Tallinna talvemuinasjutt ja -võlumaa

Uurisime koos Tartu Ülikooli majandusdoktorant Velda Buldasega eile Tallinna volikogus esimese lugemise läbinud 2013. aasta linnaeelarvet ja panime oma mõtted allpool kirja. Lühidalt kokku võttes ei ole kõik, mis hiilgab, alati kuld. Lugu on leitav ka Postimees online'st: http://arvamus.postimees.ee/1074164/anto-liivat-velda-buldas-tallinna-talvemuinasjutt-ja-volumaa.

1934. aastal Felix Bernard’i loodud meloodia talve võlumaast on siinkandis rohkem tuntud ansambli Karavan esituses. Ja kuigi eestikeelne versioon jutustab loo sõbralikult paaris jalutavatest lumememmedest ning saani kuhjatud kingikottidest, meenus meile püüdlike tudengitena Tallinna 2013. aasta linnaeelarvet lugedes pigem ingliskeelses versioonis esitatud pilt ülemeelikutest ja kartmatutest lastest (Later on, we'll conspire, as we dream by the fire. To face unafraid, the plans that we've made. Walking in a winter wonderland.).

29. novembril volikogule eelarvet tutvustades ütles linnapea Edgar Savisaar, et linna 2013. aasta prioriteetideks on lapsed, sport ja ühistransport. Ametlikku pressiteadet lugedes võis jääda isegi mulje, et kõigis lasteaedades ehitatakse uued, lasteaedade endi poolt valitud stiilis ja vormis mänguväljakud, valminud või valmimas on mitmed spordirajatised harrastus- ja võistlusspordiga tegelemiseks ning kõik tallinlased ja õpilased kogu Eestist saavad Tallinnas ühistranspordiga tasuta sõita. Lisaks eelnevale saab pressiteatest teada ka seda, et apteegikaup läheb pensionäridele odavamaks.

Lumises Tallinnas ringi uidates on muidugi tunne, et oleme lõpuks jõudnud jõulu-võlumaale, kerge tekkima. Ja kuigi ka meile poeb jõuluhardus iga päevaga üha rohkem hinge, on aastatepikkune akadeemiline treening siiski jätnud oma jälje, sundides eelarves rahanumbrite kallal urgitsema ning võrdlema neid väljaöeldud lubadustega. Niisiis - pühime liigutuspisara silmist ja heidame igaks juhuks pilgu ka volikogule esitatud Exceli tabelitesse.

Ühistransport – ilus õun, uss sees

Vaadates transpordiameti kulusid ja tulusid 2013. aasta eelarves ning võrreldes neid eelmise ja praeguse aasta numbritega, on näha, et tasuta ühistranspordi hinnaks on enam kui 13 miljonit eurot. Umbes sellises suurusjärgus väheneb piletimüügist saadav tulu. Ühistranspordi kohta võib tõepoolest öelda, et see on prioriteetne valdkond. Siiski jääb vastamata üks kiuslik küsimus, millest on raske mööda vaadata. Olukorras, kus võime Spordi- ja Noorsooameti eelarvest lugeda, et täpselt 1 520 653 euro eest tagatakse spordihoonete ja -rajatiste lahtiolek 44 012 tunnil aastas, või et Pirita Linnaosa Valitsus osutab päevakeskuse teenuseid 1750 isikule täpselt 109 288 euro eest, on jäetud täpsustamata, kuidas kulutatakse liiniveoks ette nähtud 52 450 800 eurot, mis moodustab pea’ 13% kogu eelarvest. Tõsi, kuigi lisatud on lakooniline märge „Kulude täpsema jaotuse kinnitab linnavalitsus“, teeb üksjagu nõutuks, et linnavalitsus ei ole suuteline või ei pea vajalikuks öelda volikogule ega kodanikele midagi täpsustavat ühe prioriteetse valdkonna täpsema kulujaotuse kohta.

