etnilisel lõimumisel vaid isevooluteed kulgeda. Mitmete riikide kogemus tõestab, et väga tähtis on muutuste juhtimisel avaliku sektori eeskuju. Meetmete kompleks peab kindlasti koosnema enamast kui vaid Võrdse kohtlemise seadusest, sisaldades terviknägemust nii nõudluse kui ka pakkumise poole regulatsioonidest. Valitsuse tegevuskava peaks suurendama ettevõtjate ja ühiskonna teadlikkust sellest, et töötajate mitmekesisus soodustab omakorda kompetentside mitmekesisust ning paremat kvaliteeti teenuste osutamisel erinevatele sihtrühmadele.

Ilmunud lühendatult ka Äripäevas: http://www.ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=4456/arv_kolumn_445601

Kallase kukutamine avab Savisaarele tee presidendiks?

2009-09-02T07:18:00.000-07:00

Parteide tagatubadest väljunud avalik diskussioon Euroopa Komisjoni voliniku nimetamise üle on igati tervitatav. Osalusdemokraatia aregule Eestis oleks kasulik, kui voliniku nimetamisel saaksid kaasa rääkida võimalikult paljud huvigrupid. Miks siis ikkagi on püütud avalikku arutelu voliniku nimetamise üle sedavõrd kiivalt vaka all hoida?

Milleks meile volinik?
Kuigi volinik esindab formaalselt Euroopa Liidu ühishuvi, saab ta olenevalt vastutusvaldkonnast mõjutada oluliselt ka Eesti elu - Euroopa Liidus kujundatakse täna ca 80 protsenti meie õigusruumist. Komisjon on sisuliselt Euroopa Liidu valitsus, millel lisaks rahvusriigi valitsusele omastele funktsioonidele on ka seadusandliku algatuse ainupädevus ning täita mitmed kohtuvõimule omased ülesanded. Niisiis on Komisjoni volinik selgelt mõjuvõimsaim ametikoht Euroopa Liidus, mille nimetamise Eesti suuresti otsustada saab. Kuigi formaalselt nimetab Komisjoni ametisse Euroopa Liidu nõukogu pärast parlamendilt heakskiidu saamist, on vähetõenäoline, et parlament komisjoni presidendiga kooskõlastatud kandidaadi sobivuse kahtluse alla seab.

Kallase tegevust ei ole hinnatud
Komisjoni voliniku nimetamise puhul ei ole tähtis mitte otsustada kiiresti, nagu välisminister Urmas Paet soovitas, vaid teha võimalikult hea otsus. Reformierakondlasest Paeti avalduse taga võib muuhulgas peituda tõsiasi, et tegelikult ei ole Eestis Siim Kallase tegevust volinikuna viie aasta jooksul kuigivõrd analüüsitud. Komisjoni presidendi José Manuel Barroso kiitev hinnang kõditab küll meie rahvuslikku uhkustunnet, kuid on Kallase tööle hinnangu andmiseks selgelt ebapiisav. Mida muud saakski tagasivalimist taotlev komisjoni president oma kabinetikaaslase kohta öelda, soovimata enda pädevust Komisjoni moodustaja ja juhina kahtluse alla seada?

Esmapilgul tähtsusetu personaliotsus lõhub valitsuse?
Poliitikauurijad nimetavad Euroopa Liidus koalitsioonivalitsuste konfliktide peamise põhjusena koalitsioonipartnerite soovi säilitada oma identiteeti ja mõju, mis avaldub eriti selgelt, nagu praeguse olukorragi puhul, vahetult enne valimisi.
Koalitsiooni püsimise oluliseks garantiiks on sellisel juhul mehhanismi olemasolu koalitsioonisiseste konfliktide ärahoidmiseks ja lahendamiseks. Seda mehhanismi aga tänasel valitsusel ei ole. Niisiis võib Eestis tekkida peagi Euroopa Liidus harvaesinev piinlik olukord, kus komisjoni voliniku nimetamisest saab avalikkuse silmis valitsuse lagunemise põhjus, kuigi sisuliselt on tegemist vaid ajendiga.

Sisepoliitiliselt terav küsimus
Miks aga on siiski sedavõrd hoolega püütud vältida voliniku teema n-ö suure kella külge panemist ja miks lahvatas arutelu ühtäkki sedavõrd ereda leegina? Mõistagi seepärast, et sisepoliitiliselt on tegemist väga tundliku küsimusega.
Mart Laar kaalus tõenäoliselt üsna tõsiselt enda kandidatuuri voliniku kohale, kuid ei leidnud sellele Euroopast vajalikku toetust. Siim Kallas jätkaks heameelega, kuid IRL ei ole valmis voliniku nimetamise kaarti - liiatigi veel riigieelarve koostamise ajal - niisama lihtsalt loovutama. Kui peaks siiski rakenduma stsenaarium, et Kallas volinikuna ei jätka, võiks ta väärikalt maanduda peaministritoolil. See eeldaks taas Keskerakonna ja Reformierakonna (KeRe) ühist valitsust, viimase hinnaks oleks aga muuhulgas kokkulepe Edgar Savisaare ihaldatava riigipeatooli osas 2011. aasta presidendivalimistel.

Euroopa Parlamendi saadikud on valitud

2009-06-08T02:54:00.000-07:00

Euroopa Parlamendi saadikud järgmiseks perioodiks on valitud ning meeldiv on tõdeda, et Eesti ei ole valimisaktiivsusega enam viimaste riikide hulgas.Soovin saadikutele edu ning loodan, et nad ei unusta Brüsselis oma lubadusi ega valijaid. Mina omalt poolt tänan kõiki toetajaid! Kuigi ma sel korral Brüsselisse ei lähe, kavatsen eurosaadikute tegemistel silma peal hoida ning rääkida euroteemalistel aruteludel kaasa ka edaspidi. Jätkan tegutsemist Eesti poliitikas, sest noort teotahtelist põlvkonda, kes poliitilist kultuuri parandaks, on siingi väga vaja.

Delfi valimismasin üllatab inimesi

2009-06-05T02:32:00.000-07:00

Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi ja interneti-portaali Delfi ühistöös on valminud 2009 Euroopa Parlamendi valimismasin, mis paikneb Delfi lehel. Valimismasina kasutamine on lihtne: inimene vastab 21-le küsimusele ja saab teada, millise erakonna vaated talle kõige hingelähedasemad on.

Tõeliselt positiivne on see, et enamus ehk lausa 22% ligi 10 000 vastanud inimesest eelistavad maailmavaate poolest Rahvaliitu. See on märk sellest, et rahvaliidu seisukohad Euroopa asjades on õiged – rahvusriikide liidu põhimõte (vastasus liitriigile); Sotsiaalharta täies mahus rakendamine ning töötajate ühtne kaitse; põllumajandustoetuste säilitamine; energiaallikate mitmekesisus sh vajadusel tuumajaamade kasutamine; kodanikuühiskonna arendamine ja euroteemade sisulisem arutelu Eestis ning meie keele ja kuultuuri kaitse.

Minge proovige ka, saate teada, milline erakond tegelikult teie seisukohti esindab :)

Euroopalik heaolu nõuab euroopalikku tervist

2009-06-04T02:03:00.000-07:00

Nimetage üks asi, mida ei saa raha eest osta. Õige, tervist. Kuigi meditsiin areneb, ei ole inimesed siiski veel surematud. Arstid aga ei saagi aidata inimesi, kes ise ei taha end aidata. Eesti troonib erinevate riikide võrdluses sageli tipuosas just negatiivsete näitajatega – näiteks suitsiidide arvu ja joodud alkoholiliitrite kogusega. Inimarengu aruandes oli Eesti inimeste oodatav keskmine eluiga teiste Euroopa riikidega võrreldes lühemapoolne. Eesti meeste eeldatava eluea poolest oleme samuti tabeli negatiivses otsas - nimelt elavad Eesti mehed keskmiselt 67,4 aastasteks,mis on vähem kui enamikes teistes euroliidu liikmesriikides. Pole uudiseks, et lisaks õnnetustele on põhjuseks ka halvenev tervis. Tervelt elatud aastaid koguneb Eesti meestel vaid 49,4, naistel 53,7. Tervise hoidmisesse tuleb panustada ning seda peavad tegema nii inimesed ise kui ka riik. Eesti panustab Euroopa Liidu riikidega võrreldes vähe rahvatervise olukorra parandamisse. Euroliit on võtnud eesmärgiks saada kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks majandusruumiks,tänapäeval eksisteerib aga korrelatsioon rahvatervise ja majandusedu vahel. Ehk mida kauem inimesed elavad ja töötavad, seda suurem on nende panus. Rahvatervise keskmise viivad euroliidus alla aga uued, 2004. ja 2007. aastal ühinenud liikmesriigid. Seega on euroliidul ees oluline ülesanne parandada rahvatervise olukorda eelkõige uutes liikmesriikides. Selleks tuleb 2014-2020 perioodi eelarvest kaasrahastada terviseedendamise fondi loomist, mille abil panustada rahvatervise olukorra parandamisse ka Eestis.

Kuidas parandada rahvatervise olukorda? Esiteks tuleb jätkuvalt investeerida tervistavaks vaba aja veetmiseks vajaliku infrastruktuuri loomisesse – jalgrattateed, terviserajad ja teised spordirajatised, mis kannustavad inimestele meelepärast füüsilist aktiivsust. Tähitis on, et need võimalused oleksid kättesaadavad kõikjal Eestis, mitte vaid suuremates linnades. Teiseks tuleb panustada teavitustöösse. Noored vajavad rohkem infot soovitavast tervisekäitumisest, seda nii liikumisharjumuste, toitumise kui ka vaimse tervise hoidmise kohta.Keskealistel ja eakatel nimestel on probleeme südame ja veresoonkonna haigustega. Siingi on oluline teadlikkuse tõstmine nende probleemide ennetamise võimalustest, samuti suitsiidiriski, alkoholismi ja narkomaania vähendamine. Kolmanda tegevusena tuleks Euroopa terviseedendamise fondist kaasrahastada tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamist ja kvaliteedi tõstmist. Olenemata elukohast, peab kõigile eestimaalastele olema kättesaadav kiire ja kvaliteetne arstiabi. Nii Eesti kui ka Euroopa heaolu võtmeks on rahvatervise olukord. Euroopa Liidu järgmise, 2014-2020 perioodi eelarve kinnitavad teiste hulgas ka need kuus inimest, kelle me 7. juunil Euroopa Parlamenti valime. Kuivõrd inimeste tervis on ainus asi, mida raha eest osta ei saa, siis peaks Euroopa terviseedendamise fondi loomine olema meie eurosaadikute ühiseks prioriteediks.

Kuidas tõsta poliitiku elukutse populaarsust?

2009-06-01T14:08:00.000-07:00

Mida soovitada inimesele, kes tahab midagi ära teha iseenda, teiste ja ühiskonna heaks? Üks võimalus on minna poliitikasse. Ent kes on nõus hakkama poliitikuks, kui poliitiku maine on peaaegu olematu!Levinud stereotüübi järgi on poliitik ebaaus inimene, väljas vaid omakasu peal. Poliitika aga läbinisti räpane ja kole, kus üks osapool oma arvamuse jõuga läbi surub ..kui õigupoolest peaks poliitika lähtuma koostööprintsiibist. Praeguses olukorras võib poliitikuameti valimine nii oma maine kui ka tuleviku seisukohast tunduda lausa enesetapp. Kus on lahendus? Kas hirmust rikkuda mainet pean jätma mõtte muuta maailm elamisväärsemaks, soovi teha õiglasi seadusi ja seista inimeste huvide eest? Mina, Anto Liivat, tahan asju muuta, tahan olla uue ajastu poliitik... Tuttav jutt, eks ole? Kõik kandidaadid on kunagi sedasama öelnud – ja ikka on jäänud kõik vanaviisi. Kuidas siis väljendada usutavalt seda, et soov asju paremaks muuta tuleb tõesti südamest – et selle sooviga õhtul uinun ja hommikul ärkan? Selle tõestuseks saan olla ainult mina ise, lähtudes aegumatutest väärtustest, nagu tarkus, ausus, väärikus, iseseisvus. Tarkuse all mõistan eruditsiooni, laia silmaringi ja haridust. Väärikuses näen eelkõige nõudlikkust enda suhtes, sest alles siis on õigus nõuda teistelt, kui oskad endalt nõuda. Iseseisvus tähendab nii moraalset, materiaalset kui ka sotsiaalset suutlikkust olla otsustustes vaba. Usun, et neid väärtusi järgides algavad muutused inimesest endast, nii nagu peab. Minu Eesti” algatus näitab, et inimesed on valmis heade mõtetega kaasa tulema ja käed külge lööma. Kodanikuühendustes saadud kogemusi appi võttes tahan olla esimene, kes suudab panna inimesed kaasa rääkima ka poliitikas – tahan olla küsija, teemade tõstataja ja arutelude algataja. Samas, kui keegi teab soovitada mingit imevahendit poliitika ja poliitiku maine tõstmiseks ehk puhtakspesemiseks, andke teada. Mida teie minu asemel teeksite? Usun, et olen võimalust väärt.

Rotid lidusid linnatänavail

2009-06-01T14:03:00.000-07:00

Täna osalesin oma tiimiga ka Rat Race ehk kontorirottide jooksul. Tegemist on tänuväärse algatusega. Päike lõõmas lagipähe, kuid sellest hoolimata oli heameel joosta sõbralikult koos Kristiina ja Igoriga :) Enne pingelist volikogu koosolekut kulusid soojendus- harjutused mulle igal juhul marjaks ära! Fotosid on veel üleval Delfis.

Kuku mälumäng eurosaadiku kandidaatidele

2009-06-01T13:57:00.000-07:00

Täna osalesin Raadio Kuku avalikul mälumängul “KES? KEDA?” , millest võtsid osa Euroopa Parlamendi saadikukandidaadid. Tegemist oli Kuku originaalse ja laheda üritusega. On ju huvitav meenutada rohkem ja vähem tuntud fakte Euroopa Liidu ajaloost ning tänapäevast. Küsimusi oli 17. Kes tahab teada, kuidas mul läks, vaadake Kuku kodulehelt ;)

Miks peaks Rahvaliit olema esindatud europarlamendis?

2009-05-30T12:42:00.000-07:00

Minult on korduvalt küsitud, et miks peaks Rahvaliit olema esindatud Euroopa Parlamendis.

Vastus on, et Euroopa Liidu eelarve kõige suuremad poliitikavaldkonnad on põllumajandus ja reginaalpoliitika ning Rahvaliidul on Eesti volikogudes 755 liiget ning oleme esindatud 154 omavalitsuses, kelle kogemuste ja teadmiste põhjal on meil selge ülevaade Eesti inimeste soovidest ja vajadustest, mille eest tuleb ka europarlamendis seista. Rahvaliit on meeskond, kus on tasakaalus suur kohaliku elu korraldamise kogemus ning uue põlvkonna värske pilk ja energia.
Lisaks on Rahvaliidul selge nägemus Eestist aastal 2030 ning Eestist Euroopa Liidus, olen ise aktiivselt osalenud selle visiooni väljatöötamisel. Erakonna tegevus põhineb kolmel alusväärtusel: võrdsete võimalustega osalusühiskond, kus avatud ja aus riigivalitsemine tagab igale kodanikule eneseteostus- ja poliitilise kaasatuse võimaluse; eestluse elujõud, ning sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud areng. Neid eesmärke silmas pidades tuleb ka Euroopa Liidus Eestit esindada ehk siis kaasta inimesi otsustusprotsessidesse, säilitada meie rahvuslik eripära ning seista Eesti seisukohtade eest euroliidus ja suunata rohkem vahendeid Eesti heaks.

Debattidel sai rahvas tutvuda päris eurosaadiku kandidaatidega :)

2009-05-28T00:33:00.000-07:00

Euroopa Parlamendi valimiste eel on üks tore tava anda saadikukandidaatidele võimalus seisukohtade avaldamiseks ja diskussiooni tekitamiseks debattide näol. Üle Eesti on toimunud erinevaid debatte, korraldajateks nii Euroopa Liidu infokeskus kui ka erinevad meediakanalid, näiteks EPL, ETV.Positiivne oli koostöö maakonnalehtedega, kes lühidalt ülevaate avaldasid ja seisukohti kajastasid, andes lugejaile võimaluse euroteemadega tutvuda. On ju inimesed ise toonud küsitlustes välja asjaolu, et euroteemasid kajastatakse liialt vähe, et informeeritud olla. Kuivõrd mitmed arvamusliidrid on avaldanud, et parlamendi saadik peab olema keeleoskaja ja hea suhtleja, siis oli asjakohane lüke EPLi debatil Soome ajakirjaniku kaasamine, kes pani proovile saadikukandidaatide keeleoskuse. Väitluste korraldajatele tahaks edastada tänusõnad eurovõitluse väljapoole Tallinnat viimises ning kõigile soovijatele osalemisvõimaluse andmises. Kandidaatide panus võiks üritustel olla see, et arutelu oleks rohkem sisuline ja euroliitu puudutav ning vähem sisepoliitiline poriloopimine.

Kas EL vajab ühtset rändepoliitikat?

2009-05-26T12:07:00.000-07:00

Minu vastus Postimehe immigratsiooniküsimusele: Euroopa Liit vajab kindlasti ühtset rändepoliitikat ning tervikkäsitlust rändega seotud küsimuste lahendamisel. Tähtis on kujundada Euroopa Liidu tasandil selline seadusandlus, mis soodustab eelkõige kvalifitseeritud tööjõu sisserännet ning viibimist Euroopa Liidus. Hetkel vaevlevad EL-i liikmesmaad immigratsioonipoliitikas koos kõigi teiste arenenud riikidega maailma majandusliku arengutaseme ülisuurtest erinevustest põhjustatud probleemidepuntras. Isegi EL–i sees ei ole veel suudetud tagada tööjõu täielikult vaba liikumist liikmesriikide vahel. Paljud jõukamad liikmesriigid kaitsevad oma tööturgu madalama sissetulekutasemega uusliikmesmaade tööjõu sissevoolu eest, majanduskriisi tingimustes vastuolud sellel pinnal teravnevad. Kuni ei ole saavutatud inimeste vaba liikumine EL-i sees, mille peamine eeldus on soovitud töökoha leidmine, puuduvad sisulised võimalused muuta vabamaks üldist sisserännet euroliitu. Massiline majanduspõgenike sissevool maailma vaesematest regioonidest koormab EL-i arenenud riikide sotsiaalsüsteeme ja tekitab pahameelt maksumaksjates. Sellel pinnal idanev võõraviha võimaldab populaarsust koguda äärmuslastel, mis võib oluliselt kõigutada suurema sisserände all kannatavate riikide poliitilist stabiilsust. Immigratsiooniprobleemide sisuliseks lahendamiseks peab EL koos kõigi maailma arenenud riikidega tegema oluliselt enam maailmas õiglase majandussuhete süsteemi ülesehitamiseks, sest ilma maailma vaesemates regioonides majandusarengut ja heaolu kasvu saavutamata kasvab illegaalse immigratsiooni surve EL-i riikidele veelgi.Samal ajal vajab vananeva elanikkonna ja madala sündivuse tasemega EL pikemas perioodis tööjõu sissevoolu väljastpoolt. Seega tuleb välja töötada pikaajaline välistööjõu kaasamise kava, mis tooks ELi oskustöölisi ja kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste. Välistööjõu kaasamise kava oluliseks komponendiks peab saama sisserändajate sujuv lõimumine asukohamaa ühiskonda ja kultuuriruumi. EL-i immigratsioonipoliitika keskseks elemendiks peab saama (rakendusliku) kõrghariduse ja tehnilise kutsehariduse laialdane pakkumine arengumaadest pärit noortele erialadel, mille osas EL tööjõuturul valitseb defitsiit. Ühised õpingud koos kohalikega looks soodsa pinna nii kultuuriliseks kohandumiseks kui ka isikliku suhetevõrgu tekkimiseks EL-is töö ja elukoha leidmiseks. Integratsioonivõime ja -tahtega noortega saaks loomulikul teel täiendada EL-i tööjõuressursse, mis aitaks kaasa EL sotsiaalprobleemide lahendamisele ja kultuuri rikastamisele.

Integratsiooni on vaja elavdada

2009-05-24T01:57:00.000-07:00

Neljapäeval Eesti Päevalehe poolt korraldatud eurosaadiku kandidaatide debatil käsitleti põgusalt ka integratsiooni teemat. Jagan siin veelkord oma mõtteid. Integratsioon on olnud Eesti ühiskonnas teemaks juba viimased kümmekond aastat. Viimasest edukast diskussiooni tekitanud integratsioonikampaaniast „Palju toredaid inimesi“ on möödas juba palju aastaid. Vahepeal on olukord pigem halvenenud kui paranenud. Olen veendunud, et tulevikus integratsiooniprotsessis paremate tulemuste saavutamiseks on otsustava tähtsusega praeguste 10-aastaste keeleoskus, mitte praeguste keskeas inimeste oma. Eesti keele õpe venekeelsetes koolides on paranenud, ent kannatab siiski tugevasti õpetajate puuduse ja ebapädevuse all. Oletame, et saame teadlikkuse tõstmise abil muulased niikaugele, et nad hakkavad oma lapsi panema eesti keelse õppekeelega koolidesse, kuid siis tekib kohe uus ring küsimusi – kas neid koole jagub, milline on nende õppekvaliteet ja kas kool suudab anda kaasa ka pädevad väärtushinnangud ja kodumaa tunnetuse. Probleeme tuleb mitmeid, lahendused ei saagi olla kiired, sest integratsioon ei toimu üleöö, vaid võtab aastaid.On aga üks samm, mida saaksime teha kiiremini – nimelt suurendada muulastele antavat võõrkeelse info kogust. Tõsi ta on, et venelased loevad ja usuvad ikkagi rohkem infokanaleid, mida edastab meie naaberriik ning suhtuvad teatud skepsisega siinsesse infosüsteemi. Samas on vältimatu, et mujalt tulev info ei pruugi enam olla niivõrd objektiivne ja nii hakkab tekkima ring ,kus Eestis elavad venelased tõlgendavad kohapealseid sündmusi läbi Venemaa poolt esitatud infoprisma. Peaksime tegutsema selles suunas, et ka venekeelne info kohapealt leviks meie muukeelse elanikkonna seas. Tallinn on selles suunas sammu teinud ja kavatseb avada Delfi-laadse portaali ka venekeelsena. Toetan igati seda algatust. Sest ilma neid samme astumata arvavad venelased, et arvamusliidriks ongi ainult Mart Sirõk, Jüri Liim või mõni muu sarnane tegelane. Kõneisikute ridu tuleks kindlasti suurendada ning lasta rääkida ka inimestel, kes on aru saanud integratsiooniprotsessi kasulikkusest mõlemale poolele ja suudavad ka iseendast jätta igati positiivse kangelase mulje. Miks mitte ei võiks selleks olla ka mõni eestlasest poliitik, kes vabalt vene keelt mõistab?

Millised oskused aitavad europarlamendis toime tulla

2009-05-24T01:52:00.000-07:00

Viimasel ajal on mitmed arvamusliidrid võtnud meedias sõna teemal, milline peaks olema hea europarlamendi saadik. Kõlama on jäänud tõdemus, et tähtsad on inimese isikuomadused ja keeleoskus, sest olulisel kohal europarlamendis on lobitöö. Kuigi võiks arvata, et tõlkide abiga saab parlamendis hakkama, siis reaalsus on see, et 24 tundi päevas, sh koduteel, õhtusöögilauas ja juhuslikel kohtumistel kolleegidega tõlgi abil ei suhtle. Seega keeleoskus, suhtlemisoskus, aktiivsus, energia ja tahe on saadiku jaoks olulised omadused. Inglise keelega ma hätta ei jää, prantsuse keelt olen koolis õppinud ning praktikat saab vastavas keskkonnas piisavalt.

Kuivõrd Euroopa Parlament on Euroopa Liidu ainus otsevalitav kodanike esinduskogu, siis peaks parlamendisaadikul olema ka kodanikeühendustes tegutsemise kogemus. Mind aitab erinevate noorteorganisatsioonide ja MTÜde juhtimisel saadud kogemus tuua mõtted ja ideed rohujuuretasandilt ülespoole otsustajateni ehk siis oskus luua koalitsioone ja kaasata inimesi otsustusprotsessidesse. Kindlasti rakendan ka oma õppejõu ja ettevõtjana saadud juhtimisalaseid teadmisi ja kogemusi, lobitöös tuleb vägagi kasuks ka väitlusklubi praktika, kuivõrd oluline on oma ideede esitamine ja toetajate kogumine.

Veel on euroliidu institutsioonides töötades oluline tunda EL-i toimemehhanisme ja peamisi institutsioone. Võin julgelt öelda, et olen vastava erialase ettevalmistusega kandidaat - avaliku halduse eriala ja riigiteaduste õppimine on andnud vajalikud teadmised ning aasta tudeerimist USAs andis ülevaate poliitiliste protsesside toimumisest teisel mandril ja ka globaalses plaanis.

Tarbijaõiguste kaitsmisel võiks eeskujuks võtta Prantsusmaa

2009-05-20T02:59:00.000-07:00

19. mail teatas tarbijakaitseamet kontrollkäigu tulemustest, millest selgus, et iga viies pood petab ostjat hinnateabe esitamisega ehk kaubal olev hind erines kassas küsitud hinnast. Eesti võiks siinkohal näiteks eeskuju võtta prantslastest, kes on minimeerinud kaupmeeste võimalused ostjaid petta ning on selles osas väga resoluutsed. Prantsusmaal on erinevad hinnaga mängimise võimalused ja tagajärjed seadusega paika pandud. Samuti on Prantsusmaal väga täpselt reguleeritud hooajaallahindlused, tühjendusmüügid ja sooduspakkumised ning hinnakampaaniad. Spetsiaalmüükidel allahinnatava kauba osas on samuti detailsed reeglid – muuhulgas see, et kaubal peab selgelt näha olema allahindluse eelne maksumus ja ebakvaliteetse kauba müügilepaiskamine ei ole lubatud. Liigse loomingulisuse korral hindade määramisel ähvardab kaupmeest kopsakas trahv, mis võib olla isegi 15 000 eurot. Eesti tarbijakaitseseadus näeb tarbija petmise eest ette rahatrahvi 6000 krooni ja juriidilisele isikule 30 000 krooni. Viimase kontrolli tulemusena algatas tarbijakaitseamet 29 väärteomenetlust ja määras trahve kokku 12 640 krooni.
Kui sellised ostjatega manipuleerimised ja allahindluse variandid detailsemalt seadustada ja reeglitest üleastumise karistused oleksid karmimad vähemalt korduva rikkumise korral, suureneks ka tarbijate usaldus kaupmeeste vastu. Samuti tagab ühtne regulatsioon kaupmeeste jaoks õiglase konkurentsipoliitika.

Hea valimistava ühinemiseks kõigile kandidaatidele

2009-05-17T06:02:00.000-07:00

EMSLi tore initsiatiiv hea valimistava algatamiseks on leidnud toetust, lisaks Rahvaliidule on kokkuleppega liitunud ka Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Eestimaa Rohelised ning Isamaa ja Res Publica Liit. Hetkeseisuga on hea valimistava järgimises kokku lepitud vaid erakondade vahel, kuid kuna valimistel saavad kandideerida ka üksikisikud, parlamendivälised erakonnad ja valimisliidud, teen ettepaneku avada hea valimistava ühinemiseks kõigile soovijatele. Loodan siiralt, et allakirjutatud valimistava põhimõtetega liitumine muudab valimiskampaania sisukamaks ja tugevdab demokraatiat.

Reformarid tegid mulle tasuta reklaami

2009-05-15T04:24:00.000-07:00

Vaadake vaimukat reklaami http://www.valimind.eu/ready7a7a09b1da02ac9c0ff9b7300e5fde7c! Suur aitäh tegijatele, kes mulle raskel ajal abikäe ulatasid ja tasuta reklaami kinkisid :)

Tõukefondide parem kasutamine aitab kriisist välja

2009-05-15T04:16:00.000-07:00

Olen seisukohal, et majanduse kriisist väljaaitamiseks on oluline eelarveperioodi 2007-2013 vahendid kiiremini kasutusele võtta, rasketel aegadel oleksid need inimestele ja ettevõtetele oluliseks toeks. Ajal, mil tööpuudus muutub Eestis iga päevaga üha suuremaks probleemiks, oleme märtsikuu seisuga näiteks tööturumeetmete raames väljamakseid teinud keskmiselt 3% ulatuses. Ajal, mil kohalikud omavalitsused on riigieelarve kärbete tõttu sattunud raskesse olukorda, oleme kohalike avalike teenuste arendamiseks kasutanud vaid 4% ja piirkondade konkurentsivõime arendamiseks 4,5% struktuurivahenditest. Samas on need ju ressursid, mida saaksime kasutada palju rohkem ka majanduskriisist väljumiseks.Euroopa Liidu struktuurivahendite kiire, tõhus ja eesmärgipärane kasutuselevõtt peab olema vastutavate haruministeeriumide prioriteediks. Selleks peab struktuurivahendite kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku väljatöötamine toimuma oluliselt kiiremini ning rakendusaktide kujundamisel tuleb inimesi ja ettevõtjaid rohkem usaldada. Samuti on oluline struktuurivahendite etapiviisiliste väljamaksmiste võimaldamine. Tõukevahendite taotlemine ei tohiks olla õigustatud abi saajate jaoks ebameeldivalt piinarikas protsess ning struktuurivahendite raha kaasamine ettevõtlus- ja arendusprojektidesse ei tohiks kaasa tuua ülemäärast bürokraatiat.Seega tuleb parandada taotlejate informeeritust ning vähendada halduskoormust, riigi haldussuutlikkus aga peab tõusma. Euroliidu struktuurifondide maksimaalne ärakasutamine sõltub siiski eelkõige Eesti ametnikest ja inimestest.
Järgmise eelarveperioodi prioriteedid peaksid olema elamufond, terviseedenduse fond ja kodanikuühiskonna toetamine. Saadikuna seisan ka selle eest, et euroraha toel toimuks Eesti piirkondlike iseärasuste säilitamine ja piirkondade konkurentsivõime ja elukvaliteedi arendamine.