Sport – paremad tingimused väiksemale hulgale inimestele

Uurides teisi prioriteete - lapsi ja sporti - ei saa aga rahavoogudest küll selgelt välja lugeda, et need valdkonnad esmatähtsad oleksid. Kui 2012. aastal, mil sport ei olnud esimeste prioriteetide hulgas, kasvasid kulutused Spordi- ja Noorsooameti haldusalas üle-eelmise aastaga võrreldes 31%, siis 2013. aastal vähenevad ameti kulud 16,4%!. Ainsad spordivaldkonna kirjed, kus näha kulude suurenemist, on spordirajatised. Spordirajatistega kaasnevad aga tulevikus kõrged püsikulud ning nendest tõuseb eelkõige kasu inimestele, kelle piisavalt kopsakas sissetulek rajatisi kasutada võimaldab. Teatavasti elab Tallinnas tuhandeid peresid, kelle vanematele käivad elukalliduse kasvu tingimustes laste igakuiste treeningute kulud üle jõu. Laste pearahade suurendamist, mis aitaks alandada treeningute maksumust, tõsta treenerite palku ning kasvatada laste ja noorte hulka spordiklubides, ei ole aga eelarves ette nähtud (kasv vaid 1,13%). Samas oli selle kirje kasv 2012. aastal, kui lapsed ja sport ei olnud veel prioriteet, 11,08%.

Lapsed ja eakad – palju kära, vähe villa

Kolmanda prioriteedi ehk laste osas lubas linnapea mänguväljakute uuendamist kõigis lasteaedades. Palju juttu on meedias olnud ka lasteaiakohtade arvu kasvust. Võrreldes lubadusi eelarvenumbritega, tuleb aga taas kukalt kratsida. Huvitav, kuidas kavatseb linnavalitsus ehitada (kõikidesse?) Tallinna lasteaedadesse uued mänguväljakud, luua terve hulga uusi lasteaiakohti ning teha remonditöid paljudes lasteaedades 4,625 miljoni euro eest? Eelarvest ei selgu ka, kui palju siis ikkagi on vahendeid ette nähtud uute lasteaiarühmade avamiseks olukorras, kus käesoleval aastal jäi lasteaiakohata 1700 last.

Linnapea ei ole vähemalt sõnades unustanud ka eakaid – väidetavasti läheb apteegikaup pensionärile odavamaks. Ei teagi, kas asi on meie finantsalases kanapimeduses või eelarve läbipaistmatuses, aga kulurida, kus oleksid planeeritud vahendid pensionäride apteegikauba kompensatsiooniks, ei suutnud me eelarvest leida.

Väsinud pilgul ja sammul keskpõrandale kokku

Lisaks eelnevatele mõneti õõnsalt kõlavatele loosungitele hakkab niinimetatud „Edu ja rahulolu“ eelarves silma kaks üldisemat laadi ohumärki – võimu, otsustamisõiguse ja ressursside kontsentreerumine Vabaduse väljakule ning tulevikunägemuse puudumine. Linnaosadest on kõige nukramas seisus Nõmme, mille eelarve vähenes 2012. aastal üle 14% ja väheneb 2013. aastal veel 15%. Nõmme haldusalast on kadunud nii Nõmme Turg kui ka Nõmme Spordikeskus ning üldplaneeringu menetlemise käigus koondatakse (ühtäkki) linnaosa arhitekti ametikoht. Võimukeskuse kaugenemine linnaosadest muudab keeruliseks elukeskkonna mitmekesisuse väärtustamise ja omanäoliste asumite loomise Tallinnas, samuti pärsib oluliselt erinevate huvigruppide heade ideede ja loovuse rakendamise võimalusi linnaplaneerimisel. Viimane suundumus vaatabki kahjuks vastu ka 2013. aasta eelarveprojektist, kus vaatamata juba seitse aastat toimunud visioonikonverentsidele puuduvad pea’ igasugused tulevikku suunatud uuendusmeelsed investeeringud. Unustades hetkeks jõuluhardusest kantud retoorika, kus väärtustatakse sõnades nii lapsi, sporti kui ka eakaid, paistab Tallinna eelarve näol olevat siiski tegu pigem ülemeelikusehoos ehitatud lumememmega, kes Parson Browniks muutumise asemel kevade saabudes lumeveeks sulab.

Vana ja väsinud linn

Eile esitas siis linnavalitsus volikogule Tallinna 2013. aasta linnaeelarve eelnõu. Sotsiaaldemokraadid pakkusid välja Tallinna põhimääruse muudatuse, millega kaasataks edaspidi linnaeelarve koostamisse asumiseltsid koos linnaosade halduskogudega, kusjuures, nö rohujuuretasandil otsustataks 10% linna järgmise aasta investeeringutest. Reformierakond ja Keskerakond ettepanekut ei toetanud, mõned IRLikad siiski.

Mul tekib küsimus, kas Tallinna juhtimine ikka peab koonduma vaid Vabaduse väljakule ning kuivõrd mõistlik on linnaosade rolli samm-sammuline pisendamine administratiivsete vahenditega? Vähe sellest, et näiteks Nõmmel, kus on alati olnud olemas linnaosaarhitekt, plaanitakse see ametikoht üldplaneeringu menetlemise ajal koondada. Sama saatus ootab kardetavasti ka teiste linnaosade sarnaseid ametimehi ja –naisi. See on vaid üks näide paljudest.

Seni, kuni linnavalitsusel puudub igasugune kohustus kaasata linna eelarve kavandamisse linnaosavalitsusi, halduskogusid ja asumiseltse, puudub kodanikel tegelikult pea’ igasugune sisuline võimalus valimistevahelisel ajal linna arengut mõjutada. Ja olukord ei ole nukker mitte pelgalt seetõttu, et kaasamine võiks olla poliitilises kultuuris väärtus omaette, vaid ka seetõttu, et Tallinn on tsentraliseerimise tulemusena muutumas vanaks ning väsinud linnaks, kus väga paljud olulised asjad (sealhulgas näiteks Visioonikonverentside ideed) on viimastel aastatel jäänud ellu viimata.

 

Kui numbrite taga puudub lugu

Kui küsisin mõni aeg tagasi ühelt Eesti kapitalil põhineva keskmise suurusega ettevõtte keskastmejuhist sõbralt, miks ta otsustas väikeettevõtja karjääri kasuks, vastas ta, et on väsinud oma ülemustele uute bemmide teenimisest. Selline otsekohesus, olgugi banaalne, räägib aga üllataval kombel nii mõndagi paljude ettevõtete juhtimisstiili ja organisatsioonikultuuri kohta.

Ühetaoline juhtimispraktika

Eelmisel aastal EASi tellimusel EBSi, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös ilmavalgust näinud Eesti juhtimisvaldkonna uuring viitab juhtimispraktika äärmiselt suurele ühetaolisusele Eesti ettevõtetes. Seda ühetaolisust iseloomustab muu hulgas lühiajaline, 1-3 aasta pikkust perioodi hõlmav ning peamiselt müügi- ja finantsnäitajate jälgimisele keskenduv planeerimine ja vähene tähelepanu tulevikuvisiooni loomisele. Samuti tõstavad vähesed juhid esile ettevõtte edukuse, maine ja väärtuste tähtsust töötajate motivatsiooni kujunemisel. Uuringu järeldusi toetavad juba mitmendat aastat ka EBSi magistrantide isiklikel kogemustel põhinevad organisatsioonides strateegilise eestvedamise taset hindavad kodutööd.

Kui puude taga polegi metsa

Missiooni ja visiooni üheks olulisemaks ülesandeks ettevõttes on just idealistliku motivatsiooni äratamine. Lihtsustatult võib öelda, et vähemalt võtmetöötajate jaoks peaks missioon olema piisavalt tähendusrikas ning visioon piisavalt innustav, et nad tuleksid homme tööle ka siis, kui neil poleks enam tarvis raha teenida. Pikka aega eestvedamist uurinud ja üks selle valdkonna enamtsiteeritud autoreid Warren Bennis möönab, et uuringutes esineb tugev korrelatsioon (tajutava) hea eestvedamise taseme ja ettevõtte väärtuse kasvu vahel ning kirjutab artiklis The Four Competencies of Leadership, et liidrite kaks olulisemat kompetentsi väljenduvad tähelepanu ja tähenduse juhtimise suutlikkuses. Neist esimese, tähelepanu juhtimise, keskmes ongi visiooni ja selle elluviimiseks vajaliku tegevuskava ning pühendumuse olemasolu ja teise, tähenduse juhtimise, sisuks eelkõige müüdiloome – lood, mis muudavad visiooni sihtgruppide jaoks innustavaks ja tähendusrikkaks.