Riigiteaduste debati publik saadaks mind europarlamenti

2009-05-13T05:43:00.000-07:00

Eile Tartus toimunud riigiteaduste debatil korraldati publiku hulgas küsitlus, keda nemad valiksid europarlamenti. Rõõm oli tõdeda, et Sven Mikseri järel sai häälte arvuga teise koha Anto Liivat :) Rahvast oli saalis 200 ringis. Mul on heameel, et noored haritud asjahuvilised teavad, kes on sobivaimad neid esindama. Tänan publikut toetuse eest!

Debatil aga tõin välja asjaolu, et Eesti suutlikuma osalemise võtmesõnaks Euroopa Liidus on Eestit esindava ametnikkonna oskuste parandamine ning Eesti seisukohtade selgem esitamine euroliidus tagamaks meie sisulisem esindatus otsustusprotsessis.

Euroopa Liidu õigusloome mõjutab täna kõiki Eesti eluvaldkondi - 2/3 Euroopa suurriikide õigusloomest kujuneb Euroopa Liidus ja väikeste riikide puhul veelgi enam. Euroopa Liidus täidab seadusandlikku rolli peamiselt ministrite nõukogu, kus olenevalt arutluse all oleva küsimuse iseloomust esindavad Eestit vastava haruministeeriumi ametnikud.
Enamasti jõutakse vaidlusküsimustes kokkuleppele just töögruppide tasandil.

Seega, seoses Euroopa Liidu liikmestaatusega on oluliselt muutunud Eesti ametnike roll ja töö iseloom. Tõhus ja tulemuslik osalemine Euroopa Liidu otsustusprotsessis eeldab ametnikult lisaks erialasele pädevusele ka diplomaatilisele tööle iseloomulikke teadmisi ja oskusi. Töögruppides osalevad ametnikud peavad olema hea suhtlemis - ja eneseväljendamisoskusega lobistid. See omakorda eeldab head keeleoskust, Euroopa Liidu alaste teadmiste parandamist ja lobitööks vajalike sotsiaalsete kompetentside arendamist.

Euroopa Liidus suutlikuma osalemise vundamendiks on muidugi ka inimeste paranenud teadlikkus Euroopa Liidu teemadest, et huvi euroliidu temaatika vastu oleks suurem ning noorte hulgast sirguks uusi asjatundjaid. Teadlikkuse tõstmine peaks olema valitsuse, Euroopa Parlamendi saadikute ja kolmanda sektori organisatsioonide ühisvastutuse küsimus.

Minu prioriteetideks EP-s on hea haridus ja regionaalpoliitika

2009-05-12T13:02:00.000-07:00

Postitan siia ka oma konkreetsed tegevused europarlamendis. mis ilmusid ka Postimehes.
Euroopa Parlamendi saadikuna kavatsen seista selle eest, et Eesti seisukohad oleksid Euroopa Liidus arvestatud ning Euroopa Liidu eelarvest leitaks rohkem vahendeid, mis aitavad Eesti arengule kaasa. Pean oluliseks, et rahvusriigid saaksid Euroopa Liidus säilitada oma eripära ning teha vajalikes küsimustes koostööd, et Euroopa majandus oleks konkurentsivõimelisem. Rahvaliit peab hetkel läbirääkimisi Euroopa Rahvaparteiga (EPP), samas jätkame läbirääkimisi Briti konservatiividega täiesti uue loodava konservatiivset maailmavaadet esindava fraktsiooni loomiseks.
Oma eesmärkide saavutamiseks liitun kultuuri- ja hariduskomisjoni ning regionaalarengu komisjoniga. Teemad, millega soovin Euroopa Parlamendis eelkõige tegeleda on hea haridus, mille eelduseks on ühtlustatud õppekavad ja kutsekvalifikatsioonistandardid ning diplomite tunnustamine. Soovin luua tööandjatele paremad võimalused ja tõsta nende motivatsiooni tasemeõppe kaasfinantseerimiseks, anda panuse vajalike meetmete kujundamiseks Eesti vajadustele vastava täiend-ja ümberõppesüsteemi kaasfinantseerimiseks EL eelarvest ning ettevõtlikkuse kui mõtteviisi tutvustamiseks ja vabatahtliku töö väärtustamiseks.
Euroopa Parlamendi saadiku üheks olulisemaks ülesandeks on osalemine EL eelarveprotsessis. Regionaalarengu komisjoni liikmena pean vajalikuks suunata ressursse Eesti elamufondi renoveerimisprogrammi kaasrahastamiseks, et suurendada hoonete energiasäästlikkust ning vähendada inimeste küttearveid, kultuuri- ja rahvamajade ning koolimajade renoveerimiseks, erainvesteeringute toetamiseks väljaspool tõmbekeskusi, ettevõtluseks vajaliku infrastruktuuri arendamiseks ning kohalikele koostöörühmade ja kohalike omavalitsuste koostöö edendamiseks.

Mis saab edasi Minu Eesti mõttetalgutel püstitatud küsimustest?

2009-05-11T01:37:00.000-07:00

Minu Eesti mõttetalgud on kohe juba paari nädala taga ning enamus mõttekodadest tulnud ideedest jõudnud ka Minu Eesti veebi. Lugesin nädalavahetusel huviga, et mida inimesed üle Eesti siis välja mõtlesid. Tulemusi sirvides selgub, et väga paljusid vaevavad kohaliku elu probleemid ning sagedased on küsimused stiilis, et kuidas muuta oma linna maine paremaks, kuidas teha küla tuntuks ning panna maakonnas korraldatav üritus ahvatlema osavõtjaid ka kaugemalt. Samuti joonistub teise suunana välja kodanike mure suuremate riigiasjade pärast – kuidas parandada pensionäride elujärge, kuidas muuta sotsiaaltoetuste süsteeme õiglasemaks, kuidas tõsta iivet ning mis kõige olulisemana kõrvu jääb – kuidas muuta valitsemiskultuuri. Seega sain neid kokkuvõtteid aruteludest sirvides ning teiste osalenud tuttavatega rääkides aru, kui palju praegu poliitikamaastikul toimuv tegelikult inimestele korda läheb. Ühelt poolt tunnen muret, et inimeste ja nende valitud esindajate vahel on niivõrd suur lõhe, teisalt teen iga päev vähemalt enda poolt midagi, mis aitaks seda olukorda parandada. Mööda maakondi sõites näen inimeste madalat informeerituse taset Eesti riigi ja Euroopa Liidu asjadest.

Ükskõiksus poliitika suhtes ei muuda midagi, asjad saavad hakata paremuse poole minema ainult läbi kommunikatsiooni, kahepoolse ausa ja avatud kommunikatsiooni, kus üks osapool ütleb oma valitud esindajatele, et mida tuleb muuta ja valitud esindaja ehk poliitik arvestab oma valija seisukohti. Hiljem aga annab tagasisidet saavutatud tulemuste kohta.

Pühapäevases „Tähelaeva“ saates ütles rahvaalgatuse eestvedaja härra Nõlvak, et suuri asju saab teha ainult puhta südamega. Olen sellega väga päri – võiks öelda, et just see tunne ärgitas mindki kandideerima europarlamendi valimistel , teadmine, et suudan ja tahan teha konkreetseid asju elu paremaks muutmiseks. Senine tagasiside on olnud väga positiivne, vaatame edasi..:)

Kutsun ühtlasi poliitikuid üles rohkem mõtlema selle peale, kuidas vähendada usaldamatust riigivõimu vastu ning kuulama inimeste igapäevaelu küsimusi ja tulevikuvisioone. Minu Eesti veeb on kindlasti üks kanal, kust infot saab ammutada. Mis aga rahvaalgatuse ideedest edasi saab ja kas mõttetalgutel osalejad ka uusi algatusi püsti panevad, ei ole veel kindel. Hetkeseisuga on ideede teostamisse oma panuse pakkujaid veel vähe. Igaljuhul on mul hea meel, et oleme teel tugeva kodanikuühiskonna loomise poole.

Tudengid välismaale õppima ühisfondi toel

2009-05-09T13:32:00.000-07:00

Tänasel haridusteemalisel Euroopa Parlamendi saadikukandidaatide debatil Tartus tõstatasin teema, et on vajalik luua Euroopa Liidu, ettevõtjate ja riigi ühisfond, mis aitaks suuremal hulgal Eesti noortel täiendada teadmisi Euroopa ja maailma tippülikoolides. Kraadi omandanuid motiveeriks kodumaale naasma õpileping fondi või tööandjaga.

Küsimus on selles, et mitmete eluvaldkondade puhul, nagu näiteks tuumaenergeetika, on meil mõistlikum koolitada tippspetsialiste väljaspool Eestit, kui arendada vastavat õppesuunda siin või anda kõrgepalgalised töökohad lihtsalt teistest riikidest pärit spetsialistidele. Selleks tuleks luua riiklikult koordineeritud haridusprogramm, kus on ühendatud Euroopa Liidu, ettevõtete ja riigi ressursid. Heaks eeskujuks on siin näiteks kõrgemate kaitseväelaste väljaõpe maailma paremates sõjakoolides. Ühisfondi loomise üheks eelduseks on haridus- ja teadusinvesteeringute osa suurendamine Euroopa Liidu eelarves.

Pikemas perspektiivis tuleks kõigile Eesti tudengitele luua võimalused soovi korral õppida vähemalt ühe semestri jooksul mõnes välisülikoolis, sest nii valmistame ette erialaselt pädevate ning globaliseeruvas maailmas toimetulemiseks vajalike sotsiaalsete kompetentside ja suhetevõrgustikuga inimesi. Minul oli võimalus täiendada end Georgetowni Ülikoolis ning hindan seda kõrgelt.
Ja niinimetatud ajude väljavoolu ei pea kartma, kui ühisfondi vahendite abil haridust omandanud tudengitega sõlmitakse õpilepingud, mis kohustavad neid peale väljaõppe omandamist töötama kokkulepitud aja jooksul mõnes Eesti ettevõttes või riigiasutuses.

Eesti peab jõulisemalt osalema ELi eelarveprotsessis

2009-05-09T13:24:00.000-07:00

Eile õhtul Rakveres toimunud Euroopa Parlamendi saadikukandidaatide debatil tõin välja asjaolu, et Eesti peab senisest jõulisemalt mõjutama Euroopa Liidu eelarveprotsessi.

Euroopa Parlamendi Eesti saadikute kõige olulisemaks ülesandeks Eesti suutlikum osalemine Euroopa Liidus ning tuleb teha läbi jõulisema Eesti seisukohtade eest seismise ELi eelarve koostamisel ning läbi inimeste ELi otsustusprotsessidesse kaasamise ja nende pideva informeerimise euroliidus tehtavast. Järgmisel Euroopa Liidu 2014-2020 eelarveperioodil on oluline tagada Eesti noortele soovi korral väljaõpe Euroopa ja maailma tippülikoolides riigi, Euroopa Liidu ja eraettevõtjate ühendatud ressursside abil. Samuti tuleb ELi eelarves suurendada tehnoloogiainvesteeringute osatähtsust ning sellest tulenevalt kaasrahastada Eesti vajadustele vastavat täiend- ja ümberõppe süsteemi. Uue tehnoloogia kasutuselevõtt tingib ju uued vajadused ja nõudmised väljaõppele. Pean veel oluliseks leida EL-i eelarvest vahendid Eesti elamufondi soojapidavaks renoveerimiseks.

Käed eemale riigimetsast!

2009-05-08T03:45:00.000-07:00

Valitsus on käimasoleval metsanädalal tulnud välja ideega riigieelarve kulude katteks parseldada maha osa riigimetsast. See ei ole hea mõte! Riigimets ei tohi olla äriobjekt, inimestel peab säilima võimalus igal hetkel loodusesse minna, kus on riigi poolt tagatud ligipääs ja kord ning võimalused pikniku pidamiseks ja telkimiseks, samuti peab säilima kasvav mets, mida ei tehta lagedaks raha nimel. Hoolt tuleb kanda ka ohustatud liikide eest. Hetkel on ebasobiv aeg müümiseks juba langenud hindade tõttu, seega ostjate saadav kasu on suur. Aasta tagasi viis keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ilma avalikkust ja asjatundjaid kaasamata läbi reformi, mille tagajärjel jäi 63-st metskonnast alles vaid 17. Selle vastu astusid erinevates pöördumistes mitmed looduskaitsjad, metsamehed, teadlased ja kodanikuühendused. Rahvaliidu algatusel andis enam kui 50 000 eestimaalast oma allkirja tollaste rutakate metsandusreformide vastu. Seega tuleb säilitada inimestele olulisi väärtusi. Aga siiski, ilusat metsanädalat kõigile!

Austame valijat

2009-05-07T05:20:00.000-07:00

Postimees pakkus kõigile Euroopa Parlamenti kandideerijatele võimaluse vastata küsimustele seoses kandidaadi eesmärkide ja tegevusega europarlamenti valituks saades. Minu arvates on tegemist tänuväärse algatusega, kuivõrd kõigil on võrdsed võimalused oluline info nö südamelt ära öelda. Lugeja saab vastuseid võrreldes oma arvamust ka selle põhjal kujundada.Minul näiteks on väga huvitav lugeda kandidaatide arvamusi. Kahju küll, et osad kasutavad vastamise võimalust sopaloopimiseks ja siseriiklike teemade kajastamiseks, millel pole europarlamendiga mingit pistmist, või nendivad kuivalt, et teda nagunii ei valita nimekirja teisest otsast, ning seetõttu ei tee ta seal ka midagi. Mida peab arvama lugeja, potentsiaalne valija, nähes, et tegelikult on poliitikul endal täiesti ükskõik, kus ta osaleb ja mis eesmärgil, kas see peaks kutsuma oma häält andma? Postimehe algatus annab kõigile kandideerijatele võimaluse sisutihedateks vastusteks ning loodan, et kandidaadid võtavad vastamist tõsiselt ja austavad valijat. Mina püüdsin endast küll parima anda.

Tuleviku töö: paindlikud töövormid, efektiivsus ja automatiseeritud protsessid

2009-04-29T13:16:00.000-07:00

Tänasel Euroopa Parlamendi saadikukandidaatide rahanduse, majanduse ja tööhõive teemalisel debatil Pärnus rõhutasin Euroopa Liidu töö ja tööjõuturu tuleviku märksõnadena paindlikke töövorme, tööandja ja töötaja partnerlust, efektiivset tööd ja robottehnoloogiat. Minu arvates aitaks tulevikus lihttööde puhul automatiseeritud protsesside laiem rakendamine suunata inimesed samal ajal õppima ametit, mis loob kõrget lisandväärtust.

Töö iseloom on võrreldes 20. sajandiga oluliselt muutunud ning riigi arenemiseks peavad muutuma ka töö tegemise viisid ja vormid. Kuna vananeva elanikkonnaga Euroopa Liit maailma suurte võimsate riikide seas ei võida mastaabis Hiinat, Indiat ja Venemaad, siis tuleb eelisseisund saavutada tõhususega – tuleb teha vähem tööd, aga targemalt. Tõhususe kasv tuleneb ka tehnoloogia arenemisest ja kõrgtehnoloogiliste lahenduste kasutamisest. Efektiivsust aitavad tulevikus saavutada muuhulgas robotid, nende kasutamisest vabaneva ressursi arvelt koolitatakse inimesi tegema kõrget lisandväärtust loovat tööd. Ma ei pea siikohal silmas mingit ulmevaldkonna humanoidi,mida paljud kohe ette kujutavad, vaid automatiseeritud protsessi. See pole enam ammu midagi uut - maailmas võetakse aastas kasutusele 150 000 robotilaadset automaatseadet, Eestis näiteks pakendavad robotid Nõo Lihatööstuses vorsti ja farmides on kasutusel lüpsirobotid. Idamaades on roboteid rohkem kasutusel kui läänes. Selge on ka see, et kõrget lisandväärtust tootvat tööd ei hakata tegema ilma kõrgeltharitud inimesteta.

Oluliseks majandusaregu mõjutajaks on ka spetsialistide kaugemalt kaasamise võimalused. Näiteks praegu on immigratsioonipoliitikas ranged piirangud välistööjõu kasutamisele, see takistab spetsialistide kaasamist. Sellised piirangud tuleks diferentseerida, et majanduse areng ei jääks spetsialistide puuduse taha ning ettevõte ei koliks oma tegevust sinna, kus on lihtsam tegutseda.

Efektiivsuse tõstmiseks tuleks luua võimalusi ka pensionile jäänute kaasamiseks tööjõuturul, kuna eakaid, kes soovivad tööd teha, on palju, kuid probleemiks on ühiskonna stereotüüpne mõtlemine. Töötegemisest huvitatud pensioniealistele tuleks luua võimalused osalise tööajaga töötamiseks ja kaugtööks, et huvilised saaksid oma teadmisi ning kogemusi ühiskonna hüvanguks rakendada.

Anname uuele põlvkonnale võimaluse

2009-04-28T02:25:00.000-07:00

Kuku Raadio 17.aprilli Vastasseisu saates arutlesid politoloogid Viljar Veebel, Tõnis Saarts, ajakirjanik Erkki Bahovski ja saatejuht Janek Luts Euroopa Parlamendi valimisaktiivsuse teemal. Vaatluse all oli küsimus, et kui legitiimne on Euroopa Parlament arvestades meie madalat valimisaktiivsust. Moraal oli see, et kui valijad ei lähe valima, on praegune eurosaadikute koosseis läbi kukkunud, sest rahval pole ei huvi ega teadmisi euroliidu tegemiste kohta. Kui saadikud ise vabandavad oma suutmatust sellega, et nad viie aastaga pole jõudnud sisse elada ning vajavad veel viit aastat sisuliselt tööle hakkamiseks, siis võiks parem anda võimaluse uuele põlvkonnale. Nooremad teavad euroliidust sageli enam.
See arvamus klapib minu nägemusega, sest viis aastat on piisavalt pikk aega maksumaksja kulul töötegemist harjutada. Euroopa Liidu otsused mõjutavad meid rohkem, kui siiani välja on lastud paista ning Eesti seisukohad peavad olema arvestatud juba otsustusprotsessis. Hilisem kurtmine ebasobivate euroliidu otsuste üle on suhteliselt tulutu. Saadikute võimalustest valijaid oma tööst paremini teavitada rääkisin juba varasemas blogiteema püstituses, tuues välja ka ettepanekud saadiku tegemiste avaliku hindamiseks.

Võtan Siirilt vahetuse pakkumise vastu

2009-04-22T09:26:00.000-07:00

Tallinnas ringi liikudes on kõikjal näha suuri Keskerakonna plakateid. Täna sattusin vastamisi elusuuruse Siiri Oviiri pildiga, kus seisis, et Siiri tahab vahetust. Kuna meil ju tulemas europarlamendi valimised, siis järelikult räägib plakat vahetusest Euroopa Parlamendis.

Aga palun, Siiri, ma võtan pakkumise vastu! Sina tuled koju, mina lähen Sinu asemel Brüsselisse :)

Energeetika teemalisel debatil lubas Indrek Tarand võtta Brüsselis üle isa suhtevõrgustiku

2009-04-22T06:37:00.000-07:00

Esmaspäeval, 20. aprillil osalesin esimesel Euroopa Parlamendi saadiku- kandidaatide energiapoliitika teemalisel debatil Euroopa Liidu majas. Kohal olid peale minu Ahto Oja (EER), Tunne Kelam (IRL), Katrin Saks (SDE), Kristiina Ojuland (RE) ja Lembit Kaljuvee (KE).

Esimene üllatus oligi see, et Keskerakond saatis debatile inimese, kes ise ei kandideeri. Ju siis ei pea keski kandidaadid ennast kas piisavalt pädevaks või loodvad massiivse reklaami peale ja ei suvatse nimestele oma seisukohti ise tutvustada.

Teiseks ja ka saalis elevust tekitavaks asjaoluks oli üksikkandidaat Indrek Tarandi ilmumine, kellele anti debati lõpus kolmeks minutiks sõna. Ta kasutas seda energiateemal oma seisukohtade tutvustamise asemel hoopis kinniste valimisnimekirjade teema tõstatamiseks. Lisaks teatas, et ta võtab europarlamendis üle oma isa, sotside senise eurosaadiku, suhtevõrgustiku. Seega on bravuurikas üksikkandidaat tegelikult "kapi-sots".

Kui temaatikast kokkuvõte teha, siis debatil osalenud pooldasid ühise energiapoliitika väljatöötamist ning loodavad parlamendis oma ideid kuuldavaks teha veenmise ja liitlaste otsimise abil.
Minu ettepanek lühidalt on, et kõik munad ei tohiks olla ühes korvis ehk siis energiatarnijana tuleks kaaluda ka teisi alternatiive lisaks Venemaale. Venemaa nii gaasitorude kui gaasi monopoolse omanikuna teeb meid temast liialt sõltuvaks. Teiseks on oluline energiasäästlikult elamine ja kliimasoojenemise vältimine ning selleks tuleb EL-i järgmise eelarveperioodi eelarvest suunata vahendid Eesti sovietiaegse elamufondi renoveerimiseks soojapidavaks. Sellega väheneb CO2 emissioon ning küttearved, lisaks saavad renoveerijad tööd ja Eesti maksutulu. Eelarve mõjutamine on europarlamendi saadikute ülesanne.
Kristiina Ojulandi sõnul tähendaks ühtse ja toimiva Euroopa energiaturu saavutamine seda, et nii energia tootmine EL-is kui ka väljastpoolt sisseostetava energia kogus ja hind oleksid 27 riigi poolt ühiselt otsustatavad. Selleks, et EL-is toodetud energia jääks konkurentsivõimeliseks, on üheks võimaluseks maksustada väljaspoolt Euroopa Liitu toodetud energia CO₂ maksuga. Teise ettepanekuna tõi Ojuland välja, et eramajad peaksid kasutusele võtma alternatiivsed energiaallikad, näiteks tuulegeneraatorid, kuid tööstus selle abil ära ei elaks.
Tunne Kelami väitel on ühine energiapoliitika EL-i prioriteetide hulgas kirjas, kuid konkreetseid samme pole selle suunas tehtud. Eelkõige on meil vaja rahvuslikku kokkulepet energeetika teemal. Euroopa Parlament on tema sõnul just koht teemade algatamiseks, väikeriigid saavad kaasa rääkida oma siseturu reegleid selgelt kommunikeerides ning uued liikmesriigid peavad rohkem koostööd tegema. Eesti peab avama 35% oma energiaturust.
Katrin Saksa sõnul tuleb koostööd tehes vaadata plaani laiemalt. Hetkel käivad parlamendis läbirääkimised Iraagi, Aserbaidzhaani ja Türgiga. Vajalik on üle vaadata EL-i energiavajadus – hetkel on see 10% vähenenud. Samuti tuleb toetada alternatiivide teket, näiteks tuumaenergia on kolm korda kallim tuuleenergiast ja kaks korda kallim söeenergiast.
Ahto Oja sõnul peaks Euroopa olema aastaks 2030 tuumavaba, sest tuumajäätmed on aegpommid. Põlevkivi saastab õhku ning selles on kolm korda vähem energiat kui kivisöes. Ka põlevkivi rikastamine võiks langeda, sest see on fossiilne, asemele oleks pakkuda bioenergia-ja tuuleenergia. Tuleks luua Taastuvenergia ühendus ja sõlmida sidusad kokkulepped.
Lembit Kaljuvee sõnul ei ole meil 20 aasta vältel põlevkivienergeetikale alternatiivi, kuid peaksime ühiselt otsustama, milline on baasenergia.

Ligi 2/3 doktorantidest katkestab õpingud, sest Eestis ei hinnata doktorikraadi piisavalt

2009-04-18T05:50:00.000-07:00

Haridus- ja teadusministeeriumi ülevaatest kõrgkoolidesse vastuvõetud ning õpingud lõpetanud ja katkestanud isikute osas selgub, et suur osa doktorantidest jätab õpingud pooleli. Näiteks võeti 2006/2007. aastal Eesti kõrgkoolidesse vastu 444 doktoranti, samal aastal lõpetas 153 ja õpingud katkestas 183 tudengit. 2007/2008 perioodil võeti vasti 541, lõpetas 161 ja katkestas 276 tudengit! See näitab, et doktorandid ei näe oma omandatavas kraadis reaalset kasu, kuna neil ei ole Eestis rakendust ning seetõttu puudub noortel ka huvi doktorikraadi omandada. Eestis ei hinnata doktorikraadi piisavalt, vaadates aga edukaid riike, siis võiksid doktorandid meilegi kasu tuua.
Maailmamajanduses edukate ja efektiivsete riikide nagu Soome, Taani, Rootsi ja Jaapani näide tõestab, et üheks võimaluseks teha kõrge lisandväärtusega tööd on doktorikraadiga inimeste väärtustamine. Neis riikides on palju kõrgelt haritud inimesi hõivatud era- ja avalikus sektoris. Eestis ei ole doktorikraadiga inimestel piisavalt rakendust ning kuna kõik soovijad ei mahu teadustööd tegema, pole noortel ka motivatsiooni doktorikraadi omandamiseks. Kuna ka Maailma Majandusfoorum toob oma aruandes Eesti puudusena välja teadlaste ja inseneride vähesuse, siis teadlaste rakendamine aitab meil areneda ja innovatiivne olla. Õpime teiste vigadest ja võtame eeskuju neist, kellelt on midagi õppida. Ainuüksi kulude kärpimisega rikkaks ei saa, nagu ka ei ole võimalik võita olümpiakulda vigastusi vältides. Samas on selge, et kõrget lisandväärtust loovat tööd ei hakata Eestis kunagi tegema kõrgeltharitud inimesteta.
Üks võimalus doktorikraadiga inimesi tööle saada on siduda kraadi omandamine välismaa heades ülikoolides ettevõtete ja asutuste toetusega - õpingute kaasrahastamine garanteeriks asutusele hea haridusega töötaja ja tulevasele doktorandile töökoha, Eestis üldisemalt peataks nö ajude äravoolu. Selle eelduseks on koolituskulude vabastamine erisoodustusmaksust.
Hetkeolukorda arvestades võtab valmisoleku kujunemine selliste sammuni veel aega, kuid siin on mõtlemisruumi.

Eurosaadikud võiksid ühtsetel põhimõtetel oma töö tulemusi avalikustada

2009-04-18T05:44:00.000-07:00

Seoses eurosaadikute kadumisega europarlamendi suurde masinavärki mõtlesin, et Eesti praegused ja tulevased saadikud Euroopa Parlamendis võiksid kokku leppida ühtsetes põhimõtetes, kuidas antakse avalikkusele senisest paremini aru oma töö tulemustest. Sest esiteks on ennustatav madal valimisaktiivsus osaliselt märk sellest, et Euroopa Parlamendi saadikute ja kodanike vahel ei ole tekkinud informatiivset ja usaldusväärset suhet. Eesti seniste eurosaadikute ja nende erakondade suutmatus viie aasta jooksul parlamendis arutatavad teemad inimesteni tuua ning tekitada huvi meid kõiki puudutavate otsuste vastu on pigem süvendanud inimeste ükskõiksust euroliidus toimuva suhtes. Teiseks olen maakondades inimestega kohtudes korduvalt kogenud, et tegelikult ei teata Euroopa Parlamendi tööst suurt midagi. Samas soov meie esindajate töö ja meid puudutavate otsustega kursis olla on olemas.

Seetõttu teen ettepaneku, et Euroopa Parlamendi saadikud võiksid kokkul leppida ühtsetes põhimõtetes, kuidas oma tegevusest kodanikele aru antakse. Eesmärk peab olema sisuliste küsimuste ja arutelu teemade rahvani toomine, mitte lihtsalt linnukese kirjasaamine. Siiani on eurosaadikute kommunikatsioon olnud juhuslik ning kõiki kanaleid ei kasutata ära.
Minu arvates on elementaarsed tegevused, kuidas eurosaadikud võiksid oma tegevusest Eesti avalikkusele aru anda, järgnevad: iga-aastane tegevust kokkuvõttev pressikonverents; avalikud kohtumised valijatega kõigis maakondades kogu saadikuperioodi jooksul; regulaarsed kohtumised kodanikuühendustega; kohustuslik blogi pidamine, mis annab asjast huvitatutele ülevaate saadiku jooksvast tegevusest; pressiteadetega operatiivselt info edastamine; avaliku debati juhtimine vähemalt kord aastas; arvamuslugude kirjutamine; avalikud loengud ülikoolides.
Saadikud peavad ju olema eurodebati algatajad ja eestvedajad, Eesti inimeste kaasajad Euroopa Liidu otsustusprotsessidesse ning vajaliku informatsiooni ja kontaktide vahendajad. Eestist valitud europarlamendi saadik peab olema suuteline tõstatama Euroopa Parlamendis ja Eesti meediakanalites inimestele olulisi teemasid ning neile lahendust otsima.
Muidugi ei saa alahinnata europarlamendi liikme suhtlemisoskust lobitöös – päris huvitav oleks teada, mitu teisest rahvusest eurosaadikut oskavad eesti keeles öelda tere ja terviseks. :)

Noored kõrgkooli tulevase tööandja toel

2009-04-17T23:34:00.000-07:00

Tänase, 17. aprilli Postimehe artikliga seoses tõstatus teema, et noored peaksid kohe pärast keskkooli minema välismaale õppima, kuid see võimalus jääb tihti kasutamata infopuuduse või siis kõrgkoolide vastuvõtueeskirjade vastuolulisuse tõttu. Mulle tundub aga riigi seisukohast samavõrd oluline ka see, et kuidas kindlustada, et väljastpoolt hea hariduse saanud inimesed tulevad pärast tagasi. Näen suurt potentsiaali lahendada see probleem läbi tööandjate ja noorte koostöö suurendamise. Eriti hästi toimiks see spetsiifiliste erialade õppijate ja tulevaste tööandjate vahel. Riik peab tegutsema selle nimel, et ettevõttel oleks motivatsioon toetada tulevase töötaja õpinguid välismaiaülikoolis ja pärast diplomi saamist tagada noorele töökoht samas firmas. Nii ei peaks noored lahkuma ka väiksematest piirkondadest, kus on olemas tootmis- või tööstusettevõte - nad õpivad lihtsalt vajalikku eriala kas siis Eestis või piiri taga.
Ettevõtjate motivatsiooni tõstmiseks vajalike töötajate koolitamiseks peaks riik kiiremas korras kaotama koolituskuludelt erisoodustusmaksu. Kõige rohkem aitaks see ettevõtteid, kelle tööjõud on niivõrd spetsiifiline, et spetsialisti ongi võimalik koolitada ainult välismaal. Selline lihtne süsteem ja kohe pärast keskkooli lõpetamist algav koostöö tulevase tööandjaga lahendab ka riigi mure "ajude äravoolu" peatamiseks. Kui väljaspool Eestit hariduse saanud noor inimene tuleb siia tööle ettevõttega sõlmitud lepingu alusel, tekivad tal perekond, sotsiaalsed ja materiaalsed kohustused siin ning tema tööpanus aitab kaasa ettevõtte ja Eesti majanduse edule. Pikas perspektiivis oleks tähtis luua võimalused, et iga kõrgharidust omandav noor saaks õppida vähemalt ühe semestri välisülikoolis, selleks on vajalik mobiliseerida riigi, Euroopa Liidu ja ettevõtete ressursid. Nii saame valmistada erialaselt ette asjatundlikke inimesi, kellel lisaks erialasele pädevusele on ka globaliseeruvas maailmas toimetulekuks vajalikud sotsiaalsed kompetentsid ja suhetevõrgustik.