Kui Bennis rõhutab eestvedamise tähtsust ettevõtte väärtuse kasvatamisel, siis EASi uuring osundab, et omanike aktiivne kaasatus planeerimisprotsessi viib Eesti ettevõtetes fookuse pigem müügi- ja finantsnäitajatele ning jätab vähe tähelepanu visiooni, organisatsioonikultuuri ja personaliga seonduvatele küsimustele. Kindlasti etendas siin olulist rolli ka majandussurutis, mis sundis omanikke juhtimisse tihtipeale jõulisemalt sekkuma ning pilgu numbrimaailma poole pöörama. Siiski võib pidada murettekitavaks, et organisatsioonikultuuri, mille aluseks visiooni raamistik koos missiooni ja põhiväärtustega on, nähakse olulise arendusvaldkonnana vaid vähem kui kolmandikus ettevõtetes.

Miks numbrid meid innustada ei suuda?

Miks siis visiooni ja sellega kaasneva loo olemasolu ikkagi nii oluline on? Mõned vastused on leitavad käitumisökonoomikast – teadusharust, mis ühendab majandusteaduse ja psühholoogia. Kui traditsioonilise majandusteaduse keskmes on kujutletav ratsionaalne, isiklikku kasu maksimeeriv toimija, siis psühholoogia on püüdnud mõista ja kirjeldada inimkäitumist eelkõige sellisena, nagu see tegelikult aset leiab. 2002. aastal Nobeli majanduspreemia pälvinud Daniel Kahneman on üks kaasaegse otsustamisteaduse alusepanijaist, kes püüdnud neid distsipliine ühendada ja irratsionaalset käitumist modelleerida. Kahnemani uuringud näitavad muuhulgas, et enamiku inimeste matemaatiline intuitsioon ei võimalda neil määramatuse ja ajasurve tingimuses teha ratsionaalseid valikuid. Võtame kasvõi järgmise lihtsa ülesande:

Õun ja kirss maksavad kokku 1 euro ja 10 senti.

Õun maksab 1 euro rohkem kui kirss. Kui palju maksab kirss?

Ratsionaalse arutluskäigu tulemusena on igaüks võimeline jõudma õige vastuseni. Ometi vastasid enam kui pooled Princetoni ülikooli tudengitest ajasurve tingimustes intuitiivselt valesti. Ja olgu siinkohal mainitud, et 10 senti on vale vastus.

Just intuitsiooni puudumise tõttu ei suuda inimesed tihtipeale näha lugu, mis numbrite taga peitub (juhul, kui see muidugi üldse eksisteerib), ega pelgast numbrimaagiast kuigivõrd innustuda. Nii viitavadki innustava visiooniga seostamata tulemusmõõdikud tihtipeale tähendusrikkuse puudumisele ja kesisele strateegilise eestvedamise kvaliteedile ettevõttes.

Tähendust loovad väärtused

James Collins ja Jerry Porras uurisid maailma edukamaid ettevõtteid (3M, Hewlett-Packard, Sony, Philip Morris jt), mis on vanemad kui 50 aastat, tööstusharu turuliidrid, näinud mitut tegevjuhtide põlvkonda ning läbinud arvukalt tootemuutusi. Neist ühegi tippjuhid ei väida, et ettevõte eksisteerib ennekõike kasumi suurendamise nimel, kuid ometigi ületab ühe neisse investeeritud dollari kumulatiivne väärtus ajavahemikul 1926-1990 turu keskmist enam kui 90%. Veelgi enam – nende ettevõtete missioon loob äritegevusele tähendusrikkuse, andes aimu, mis kaoks maailmast, kui ettevõtet enam pole, ja visiooni illustreerib innustav lugu sellest, mis juhtub siis, kui visiooni abil kirjeldatud olukorrani jõutakse.

Organisatsiooni väärtused, mis on visiooni raamistiku lahutamatuks komponendiks, osundavad muu hulgas, kas ja milliseid kompromisse saab lühiajalises plaanis pikaajaliste taotluste arvelt teha. EASi uuringu andmetel on 70% organisatsioonikultuuri arendanud Eesti ettevõtetest rakendanud teadlikult väärtuspõhist juhtimist, mis annab tihtipeale tulemuseesmärkidele tähenduse ja viitab ka sotsiaalsetel (vastastikkus, lugupidamine, järjekindlus), mitte ainult turunormidel (kaup kauba või raha teenuse vastu) põhineva kultuuri loomise püüdlustele. Sotsiaalsed normid on võrreldes turunormidega ajas püsivamad ning neile tuginev organisatsioonikultuur aitab kaasa usaldussuhete ning just keerukamate töösoorituste õnnestumiseks vajaliku pühendumuse tekkimisele. Usutavasti on sellistes ettevõtetes ka vähem neid võtmetöötajaid, kes näevad tulemuseesmärkide saavutamise taga vaid lugu juhi järjekordsest uuest autost.