Kas keegi teab kedagi, kes teab midagi Reformierakonna "tasemel" eurosaadikust?

2009-04-17T23:20:00.000-07:00

Siim Kallas muretseb raadioreklaamides, et Euroopa Parlamendis on väga palju saadikuid, kes seal mitte midagi ei tee ja millegiga silma ei paista. Täiesti siiras mure Kallasel, sest tema enda koduerakonna eursaadik on just selline. Viis aastat tagasi sai Reformierakond võimaluse saata europarlamenti oma “Euroopa tasemel tegija” – Toomas Savi. Paraku pole me midagi tema tegevusest ega saavutustest seal kuulnud. Kuu aega tagasi ütles Savi ühel esinemisel , et tema suurim saavutus on see, et ta viis aastat seal vastu pidas (Foto: Sille Annuk)

Teised Eesti saadikud on mingite tegevustega veidi siiski silma paistnud. Europarlamendi saadiku töö väljendub esmalt sõnavõttudes-küsimustes täiskogul ja komisjonides, samuti resolutsioonide ettepanekutes ja raportites. Nelja ja poole aasta jooksul on meie saadikutest esitanud ühe raporti ja kaks deklaratsiooni vaid Marianne Mikko, teistel pole midagi ette näidata. Sõnavõtte on samal ajavahemikul registreeritud 423, kõige rohkem – 135 korda – on esinenud Tunne Kelam. Tema on ka resolutsiooni ettepanekutest teinud kõvasti üle poole: 87 ettepanekut 119-st. Üldse on kuus saadikut eri tegutsemisvormis koos küsimustega pannud märgi maha 606 korral.
Jagades selle „saagi” kuue saadiku vahel, saame keskmiseks aktiivsuseks 19 ettepanekut, 2 küsimust, vähem kui 20 ettepanekut, pool arvamust, 0,15 raportit, kolmandik deklaratsiooni ning auväärse 70 sõnavõttu aastas. Nelja ja poole aasta jooksul kokku 101 tegevust. Samas kui Tunne Kelam ületab keskmist rohkem kui kaks korda, on Andres Tarand ning Siiri Oviir teinud vaid pool „rehkendust”. Katrin Saks on poole lühema aja jooksul olnud peaaegu sama tubli, kuid jääb samuti alla keskmise. Seda tundub olevat vähevõitu.
Nelja ja poole aasta jooksul on kesiseks jäänud saadikute seisukohtade trükis avaldamine ning uuringutes osalemine, hoogustumise märke ilmutati alles pool aastat enne uusi valimisi. Ometi peaks saadik igal ajal olema Eesti inimeste esindaja Euroopa Parlamendis, sõltumata sellest, kas valimised on ees või möödas.
Suve alguses valitavad Eesti uued saadikud peaksid ümber mõtestama eurosaadiku rolli. Mitte olema enam kohatäitjad, kes tänulikud, et vanade riikide hulgas istuda võivad. Ka mitte poliitpensioni nautijad, vaid teotahtelised ja ärksad rahvaesindajad, kes suudavad end maksimaalselt Eesti huvide heaks rakendada.

Tere tulemast, euro! Aga sellele peab eelnema avatud kommunikatsioon

2009-04-15T05:44:00.000-07:00

Eurot on meedias kajastatud kui päästerõngast majandusele, tegelikult aga ei ole räägitud ühinemisega kaasnevatest ohtudest täpsemalt. Mina toetan Eesti ühinemist eurotsooniga ning pean seda vajalikuks, ennekõike selleks, et vähendada võimalikke spekulatsioone ja hirme devalveerimise ees ning suurendada usaldust Eesti majanduskeskkonna vastu. Debatid käivad, et kas me suudame euro kasutusele võtta varem kui 2011. aasta 1. jaanuar, kuid need on vaidlused kuupäeva üle, mitte teema sisuline lahtiseletus. Igal juhul ühel ilusal päeval tuleb euro nagunii.

Hinnatõus!?
Mind aga paneb muretsema see, millest ei ole seoses euro tulekuga räägitud ehk võimalik hinnatõus. Minu endagi kogemused näitavad, et euro kasutusele võtnud riikides tõusid hinnad veidi. Samas on meil juba täna märgatavalt suurenenud supiköökide külastatavus ning kasvanud kõnede arv usaldustelefonidele – seega iga ootamatu hinnatõus halvendaks kindlustamata inimeste olukorda veelgi. Seega peaks valitsus juba aegsasti mõtlema, kuidas inimestele euro tulekul normaalne elatustase säilitada, et olukord veelgi valusamaks ei läheks.

Tänane kurss 15,6466 peab jääma
Kindlasti peab liitumine eurotsooniga toimuma tänase eurokursi alusel. Krooni kurssi ei tohi probleemide tekkimisel muuta sama kargusega, kui valitsus kaotas sissemaksed pensioni II sambasse, millest räägiti ju aastaid kui kaljukindlast riiklikust süsteemist. Üleminekuga peab kaasnema aus ja avatud kommunikatsioon, asjadest räägitagu nii, nagu lood on, et rahvas teaks valmistuda. Fakt on see, et meie positsioon ei võimalda meil ilma eurota pikalt majandada ning kui soovime kuuluda teiste EL-i riikide hulka, siis peame selle raske üleminekuaja üle elama. Kuid valitsusel lasub kohustus siinkohal kõik riskid läbi mõelda ja võimalikud abiplaanid välja töötada, et see periood oleks võimalikult kiire ja valutu.

Missi-Laura ja Staabi Burger

2009-04-10T14:12:00.000-07:00

Lugesin täna Eesti ajakirjanduses ilmunud artikleid ja seisukohti euro kasutuselevõtu kohta. Aga mitte eurost ei tahtnud ma kirjutada. Häda ei ole mitte selles, et Eestis on olemas kollane ajakirjandus, vaid selles, et kvaliteetajakirjandus kolletub. Kui ma loen Postimees online'ist Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professori arvamuslugu, ei taha ma, et kõrval vilgub suur bänner "Missi-Laural on uus korvpallurist silmarõõm?". Kui te lähete Nõmme teel asuvasse Staapi, et osta sealt putkaburger, teete te teadliku valiku süüa burgerit ja saategi burgeri. Teie õigustatud ootused täituvad. Niisamuti saate ostes Õhtulehe lugeda just seda, mida soovisite. Probleem tekib aga siis, kui lähete Vertigosse sööma, aga saate Nõmme tee burgeri. Sama lugu on siis, kui tahate lugeda Postimehest professori arvamuslugu, aga saate Missi-Laura.

Kas teate, et tudengi näoilme lõpupildil ennustab tulevikku?

2009-04-10T14:00:00.000-07:00

Kui kõik ausalt algusest peale ära rääkida, siis elu Mustamäel meenutas kunagi üsna täpselt filmis "Mina olin siin" nähtut. Õnneks sattus minu eesti keele õpetajaks tollane Avatud Eesti Fondi projektijuht Hannes Voolma, kellele omistatakse ka õpilaste eestkosteorganisatsiooni idee väljakäimise au. Voolma näitas meile, kaheksanda klassi õpilastele, et on mõistlikumaid asju kui telefoniputkade lõhkumine ja venelastega kaklemine. Nii asutasime paljude õpilaste koostöös 1998. aastal Tallinna 32. Keskkoolis õpilasesinduse, Mustamäe Õpilasomavalitsuste Liidu ja Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu, mille esimesed juhid olid Maria Savisaar, Madis Masing ja Marja-Liisa Alop. Mina võtsin koos Lauri Paeveeri ja Rosa Rotkoga teatepulga üle 2000. aastal. Alustasime toimetamist nõukogude haridussüsteemi tugevate mõjude tingimustes, kus õpilastel olid kohustused, kuid õigusi sageli ei tunnistatud. Õiguste nimel võitlemine on tänaseks viinud selleni, et õpilasesinduste liit on tunnustatud partner nii riigile kui teistele eestkosteorganisatsioonidele. Õpilaste huvide eest seismine on andnud õpilasesinduse liikmetele tugeva kogemustebaasi edaspidiseks tegevuseks ning olnud omamoodi hüppelauaks. Kõik tollased tegijad on hetkel alla 30-aastased ja oma vanuse kohta üsna palju korda saatnud. Näiteks enne mind liitu juhtinud Maria Savisaar on doktorikraadiga diplomaat, peale mind vedas õpilasi praegune tuntud MTV Eesti juht ja tubli ettevõtja Karoli Hindriks, minu juhatusekaaslastest üks veab maineka investeerimispanga müügiosakonda ja teine on Oxfordi ülikooli lõpetanud advokaat Londonis.

Küsimused on samad, lahendused muutuvad
10 aastaga on koolielus palju muutunud ning arvestades asjaolu, et õpilased veedavad koolis viis tööpäeva nädalas, peabki neil olema sõnaõigus koolikeskkonna kujundamisel kaasa rääkimiseks. Milline aga võiks olla ihaldusväärne koolikeskkond? Tuntud kaasaja psühholoog Martin Seligman, positiivse psühholoogia isa, kirjutab, kuidas USA ülikoolides on aastaid uuritud lõpetajate näoilmeid lõpupildil ning selle emotsiooni seost edasise eduga. Uuringute tulemusena on kindlaks tehtud, et lõpupildil naeratavatel õpilastel läheb ka peale kooli elus paremini. Ehk siin ongi küsimuse koht - kui õnnelikel inimestel läheb elus paremini, kas siis Eesti koolikeskkond õpetab lisaks faktiteadmistele meid ka õnnelik olema? Ning milline peaks olema kool, et lapsed saaksid nii targaks kui ka õnnelikuks? Üks rahuolu aspekt on kindlasti kooli ajaga kaasaskäimine. Legend Albert Einsteinist räägib, kuidas tudengid eksami ajal õpetajalt küsisid, et miks küsimused on samad, mis eelmisel aastal. Einstein vastas: „Jah, küsimused on samad, kuid aeg on edasi läinud, mina olen targemaks saanud, vastused on nüüd teistsugused.“ Ka täna on kooliga seotud küsimused on paljuski samad, mis 10 aastat tagasi – parem haridus, parem koolikeskkond, koolivägivalla ohjamine, koolivälise tegevuse toetamine,õpilaste osalemine koolikeskkonna kujundamisel jne. Naljaga pooleks võib öelda, et isegi haridusminister on täna sama inimene, kes siis, kui mina EÕELi juhtisin. Aga vastused on küsimustele on 10 aastaga muutunud, vanad lahendused ei pruugi enam töötada. Mul on väga hea meel, et EÕELil läheb täna hästi ja tänu õpilasesindustele on koolides üha vähem õpilasi, kes peavad muredega üksi olema. Meie vilistlastena oleme aga alati valmis nõu ja jõuga abiks olema. Parimad tulemused saavutatakse ikka üheskoos ühiste eesmärkide nimel tegutsedes ning eelkäijate kogemustest õppides. Peaasi, et naeratus lõpupildil oleks elementaarne :)

Mõttetalgud on kodanikuühiskonna loomulik osa

2009-04-10T02:42:00.000-07:00

Seoses Minu Eesti projektiga on viimasel ajal meedias tõstatunud küsimus avatud arutelu vormis ühiskonnaelu juhtimise võimalikkusest ning projekti suhtes on olnud ka kriitikat ning kahtlustavat suhtumist. Kahepoolset diskussiooni on ühiskonnaelu kujundamisel siiani vähe olnud, otsused tehakse sageli tagatoas valmis. Seega on kaasamine Eestis lapsekingades, üks osapool ei taha kaasata ja teine pool ei ole piisavalt aktiivne, et saada kaasatud. Põhjendatakse seda nii aja kui ideede puuduse, eesmärgi ebaselguse, mõttetu sihitu jahumisega.

Samas on inimesed varmad oma arvamusi avaldama anonüümsetes kommentaarides. Kui aktiivsed internetikasutajad hetkeks mõtlevad, mitu tundi ööpäevas nad veedavad sageli sisutühje kommentaare lugedes ja kirjutades, siis see aeg võib mõnel hõlmata suure osa ärkveloleku ja isegi uneajast. Kommentaarides sageli käiv ärapanemine ei muuda enamasti midagi, väga häid lahendusi ja ettepanekuid tuleb tikutulega otsida. Näiteks mõttetalgutel osalemine hõlmab vaid pool päeva väärtuslikust ajast ning annab võimaluse olulistes küsimustes kaasa rääkida ja mõttekaaslastega koos lahendust otsida.

Minulgi on sarnaselt teistega vastuseta küsimusi uue aktsiooni suhtes. Näiteks mis on aktsiooni eesmärk, kuidas reaalselt plaanitakse lahendused teoks teha, kas laiem avalikkus saab sellest kasu? Usku lahenduste realiseerimisse lisab aga asjaolu, et sügisestel valimistel jõuavad teemad kindlasti valimisdebattidesse ja – lubadustesse. Kui sel korral suudetakse aktsiooniga tõestada, et paljude jaoks olulised küsimused leiavad lahenduse, siis kasvab inimeste usk nii kodanikuühiskonda kui ka iseendasse. Selliseks laiahaardeliseks kaasamiseks on aga vaja positiivset innustavat eeskuju ja usaldust. Samuti on oluline iga inimese panus – tulebki mõelda nii endale kui ka veidi kõrgemale, oma piirkonna ja riigi tasandile. Positiivsed muutused saavad alguse inimestest endist.