Lugu ilmus 30.04. Postimehe Otsustajas ja 6.05. E24's: http://www.e24.ee/826870/kui-numbrite-taga-puudub-lugu/

Majandusotsuste mõistmisel leiab tuge psühholoogiast

Allpool arvamuslugu tänasest Äripäevast. Üle pika aja sai siis loengutelugemisele vahelduseks ka midagi kirjutatud. Sel korral kahasse EBS käitumisteaduste õppetooli juhataja prof. Jaan Ennuloga. Kel ligipääs Äripäeva online versioonile, saab lugeda ka siit: http://www.aripaev.ee/5195/arv_kolumn_uus_519501.html

Ratsionaalsus ei ole inimestele eriti omane, kuigi me kaldume arvama, et kõik meie otsused on eelnevalt korralikult läbi mõeldud. Et oleme enne otsustamist kõiki meile teada olevaid tegureid arvesse võtnud. See võib nii olla, aga kui jõuab kätte aeg lõplik otsus langetada, laseme ennast mõjutada emotsioonidest. Me ei suuda otsustamisel kõikide mõjuritega adekvaatselt arvestada ja ühe või teise teguri kaalu hindamine võib olla vägagi subjektiivne.

29. septembril võttis riigikogu vastu valitsuse esitatud otsuse, mille kohaselt annab Eesti rahastamisraskustesse sattunud euroala liikmesriikide toetamiseks ligi 2 miljardi euro suuruse garantii. Otsuse vastuvõtmise poolt hääletas 59 ja vastu vaid 18 riigikogu liiget, mis viitab üsna üksmeelsele otsusele. Kindlasti ei olnud aga riigikogus tegemist vaid ratsionaalsetele majanduslikele argumentidele tugineva otsusega, vaid otsusega, millel on selgelt poliitiline ja sotsiaalpsühholoogiline dimensioon.

Andmata hinnangut, kas Eesti peaks EFSFis osalema või mitte, püüame anda põgusa ülevaate, millised on need esmapilgul ehk märkamatud, kuid mõjusad sotsiaalpsühholoogiast tuntud võtted, mida seni riigikogu otsuse selgitamiseks kasutatud on.

Kohustumine ja järjekindlus. Me soovime olla ja näida järjekindlad, juhindudes sellest, mida me juba teinud oleme. Ebajärjekindlust peetakse üldiselt negatiivseks isikuomaduseks ning järjekindlust seostatakse isiksusliku ja intellektuaalse tugevusega, sest järjekindluseta oleks elu kaootiline ja pidetu.

Juba 1968. aastal leidsid Kanada psühholoogid R. E. Knox ja J. A. Inkster, et kohe pärast panuse tegemist olid inimesed hobuste võiduajamistel oma hobuse võiduvõimalustes palju kindlamad kui hetk enne kihlveo kinnitamist. Tegelikult hobuse võiduvõimalused muidugi kuigivõrd ei muutunud, kuid inimeste enesekindlus kasvas, sest soovime, et meie käitumine oleks minapildi ja seega varem tehtud otsustega kooskõlas.

Sarnane on lugu ka Eesti osalusega EFSFis. Oleme teinud järjekindlaid pingutusi Euroopa Liidu ja eurotsooniga ühinemiseks - pingutanud püksirihma, kärpinud ja toonud ohvreid rahaliidu altarile. Kuidas saakski nüüd seesama valitsus, kes eurotsooniga liitumise suuresti enda kontole kirjutada soovib, ühtäkki tunnistada, et rahaliidu päästmine ning hädas olevate liikmete toetamine ei ole vajalik? Selline käitumine oleks vastuolus valitsuse seniste väärtuste, prioriteetide ja käitumisega. Järjepidetut inimest (nii nagu valitsustki) peetakse aga kahepalgeliseks, valelikuks ja ebastabiilseks.