Vaadates positiivse kajastuse hulka välismeedias saavad eestlased plaanitud mõttetalgute üle uhked olema. Kui enamasti ületame välismeedia uudiskünnise vaid seoses suitsiidide arvu või tarbitud alkoholiliitrite hulgaga, siis selle algatusega on Eesti ka positiivses mõttes tuntuks saanud. Seetõttu arvan, et eestlased võiksid hea algatusega kaasa tulla. See on meie võimalus eksportida oma kaasamise teadmisi ja kogemust ning olla eeskujuks eurooplastele kui koostööd tegev rahvas.

Eurosaadiku sõnavõtu hind on 200 000 krooni

2009-04-08T04:01:00.000-07:00

Tänases Pärnu Postimehes uuritakse eurosaadikutelt, mida nemad peavad oma parlamendiliikmeks olemise aja suurimaks õnnestumiseks. Tartu Ülikool on viinud läbi omapoolse analüüsi saadikute tegevuse osas ning selle põhjal on võimalik välja selgitada sõnavõtu ja raporti hind Euroopa maksumaksjale.Europarlamendi saadiku töö väljendub esmalt sõnavõttudes-küsimustes täiskogul ja komisjonides, samuti resolutsioonide ettepanekutes ja raportites.

Nelja ja poole aasta jooksul on meie saadikutest esitanud ühe raporti ja kaks deklaratsiooni vaid Marianne Mikko. Sõnavõtte on samal ajavahemikul registreeritud 423, kõige rohkem – 135 korda – on esinenud Tunne Kelam. Tema on ka resolutsiooni ettepanekutest teinud kõvasti üle poole: 87 ettepanekut 119-st. Üldse on kuus saadikut eri tegutsemisvormis koos küsimustega pannud märgi maha 606 korral.Jagades selle „saagi” kuue saadiku vahel, saame keskmiseks aktiivsuseks 19 ettepanekut, 2 küsimust, pool arvamust, 0,15 raportit, kolmandik deklaratsiooni ning auväärse 70 sõnavõttu aastas. Nelja ja poole aasta jooksul kokku 101 tegevust. Seda tundub olevat vähevõitu. Kuid meid huvitab ka see, kui kalliks iga kõne ja küsimus meile kui Euroopa maksumaksjale maksma läheb.

Europarlamendi praeguse koosseisu Eesti saadiku töö on tasustatud Riigikogu lihtliikmega samal põhimõttel – nelja keskmise palga suuruses summas ehk 49 080 kr, mis teeb 588 960 kr aastas. Lisaks saab saadik päevaraha hinnanguliselt 200 päeva eest aastas, keskmiselt 230 eurot päev, mis teeb 720 820 kr aastas. Sellele lisandub 4000 eurot sõiduraha aastas ning abipersonali tasu, maksimaalselt 16 914 eurot kuus. Need teevad kokku üle 3 mln krooni.

Seega kulutab maksumaksja praegu ühe EP saadiku kohta üle 4,5 mln krooni aastas, see teeb viie aasta jooksul 22 mln. Ja vastu saab 0,03 raportit ja 15 sõnavõttu aastas, mis teeb keskmise kümneleheküljelise raporti või viieminutilise sõnavõtu hinnaks rohkem kui 200 000 krooni!

Mida arvate teie, kallid kaasmaalased, kas see hind on tulemusega võrreldes õiglane?

Võim ning inimeste võimekus kaasa mõelda ja lahendusi pakkuda

2009-04-05T13:15:00.000-07:00

Valitsuse liikmete viimase aja tegevused panid mind mõtisklema inimeste kaasamise võimaluste üle riigi juhtimisel.
Barack Obama presidendikampaania oli demokraatliku maailma viimase aja parim inimeste kaasamise näide. Tulemuse võti peitus lihtsuses – Obama rääkis inimestega näost näkku, järgides kampaania märksõnu inspire, empower, engage (inspireerimine, volitamine ja kaasamine). Barack rääkis inimestele oma loo ning süstis neisse usku, et just nemad saavad asju muuta ja öelda riigi tuleviku kohta sõna sekka, ta palus inimestel mõelda kõrgemale iseenda isiklikust heaolust, oma osariigi ja riigi tasandil. Sellise lihtsa lähenemisega võitiski Barack Obama inimeste südamed ning pani nad mõtlema riigi tuleviku üle.
Eestis on kaasamiskultuur lapsekingades, võimule pääsemiseks antakse ühepoolselt lubadusi, kuid hiljem vastutusrikkal positsioonil olles ei võeta valijate ega ekspertide arvamusi sageli arvesse. Viimane näide sellest on pensionifondi teise samba maksete peatamise teema, mis saavutas aktuaalsuse ootamatult peaministri suu läbi ning jäi kohe kriitikatulva alla. Meediapilt näitas, et eri valdkondade eksperdid kritiseerisid otsust ja argumenteerisid veenvalt selle vastu, mis omakorda tõestas, et sidusgruppe ei olnud otsuse tegemisse kaasatud.
Paanika tekitamist aitab ennetada vastavate eestkosteorganisatsioonide ja valdkonna ekspertidega konsulteerimine enne tähtsate otsuste tegemist. Peaminister ega keegi teine valitsuse liige ei tohiks olla inimene, kes iga päev tuleb välja uitmõttega, mis inimestel lisastressi tekitab. Teate ju küll seda muinasjuttu karjusest, kes naljaviluks karjus: „Hunt karjas, hunt karjas!“ Paar korda tegi nalja, kolmas kord oligi hunt karjas, kuid siis ei kuulanud teda enam keegi. Sama võib juhtuda ka autoriteetse isikuga – mõtlematute väljaütlemistega hiilates ühel päeval autoriteeti enam ei ole.
Kriisiajal on inimesed igapäevaelumuredest niigi muserdatud ning pole mõeldav, et iga ideega käiakse Obama kombel ukselt uksele, kuid minu arvates on laia avalikkuse puhul oluline ka meedia kaudu kaasamine. Kohe pärast valusa otsuse avalikustamist peaks inimestele andma võimaluse kaasa mõelda: selgitama, kuidas sellise lahenduseni jõuti, tooma välja alternatiivid, võimalikud tulemused ning põhjendama konkreetset valikut. Lastes inimestel sammhaaval lahenduseni jõuda, jäävad ära teadmatusest ja segadusest tekkinud kriitika ning mäss. Sageli peitub hea lahenduse võti lihtsuses – edukate otsuste taga on oskuslik kaasamine ning arvamuste ärakuulamine, mida demokraatliku juhtimise puhul peaks arvestama. Inimesi ära kuulates inspireerime neid kaasa mõtlema ja rääkima, nende võimekust asjadest arusaamisel ning heade lahenduste pakkumisel ei tohi alahinnata.

Internet annab võimaluse kaasa rääkida

2009-04-01T09:17:00.000-07:00

Rahvaliit, kes esimesena Eestis kaasas avalikkuse oma valimisplatvormi koostamisse, tunneb heameelt, et meie algatus on leidnud järgijaid – ka IRL kutsub oma kodulehel huvilisi üles kommenteerima tööplaani. Rahvaliidu kodulehekülge külastas platvormi koostamise ajal 6000 inimest ligi 10 000 korral, mis on uue algatuse kohta päris hea tulemus. Mõttevahetuse õhutamiseks kutsusime arutelus kaasa rääkima ka eri valdkondade inimesi ühendavaid organisatsioone. Suur aitäh kõigile, kes oma ettepanekud kirja panid ning meie erakonnale sisukat mõtteainet andsid. Nagu selgus, kõige enam huvitab inimesi migratsioonitemaatika.

Inimarengu aruandest selgub, et enamikul Eesti elanikel on küll ligipääs internetile, kuid puudub harjumus ja kogemus selle kaudu kaasa rääkida. Näiteks pangaasju on interneti teel ajanud 70%, kuid foorumites kaasa löönud 20% ja internetihääletusel poolt või vastu klikanud samuti vaid 14% neist. Seega, inimesed on oma mõtete ja hoiakute avaldamisel suhteliselt passiivsed, kuid usun, et küsimuste õige püstitamisega ja motivatsiooni tõstmisega on võimalik panna neid oma arvamust avaldama. Arvamusavalduse võimaldamine ja inimeste ärakuulamine on kodanikuühiskonna arendamise peamine eeldus, ja seda nii Eestis kui ka Euroopa tasandil.

Eelmisel nädalal avalikustatud Maailma Majandusfoorumi riikide info- ja kommunikatsioonitehnoloogia edetabelis on Eesti 18. kohal, e-rakenduste kasutamises koguni 9. kohal. Kui valitsuse võrguteenuste kättesaadavuses oleme maailmas esimesed, siis elanike kaasamine meid kõiki puudutavate otsuste tegemisse võiks olla järgmine samm. Selleks peame tõstma inimeste tegutsemistahet ning äratama neis huvi eluliste teemade vastu, pakkuma neile lihtsat võimalust öelda oma sõna ka valimistevahelisel ajal. Loodetavasti kujuneb minu eestvedamisel Rahvaliidus teoks saanud väiksest algatusest hea tava.

Eesti peab saama eurolipule oma tähekese

2009-04-01T04:43:00.000-07:00

1. aprill 2009

Leian, et Eesti väärib Euroopa Liidu lipul endale eraldi tähte. See tähistaks eesti rahva omaette hoidvat hingelaadi, paljuski tänu millele oleme ka rasketel aegadel suutnud jääda iseendaks. Eesti jonni tähistav täheke lisandub eurolipule juba järgmise aasta 1. aprillil.

Kuna tegu on erakonnapoliitikast kõrgema teemaga, loodan selles küsimuses kõigi Eesti saadikute koostööle europarlamendis. Erinevalt teistest liikmesriikidest ei ole Eesti seni seisnud jäigalt ei oma tootjate eest ega kasutanud vetoõigust julgeoleku- või energiaküsimustes. Seega on meil moraalne õigus vähemalt selles ühes küsimuses lüüa selg sirgu ja nõuda oma asja.

Samas võime ju jagama oma liputähte ka Läti ja Leeduga, kui nende riikide parlament meile selle kohta kirjaliku avalduse teeb. Võib-olla just nii saab paljuräägitud Balti koostöö lõpuks sisu ja uue hoo.

Kui Euroopa Liidu lipul ringis asetsevad 12 tähekest tähistavad Euroopa ühtsust, siis Eesti täheke seisaks ringist veidi eemal.

Madalad maksud vähendavad innovatsioonisuutlikkust

2009-03-31T05:56:00.000-07:00

Ma ei ole pikas perspektiivis nõus Euroopa Parlamenti kandideeriva Kristiina Ojulandi seisukohaga, et kriisist väljumisel ei tasu alahinnata liberaalset majandust ja madalaid makse.

Tänase majandussurutise tingimustes ei ole maksukoormuse tõstmine tõesti õige, kuid leian sarnaselt Ärilehes sõna võtnud Allan Martinsoniga, et madalad maksud ei saa olla pikas perspektiivis eesmärk omaette. Innovatsioonisuutlikkuse ja efektiivse tööga paistavad silma need piirkonnad, kus maksud ei ole madalad – maksutulu saab riik investeerida kvaliteetse ettevõtluskeskkonna loomisse. Ka Eesti saaks näiteks ettevõtte tulumaksu taastamisel rakendada maksutulu teadmispõhise ja kõrget lisandväärtust toetava majanduse loomiseks.

Maailmas eduka majanduse poolest tuntud riikide, nagu Soome, Taani, Rootsi ja Jaapan, kogemus tõestab, et kõrget lisandväärtust annab töötaja doktorikraad. Nimetatud riikides on nii era- kui kaavalikus sektoris hõivatud meiega võrreldes tunduvalt rohkem teaduskraadiga inimesi. Eestis ei pakuta doktorikraadiga inimestele piisavalt rakendust, ning kuna teadustööd tegema kõik ei mahu, puudub noortel ka motivatsioon doktorikraadi omandada. Doktorikraadini jõuab vaid iga 15. ülikooli astuja. Nagu olümpiakulda ei ole võimalik võita vigastusi vältides, ei saa meiegi rikkaks lihtsalt kulude kärpimisega. Eelkõige on vaja tõsta tööjõudlust, selleks aga peame oskuslikult rakendama kõigi inimeste teadmised ja tarkuse.

Ka Maailma Majandusfoorum toob oma aruandes Eesti puudusena välja teadlaste ja inseneride vähesuse, seega aitab teadlaste rakendamine meil areneda ja innovatiivne olla. Õpime teiste vigadest ja võtame eeskuju neist, kellelt on midagi õppida. Üks võimalus doktorikraadiga inimesi tööle saada on siduda kraadi omandamine välismaa heades ülikoolides ettevõtete ja asutuste toetusega. Õpingute kaasrahastamine garanteeriks asutusele hea haridusega töötaja, tulevasele doktorandile töökoha, Eestis üldisemalt aga peataks ajude äravoolu. Selle eelduseks on aga tasemeõppe vabastamine erisoodustusmaksust. Hetkeolukorda arvestades võtab nendeks sammudeks valmisolek veel aega, kuid siin on mõtlemisruumi. Samas on selge, et kõrget lisandväärtust loovat tööd ei hakata Eestis tegema kõrgeltharitud inimesteta.

Kolm võimalust rakendada majandusedu inimarengu teenistusse: kodu soojaks, hea haridus välismaal ja tarkus rahaks

2009-03-31T03:47:00.000-07:00

Kuulasin 27. märtsil Tartu Ülikooli aulas Eesti eurosaadikute debatti, kuid midagi huvitavat teada ei saanudki. Kõik esinejad korrutasid seisukohta, et me pühendume SKT kasvatamisele, kuid inimarengu näitajad on enam kui kehvad. Ning vastupidiselt ootustele ei teinud keegi neist ettepanekuid olukorra parandamiseks.

Minu arvates peab majanduskasv olema inimarengu teenistuses. Näen siinkohal kolme võimalust, kolme jalga, millele majanduskasv toetada: soe kodu, hea haridus ja tark töö.

Soe kodu. Eesti kortermajade soojustamine eeldab elamusoojustusfondi loomist, ennekõike just Euroopa Liidu vahendusel. Sellega kaasneb kliimaleppega võetud kohustuse täitmine ehk süsihappegaasi emissiooni piiramine ja inimeste küttekulude vähendamine. Abiks on investeerimispanga laen ajal, mil ehituskulud on veel madalad. Majade renoveerimine soojapidavaks ja energiasäästlikuks annab kohe tööd paljudele ehitajatele.

Hea haridus eeldab kogu Euroopa Liidus ühtseid standardeid ja diplomite vastastikust tunnustamist. Samas tuleb noori motiveerida, et nad välismaal hea hariduse omandanuna kiiresti naaseksid Eestisse. Olulised sotsiaalsed suhted peavad vormuma ikka kodumaal, hea haridusega noore kojunaasmiseks on talle vaja tagada töökoht. Sidudes õppemaksu tasumise kohustusega naasta tööle õpinguid toetanud firmasse ning kaotada ettevõtte erisoodustusmaks hariduselt on kui kaks-ühes-lahendus – noored saavad õpinguteks raha ning Eestisse tulles on neil töö, asutused aga saavad haritud töötaja.

Tark töö eeldab kõrge lisandväärtusega töökohti, töö tõhustamisel tasub meil eeskuju võtta põhjanaabritelt. Selleks peavad ettevõtted investeerima ümberõppesse, tööturul tuleb leida rakendust doktorikraadiga inimestele. Tasemeõppe vabastamine erisoodustusmaksust võimaldab ettevõtjal kinni maksta töötaja õpingud. Kraad ei anna praegu küll konkurentsieelist, kuid tarka töötajat oskavad ettevõtjad hinnata igal ajal. Soomes on nii avalikus kui ka erasektoris hõivatud oluliselt rohkem doktorikraadiga inimesi kui meil, ning Arengufondi aruande põhjal on neil ka töö efektiivsus kõrgem.

Indrek Tarand, tere tulemast kodanikuühiskonna paati!

2009-03-24T12:18:00.000-07:00

Hea uudis on see, et välja on ilmunud mõttekaaslane, kes tähtsustab samuti kodanikuühiskonda. Eriti hea meel on tõsiasja üle, et olen suutnud olla veduriks, kes esimese kandidaadina rõhutas kodanikuühendustes saadud kogemuse tähtsust, täpsemalt siis vajadust pakkuda inimestele väljundit otsustusprotsessis osalemiseks. Indrek Tarandi sarnane probleemipüstitus näitab, et olen õigel teel, kuna on veel inimesi, kes on selle oma südameasjaks võtnud.

Nõustun Tarandiga selles aspektis, et täna on poliitiku elukutse pigem põlatud ja naeruväärne, mitte kodanike auasi. Kindlasti vajab Eesti poliitika iseseisvalt mõtlevaid, avatud meele ja selge silmavaatega inimesi, kes tooksid inimesed taas poliitika juurde. Loodan siiralt, et Tarandi kandideerimissoovi tiivustab hea tahe aidata Euroopa Parlamendi liikmena kaasa Eesti kodanikuühiskonna arengule. Hetkel pole veel kättesaadavad täpsed seisukohad, mille eest või kuidas ta Euroopa Parlamendi saadikuna sooviks seista.
Rahvaliit võttis nädalavahetusel vastu Euroopa Parlamendi valimiste platvormi, kuhu kaasati ka esimese erakonnana Eestis asjast huvitatud inimesi väljastpoolt erakonda. Huvi tundis platvormi vastu ligi 6000 inimest. Selline huviliste hulk näitab Liivati sõnul, et tegelikult õige kaasamise ja motiveerimisega tahavad inimesed kaasa mõelda ja oma elu kujundavas poliitikas osaleda.

Minu nägemus inimeste kaasamisest sisaldab eelisjärjekorras erinevate huvigruppide ärakuulamist Euroopa Parlamendis esindatavate seisukohtade kujundamisel. Olukorras, kus Eesti Diplomaatide Kooli uuringule tuginedes 2/3 juhtudel ei arvestata kodanikuorganisatsioonide arvamusega seisukohtade kujundamisel, ei olegi võimalik, et meie osalemine Euroopa Liidus oleks siinsete ettevõtjate ja elanike ootustele ning vajadustele vastav. 10-aastase kodanikeorganisatsioonide rohujuuretasandilt juhtimise kogemuse põhjal võin öelda, kui oluline on inimeste kaasamine ehk antud juhul valitsusasutuste poolt inimestele väljundi andmine Euroopa Liitu. Euroopa Parlamendi saadik peab ka Eestis olema kuuldav ja nähtav ning inimeste jaoks olemas.

Rahvaliidu platvorm näeb ette parlamendi saadiku ja kodanikuühenduste ümarlaua regulaarse korraldamise ning euroteemade arutelu toomise ametnike kabinettidest avalikkuse ette.

Karta või kaasata – poliitika usaldusväärsuse taastamise küsimus

2009-03-20T03:31:00.000-07:00

Iga päev saame kuulda-lugeda Eestit laastavatest kriisidest. President rääkis aastapäevakõnes majandus- ja demokraatiakriisist, aina süvenevat rahandus- ja eelarvekriisi kogeme igaüks omal nahal. Siinkohal aga tahan peatuda hoopis üldtunnustatud põhimõtete ja tõekspidamiste kriisil.

Eesti on jõudnud verstapostini, kust edasiminekuks on vaja uusi mõttemudeleid. Enam ei piisa sellest, kui püüame teha senisest paremini, nüüd tuleb teha teisiti! Igal sportlasel, nagu meil kõigil, on ööpäevas 24 tundi. Kas Veerpalu tuli maailmameistriks seepärast, et treenis kõige rohkem, või tänu sellele, et treenis kõige targemini? Kaldun uskuma viimast. Mahtu lõpmatuseni lisada ei saa, võtmeküsimuseks on efektiivsus. Ühest konsultatsiooniprojektist, kus osalen, selgub üsna veenvalt, et kontserni Eesti ettevõttes töötavad inimesed kauem kui soomlased, kuid põhjanaabrite tööviljakus on oluliselt kõrgem.

Tagatubades sündivad otsused
Oleme olukorras, kus rahvas aina enam võõrdub otsustajatest. Selle ehedaks näiteks on madal valimisaktiivsus, kinniste uste taga otsuste langetamine ning inimeste süvenev ükskõiksus riigiasjade korraldamise suhtes. Kaasamise hea tava ongi jäänud vaid heaks tavaks – käitumisnormina seda omaks võetud ei ole. Meenutagem siinkohal riigieelarvekärpeid, RMK reformi, töölepinguseaduse eelnõu menetlemist, ühepoolse palgavähendamise ideed vms, mille puhul pole märkigi otsustajate heast tahtest huvirühmadega konsulteerida. See aga tähendab hiljem kaotust efektiivsuses, sest kogu aur kulub üha kasvava vastuseisuga võitlemisele. Mis peakski inimesi innustama ellu viima otsuseid, mille kujundamisel pole neil endil sõnaõigust olnud!

Uuringutest nähtub, et ettevõtete juhid peavad alluvate kaasamise suurimaks takistuseks liigset ajakulu ning töötajate ja juhtkonna erinevaid huvisid. Samasugune mõttemudel paistab olevat juurdunud ka tänase valitsusliidu juhtide teadvusse. Ajapuuduse vettpidavuse seab kahtluse alla asjaolu, et alati näib olevat liiga kiire kaasata huvirühmi otsustusprotsessi, kuid ometi on hiljem, suurema vastuseisu ilmnedes, piisavalt aega põhjendada kaasamise võimatust või kõrvaldada valede otsuste tagajärgi.

Ettevõtjate kombel juhtide ja kodanike eri huvisid ettekäändeks tuua oleks poliitikutest muidugi kohatu. Samas, ka meie riigijuhtidelt kuuleb retoorikat, et inimesed lihtsalt ei tea, mis neile oluline või hea on. Valitsuse arvates ei saa enamik inimesi nagunii aru, miks Euroopa Liidu toimemehhanisme muutev Lissaboni leping tuli kiiresti ratifitseerida – niisiis polnud ka põhjust seda teemat pikemalt käsitleda…

Osaledes tekivad kogemused ja harjumus
Iga Euroopa Komisjoni ametnik teab, et ettepanekute mõju õigusaktidele on seda suurem, mida varasemas menetlusfaasis ettepanekud tehakse. Kodanikel on poliitika kujundamisel kaasarääkimiseks erinevaid võimalusi, kuid seni on rahva rolliks jäänud vaid erakondade programmides väljapakutud ideede vahel valimine. Aga mida teha juhul, kui ühegi programm meeltmööda pole – jätta protestiks valima minemata? Paljudel inimestel ei luba valimisi eirata moraalne kohustus kodanikuna riigiasjade korraldamisel kaasa rääkida. Samas, erakondadesse kuulub vaid alla 5% Eesti elanikest. Seepärast tuleb, olenemata erakondlikust kuuluvusest, luua kõigile võimalused osaleda poliitiliste seisukohtade kujundamisel, vaid nii saab tekkida soov, kujuneda harjumus ja oskused otsustustes kaasa rääkida. Põhjendused, et inimesi see nagunii ei huvita või et neil puuduvad vajalikud teadmised, ei aita meid kuigivõrd osalusdemokraatiale lähemale.

Professor Peeter Lorents kirjeldab raamatus “Süsteemide maailm” värvikalt normi hilinemise printsiipi – mida suurem on mingi inimkoosluse vorm, seda hiljem võtab ta omaks väiksemates kooslusvormides kehtestatud norme. Suurema kooslusvormi esindajana käitub inimene palju primitiivsemate reeglite järgi, kui ta käituks oma ajastu üksiksubjektina. Me ei kujuta ju heas perekonnas ette olukorda, kus isa ja ema ei aruta teismeeas lastega pere sissetuleku vähenemisega kaasnevaid kitsendusi, põhjendades seda ülemäära suure ajakulu või sellega, et laps ei saa rahaasjadest nagunii tuhkagi aru. Ometi peavad mõnedki poliitikud säärast käitumist riigiasjade korraldamisel üsna loomulikuks ja mõistlikuks.

Kui soovime, et Eestist kujuneks partnerlusele tuginev kodanikuühiskond, mis tagab igale inimesele võimaluse end teostada ja olla kaasatud poliitikasse, peame edaspidi tegema midagi teistmoodi. Peame pakkuma kõigile soovijaile võimaluse osaleda poliitikas juba erakondade seisukohtade väljatöötamisel.

Nii näiteks avasime oma Euroopa Parlamendi valimisplatvormi koostamise kõigile Eesti inimestele internetifoorumina: euro.rahvaliit.ee. Vaid läbi avatuse ja kaasamise kasvab valijate teadlikkus ja motivatsioon riigiasjade korraldamisel kaasa rääkida, sünnivad paremad otsused ja on võimalik need kiiremini ellu viia. Seeläbi paraneb ajapikku ka usaldus erakondade ja poliitikute vastu.

Patriarhaalne juhtimine

2009-03-06T03:58:00.000-08:00

Kaasamise hea tava on täna Eestis jäänudki vaid heaks tavaks – käitumisnormina seda omaks võetud ei ole. Meenutagem siinkohal riigieelarvekärpeid, RMK reformi, töölepinguseaduse eelnõu menetlemist, ühepoolse palgavähendamise ideed või haldusreformi kava, mille puhul pole märkigi otsustajate heast tahtest huvirühmadega konsulteerida.

Professor Peeter Lorents kirjeldab raamatus „Süsteemide maailm“ värvikalt normi hilinemise printsiipi – mida suurem on mingi inimkoosluse vorm, seda hiljem võtab ta omaks väiksemates kooslusvormides kehtestatud norme. Suurema kooslusvormi esindajana käitub inimene palju primitiivsemate reeglite järgi, kui ta käituks oma ajastu üksiksubjektina. Me ei kujuta ju heas perekonnas ette olukorda, kus isa ja ema ei aruta teismeeas lastega pere sissetuleku vähenemisega kaasnevaid kitsendusi, põhjendades seda ülemäära suure ajakulu või sellega, et laps ei saa rahaasjadest nagunii tuhkagi aru. Ometi peavad mõnedki poliitikud säärast käitumist riigiasjade korraldamisel üsna loomulikuks ja mõistlikuks.

Poliitiku toode on tema tulemuse suhe rahvaga

2009-02-10T02:52:00.000-08:00

Raul Rebane kirjutab Eesti Päevalehe esseedekogumikus Uued Mütoloogiad, et sportlase toode ei ole mitte tulemus, vaid tulemuse suhe rahvaga. Sama lugu on poliitikutega. Poliitiku toode ei ole mitte tulemus valimistel, vaid tulemuse suhe rahvaga. Vaadakem kasvõi Eesti poliitika väljapaistvaid figuure - nende meediakuvandi positiivsus ei ole sageli kuigivõrd korrellatsioonis valimistel saadud häälete arvuga. Hea tulemus valimistel ei kindlusta veel head mainet. Tulemus ei ole ainus, mis loeb! Enamik inimesi ei mäleta, millise tulemusega Kanter Pekingis olümpiakulla võitis, aga me mäletame emotsiooni, rõõmu ja uhkustunnet, mis meid sellel hetkel valdas. Meid huvitabki tegelikult emotsioon, mille tulemus meis esile kutsub, aga inimeste emotsioonide juhtimine on hoopis peenem kunst kui pelgalt häälte kogumine. Demokraatlikkus ühiskonnas võrdub üks hääl ühe punktiga - ülikooli professori häälel ei ole enam kaalu kui pooliku eest valimissedelile risti teinud inimesel, kuid emotsioonide juhtimine eeldab ka enesedistsipliini, tarkust ning väärikust.

"Pikka aega arvati, et ketast lennutab jõud, st mida tugevam sportlane, seda pikem kettakaar. Tegelikult lennutab ketast aga tehniline meisterlikkus kiiruse saavutamisel. Kanter ei ole täna mitte maailma tugevaim, vaid kiireim kettaheitja," kirjutab Rebane. Sellega sai tugevuse müüt purustatud. Niisamuti arvavad paljud Eesti inimesed täna, et poliitiku edukuse määrab tema kajastatus ja tuntus avalikus infoväljas. Mida tuntum inimene, seda edukam poliitik. Tuntuks on Eestis lihtne saada, nii tekivad paljud reality show'de lemmiklapsed, keda siis vajadusel ka poliitikuteks tituleeritakse. Komeetidena kerkivad taevasse tuntud "poliitikud", kes sooritanud enesetapu helesinisel ekraanil, koorinud end mõne ajakirja kaanel paljaks või öelnud lihtsalt kellegi kohta tähelepanuväärselt halvasti.

Loodan väga, et ka see müüt saab peagi purustatud ja poliitiku tegevuse hindamise ainsaks mõõdupuuks ei ole enam tema mistahes viisil tuntus. Aga milline on uus müüt, mis oleks ühtaegu põhjendatud, usutav ja piisavalt atraktiivne, et muutuda käitumisjuhiseks?

2009-02-04T08:54:00.000-08:00

Julge toetus kolmanda sektori katusühenduselt

Veebruarikuu algus tõi positiivse kinnituse – kolmas sektor ehk inimeste vabatahtlikud ühendused julgevad ja oskavad riigiasjades kaasa rääkida. Nimelt kogunes 1. veebruaril Arbaveres üldkoosolekule Eesti Noorteühenduste Liit (www.enl.ee), mis koondab 48 suuremat noorteorganisatsiooni ning esindab Eestit Euroopa Noortefoorumis. Sündis pöördumine avalikkusele ja erakondadele, milles kutsuti lähenevatel valimistel toetama noorteühenduste kogemusega kandidaate.

ENLi hinnangul on uus põlvkond läbi kodanikeühenduste ja noortepoliitikaga tegelemise omandanud teadmised ja oskused sisulisest debatist, mis on aluseks noorte arusaamale poliitika kujundamise reaalsetest võimalustest. See seab nad võrdsetele alustele teiste kandideerijatega, kellel varasem kogemus Euroopa Parlamendi saadikuna puudub.

Kuivõrd Euroopa Parlamendi valimised toimuvad Eestis kinniste nimekirjade põhimõttel, siis olen esinumbrina kandideerides Eestis esimene ja kahjuks vist ka ainus ENLi kriteeriumidele vastav kandidaat, kellel reaalne võimalus Euroopa Parlamenti valituks osutuda.

Siiski on mul on hea meel, et ENL kui mõjukas apoliitiline organsatsioon mõtleb samuti, et Euroopa Parlament ei tohi muutuda veteranpoliitikute mugavaks äraolemise kohaks.

Et aga mitte kõike ümber jutustada, siis siin saab lugeda pöördumise tervikteksti: http://www.enl.ee/3912

Eesti vajab uusi mõttemudeleid!

2009-01-29T14:13:00.000-08:00

Eesti seisab täna ühiskonna arengu risteel. Meid on raputanud ja heaoluunest äratanud nii majanduskriis, rahvuslikul pinnal konfliktid kui ka rahva võõrandumine otsustajatest. Paljud ettevõtted on minetanud ekspordisuutlikkuse, inimesed kaotanud töö ning löönud üha uusi eelarvekärpeid jälgides ohates käega: „Minust ei sõltu ju nagunii midagi!“.

Juhtimise õppejõuna innustan tudengeid ikka nägema kriisi kui väljakutset ja arenguvõimalust. Ressursside nappus ja raskused olemasoleval arengutasemel sunnivad otsima uusi mõttemudeleid ning lahendusi. Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži uuringu andmetel ei tea enamik Eesti ametnikke meie prioriteete Euroopa Liidus. Küsin, kas Euroopa Parlamendi saadikud ikka teavad? Või millised need prioriteedid siis õigupoolest on või olema peaksid? 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kuulus Eesti 27% valimisaktiivsusega Euroopa Liidu kõige apaatsemate riikide hulka. Kas riigis, kus valimistel ei osale isegi kolmandikku valijaist ja senistest Euroopa Parlamendi saadikutest kuuleme alles vahetult enne järgmiseid valimisi, saab üldse rääkida prioriteetidest või eestlaste huvide esindatusest Euroopa Parlamendis?

Eesti vajab uusi mõttemudeleid! Peame sisustama Euroopa Parlamendi saadiku profiili selliselt, et Eestist kujuneks tegus ja eneseteadlik väikeriik ning parlamendisaadikud taastaksid sideme neid usaldanud valijatega! Diskussioon Eesti Euroopa Liidu poliitika üle tuleb tuua kabinetivaikusest avalikkuse ette, et inimestel tekiks võimalus ja harjumus Euroopa küsimustes kaasa mõelda. Me oleme liiga väike rahvakild selleks, et jätta Euroopa Liidu ja seega meie kõigi elu puudutavate küsimuste üle otsustamine vaid Eesti euroeliidi pärusmaaks.

Obama välispoliitikat iseloomustab pragmaatiline ettevaatlikkus, kuid maailma on ta muutmas igal juhul

2009-01-20T04:40:00.000-08:00

Täna astus ametisse Ameerika Ühendriikide 44. president Barack Hussein Obama. Vaatamata probleemidele, mis presidendi ees seisavad, on elevust palju ja ühendriiklaste lootused suured. Isegi nii suured, et Obamat kiputakse kõrvutama orjapidamise keelustanud Abraham Lincolni ning Rahvasteliidu idee autori Woodrow Wilsoniga. Kuigi targa ja ettenägeliku poliitikuna suutis Obama juba ameeriklaste ootusi jahutada, lubades, et kiireid muutusi ei tule, tundub siiski paslik mõtiskleda, milline saab olema Obama (esimene) valitsusaeg.

Meid huvitab muidugi eelkõige Obama välispoliitika. Samas on selge, et sellest ei saa presidendi esimene prioriteet – rahandus- ja majandusküsimused nõuavad enam tähelepanu. Siiski võib Obamalt oodata Bill Clintonile sarnaselt kaasavamat, enam erinevate osapooltega suhtlevat, multilateraalset välispoliitilist joont. 12. jaanuaril Välisministeeriumis ettekandega „Surprises in the Obama Foreign Policy Future“ (e. k. Üllatused Obama tuleviku välispoliitikas) esinenud professor Frederick Shiels märkis muuhulgas ka Obama soovi toetada just noorte transatlantilist suhtlemist ja panustada seeläbi tolerantsema põlvkonna kujunemisse. Ka Obama nõunike profiili (Madeleine Albright, Warren Christopher, Richard A. Clarke jt.) vaadates võib eeldada välispoliitikas suuremat ettevaatlikkust, eriti just Lähis-Ida ja Iraani küsimustes. Suhetes Venemaaga on samuti täna veel kaardid avamata, kuid reaganlikku jäikust asendab tõenäoliselt siingi kaine pragmatism. Clintoni rolli välispoliitika strateegina hindavad spetsialistid tagasihoidlikuks, kuid üks on selge, ootusärevus change loosungi sisu avamiseks kasvab ka diplomaatilistes ringkondades.

Obamat peetakse hea intuitsiooniga, kaasavaks, kuid pragmaatiliseks liidriks. Vastupidiselt ehk valimiskampaania käigus jäänud muljele, ei ole ta siiski pehmekäeline juht, pigem poliitikas karastunud senaator. Kui esmapilgul tundub, et Obama astub ametisse keerulisel ajal, seistes silmitsi valulike siseriiklike probleemidega, ei ole tal tegelikult siiski kiire ega põhjust teha põhjalikult ettevalmistamata või radikaalseid samme. Kõik trendid räägivad täna demokraatide kasuks ja suurematest ebaõnnestumistest hoidumise korral jäävad presidentide radikaalsemad sammud pigem teise valitsusperioodi.

Läheb, kuidas läheb, aga Obama on end juba ajalukku kirjutanud, andes raskel ajal lootust miljonitele ning meelitades valimiskastide juurde inimesi, kes kunagi varem kaasa rääkida ei soovinud. Loodetavasti toovad Obama muutuste tuuled varem või hiljem ka Eesti poliitikas väärtustena au sisse suurema kaasatuse, koostöö ning tasakaalukuse.

Mõte Rooma Klubist

2008-12-18T02:32:00.000-08:00

Franz Josef Radermacher kirjeldab raamatus „Tasakaal või häving? Ökosotsiaalne turumajandus kui üleilmse jätkusuutliku arengu võti" üsna värvikalt, et praegused juurdekasvunäitajad on arvutuslikult üle paisutatud ja sisaldavad kannibaliseerimise elemente, mida näidatakse juurdekasvuna.

Kindlasti on tegemist väärt lugemismaterjaliga, sest täna maailma majanduses toimuvaid protsesse prognoosis Radermacher üsna täpselt juba 2001. aastal Grazis peetud ettekandes.

Möödunud reedel osalesin Eesti Rooma Klubi konverentsil, kus Hardo Aasmäe ettekandes „Miljonilise rahva ellujäämisvõimalused" Radermacheri teesidele viitas ning möönis samuti, et halbadel aegadel turumehhanism ei toimi.

Tõsi, näiteks selle peale, et kapitalil siiski on rahvus ja majandussurutise tingimustes tõmmatakse ressursid finantsperifeeriast, mida Eesti näiteks Rootsi pankade jaoks kahtlemata on, tagasi keskuse suunas, oleks pidanud Eesti valitsus juba mõnda aega tagasi mõtlema...

Keda saata Euroopasse Eestit esindama?

2008-12-11T08:01:00.000-08:00

Saabuval kuumal poliitikasuvel seisavad ees Euroopa Parlamendi valimised. Tekib õigustatud küsimus, keda ikkagi saata Brüsseli koridoridesse, et tõestaksime end tubli ja toimeka euroopaliku väikeriigina, kuid suudaksime vajadusel seista ka endi rahvuslike huvide eest ning taotleda vastuolulistes küsimustes häid kompromisse?

Kuigi Brüssel või Strasbourg tunduvad esmapilgul asuvat kaugel, menetlevad Euroopa Liidu seaduseveskid igal aastal tuhandeid õigusaktide eelnõusid, mis mõjutavad inimeste elu ühtviisi nii Soome lahe äärses Vaivara vallas kui ka Atlandi ookeani kaldal Lissabonis. Meie õpipoisiaastad Euroopa Liidus, mil võisime jälgida, kuidas vanad liikmesriigid Brüsseli ja Strasbourgi koridorides poliitikat teevad, hakkavad läbi saama. Nüüd peame õppima Euroopa Liidus täieõigusliku liikmena toimima ning end meile olulistes küsimustes kehtestama.

Rahvaluuleteadlane Oskar Loorits kirjutas, et meie algupärased elu- ja kultuuriideaalid ei ole võrsunud niivõrd riigi ega ühiskonna, kuivõrd hoopis kodu ja perekonna baasilt. Sellest mõttest kantuna peaksid meid Euroopa Parlamendis, mis on vastukaaluks Euroopa Komisjoni ekspertsusele ainulaadne Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike esindajate kogu, esindama just need inimesed, kes mõistavad Eesti inimeste tegelikke muresid ja rõõme just seal, kus need kõige vahetumal kujul ilmnevad - külas, vallas, linnas. Kõige isiklikumat laadi valitsusvastutuse, vastutuse kohaliku elu korraldamise eest, on Eesti inimesed usaldanud aga Rahvaliidu kätesse.

Euroopa Parlament on ainus ideoloogiline ja otsevalitav Euroopa Liidu istitutsioon. Kuigi parlamendi roll õigusloomes on eelkõige konsulteeriv ja nõuandev, on seoses kaasotsustusmenetluse osakaalu suurenemisega kasvamas ka parlamendi mõjujõud. Nice’i lepingu järel on vaid ca 10% aluslepingute valdkondi, kus parlament ei osale otsuste kujundamise protsessis, Lissaboni lepingu jõustumisel aga laienevad parlamendi võimupiirid veelgi. Seega, teeme tegelikult eurovalimistel otsuseid, mis mõjutavad Eesti kohalikku elu! Euroopa Parlament ei ole enam ammu poliitilisele pensionile mineku koht. See on koht, kus saab ja tuleb teha tööd. Eesti võiks siin üllatada kogu Vana Euroopat, saates europarlamenti noored, haritud ja teotahtelised inimesed, kes valdavad keeli, suudavad ja tahavad Brüsseli koridorides tööd teha ning oskavad vajalikke suhteid luua. Ühtlasi oleks see ka Rahvaliidu ainus võimalus Euroopa Parlamendi valimistel edukas olla, eristudes selgelt kõigist teistest erakondadest. Ja erakond, kes on edukas europarlamendi valimistel, on seda ka vahetult järgnevatel kohalikel valimistel.

Ettevõtlik Eesti?

2008-11-19T09:18:00.000-08:00

„Edulugu on lõppenud, aeg pöörata uus lehekülg“ – selline provokatiivne ja hoiatav pealkiri terendab Eesti Arengufondi Riigikogule esitatud raporti kaanel. Raport nendib, et majanduse restruktureerimine on vältimatu, sest sisetarbimisel põhinev kasv on lõppenud ja kohest suurt ekspordipõhist kasvu praegusest majandusest samuti ei tule: ettevõtete kulueelised on nõrgenenud, tööjõu tootlikkus ja innovatsioonisuutlikkus kesised ning eksport valdavalt madala lisaväärtusega.

Aasta alguses esitas Tartu ülikooli töörühm Urmas Varblase juhtimisel neli tulevikuversiooni, millest eelistatuim on nn Põhjatähe stsenaarium, kus inimeste ja ettevõtete kiire muutumisvõime katalüsaatoriks on aktiviseeruv riik. Mudeli rakendumiseks on vajalik nihe kaasava ja arengueelistusi määratleva riigivalitsemise suunas, tasakaalukas makromajanduspoliitika ning ettevõtete innovatsiooni- ja ekspordisuutlikkust tõstvate uute koostöömudelite loomine.

Rahvaliidu programm „Hooliv Eesti” näeb Eestit 2030. a tubli ja toimeka väikeriigina, kus kehtib regionaalselt tasakaalustatud loodussäästlik majandusmudel ning rahvuslikul kapitalil rajanev ettevõtlus on rahvuskultuuri oluline koostisosa. Ettevõtlus loob ühiskondliku jõukuse, kuid soodustab ka toimekamat osalust ühiskonnaelus, mis seob inimesed kõige kindlamalt kodumaaga.

Ettevõtliku Eesti teostumiseks on vaja muuta inimeste mõtteviisi, eriti noorte oma, kelle karjäärivalikuid kammitsevad mõnedki müüdid. Eurobaromeetri ettevõtlusuuringu järgi ei ole ettevõtja Eesti ühiskonnas lugupeetud inimene. Kõige kõrgema sotsiaalse staatusega on vastanute hinnangul suurettevõtete juhid, kellele järgnevad avalikud teenistujad. Eestlaste hinnang ettevõtja sotsiaalsele staatusele on Euroopa madalaim.

Kuigi Eesti kultuuriloos on olemas tugevad väärika ettevõtluse alged, lämmatasid nõukogude periood ja Viru ärikate „suhtekorraldustöö“ nende idanemispüüdlused. Talunikud, põllumehed, metsaomanikud ja esimese Eesti Vabariigi aegsed väikeettevõtjad olid tööandjad ning väärtuste loojad – sellist kuvandikäsitust peaksime ka tänases majandusolukorras toetama.

Ettevõtlikkus ei ole üksikute väljavalitute ainulaadne sünnipärane isikuomadus, vaid arendatav väärtuste, oskuste ja mõtteviisi komplekt. Kuigi eestlased suhtuvad võimalikkusse ettevõtjana tegutseda küllalt optimistlikult, tunneb ometi umbes 2/3 meie inimestest, et ettevõtlus pole nende jaoks. Seevastu, erinevalt meist sooviksid ettevõtjana tegutseda pooled lätlased ja 48% leedulastest. Siin peaksimegi suunama pilgu haridussüsteemi poole: karjäärinõustamine (üli)koolides on töövõtjakeskne. Selle põhiküsimuseks on, kuidas leida head töökohta, mitte see, kuidas end ettevõtjana teostada. Niisiis kurdamegi raha, oskuste ja ideede puudumise üle. Lähikondsete hukkamõistu kartes peitume arglikult rutiinsesse mugavustsooni, sest mis mees see ärimees ikka on. Tegelikult on küsimus hoopis tõsisem. Küsimus on selles, kas soovime elada keskkonnavaenulikus ja linnastunud rahvusvaheliste korporatsioonide Eestis, kus domineerib väliskapitali teenistuses olev odav tööjõud, või haritud ja ettevõtlikus regionaalselt tasakaalustatud riigis, kus väikesed perekondlikud pruulikojad on leidnud koha ekspordisuutlike ja teadmusmahukate omamaiste tootjate ning teenusepakkujate kõrval. Minu valik langeb selgelt teise kasuks.