Käitumisökonoomikas kirjeldab seda nähtust pöördumatute kulude teooria. Selle teooria kohaselt me kaldume jätkama raha paigutamist kahtlasesse projekti või mõnel muul viisil pingutamist põhjusel, et nii palju on juba tehtud. Sõna järjekindlus kaunistab sellist tegevust - me jätkame samas suunas jooksmist, sest nii kaua on juba jookstud.

Vastastikkus. Võlg on võõra oma, ütleb Eesti vanasõna. Seda tunnistab oma veebipäevikus ka riigikogu otsuse teravamaid kritiseerijaid Rainer Vakra: "Eurotoetused, tõsi küll, oleme Saksa pensionäridele moraalselt võlgu, aga küll tuleb päev, kus me needki tagasi maksame - siis oleme vabad." Eesti on Euroopa Liidu eelarvest rohkem raha saanud, kui tagasi andnud ehk n-ö netosaaja.

Vorst vorsti vastu printsiipi ei ole küll diplomaatiliselt korrektne rõhutada, kuid kõigele vaatamata on selle tunnetamine meile n-ö emapiimaga kaasa antud. Vastastikkus tugineb ürgsele arusaamale, et peame püüdma samaga tasuda selle eest, mis teistelt saanud oleme. Vastastikkusest tulenev võlgnevussüsteem näib olevat inimkultuuri hästi arenenud omadus ja ühiskonnas üks olulisemaid sidususe loojaid.

Kui keegi kutsub meid oma sünnipäevale, tunneme vajadust vastata samaga, kui meile osutatakse teene, soovime osutada vastuteene. Mõned aastad tagasi pakuti ühele loo autorile Türgis tänaval teed sõnadega: "For you my friend, that's all for free". Olles mitmenda pakkumise peale teetassi tühjaks kummutanud, järgnes palve "2 dollars please!". Ja kuigi lähedal asuvas kohvikus oleks teetassi eest pidanud vähem maksma, sai tee serveerija 2 dollari võrra jõukamaks. Vastastikkus on nii võimas relv, et toimib ka sellisel juhul, kui teenet ei ole tegelikult palutudki. Anna ja Sulle antakse.

Kaptenismus ehk autoriteetide arvamus. Kaptenismuseks nimetatakse pimedat kuuletumist autoriteedile, olgu see tingitud siis lugupidamisest tema positsiooni (legitiimne võim), isiku (referentvõim) või oskuste (ekspertvõim) vastu.

Enamasti osutub see inimestele kasulikuks, sest autoriteedil on tavaliselt parem ligipääs otsustamiseks vajalikule teabele. Siiski on kaptenismus organisatsioonides ja meeskondades ühtaegu nii õnnistus kui ka needus. Viimast meenutavad mitmed lennu-, laeva- ja rongiõnnetused ning teised juhtimisvead.

Näiteks tuntud konsultatsiooniettevõtte Bain & Company 2007. aasta üleilmses tippjuhtide uuringus väitis vaid 27 protsenti vastanutest, et nad valmistuvad järgmise 12 kuu jooksul majanduslanguseks, kuigi majandusteadlaste hoiatused ning manitsused olid neile kindlasti teada. Nende vastuste foonil võib vaid oletada, kui ootamatult üleilmne finantskriis paljusid ettevõtteid tabas. Kaptenismus on seda tõhusam võte, mida suurem on määramatuse (ebakindluse) määr, väiksem otsuse kaal otsustaja jaoks, ning kõrgem kapteni autoriteet.

Sarnast kaptenismust oleme kohanud korduvalt ka EFSFis osalemise üle peetud keskusteludes. Meenutagem, nimesid nimetamata, vaid mõningaid "kaptenite" tsitaate: "Soome on poliitiline populism. Euro saab tugevamaks, täiesti kindel. Me peame näitama teatud kindlust, usku, ja andma sellega suurema panuse kui need garantiimehhanismid, mis on üsna keerulised.", "Kreeka 3% euroala SKPst ei ole väga suur probleem ja ka Eesti 2 miljardi euro suurune käendus ei muuda suurt midagi.", "Oleme liiga väikesed, meist ei sõltu midagi.", "Eksisteerib üliväike tõenäosus, et garantii realiseerub.", "Me ei lähe kreeklastele kotiga raha viima…"

Kujutlege, et sõidate autoga võõras linnas ning olete eksinud. Teie ees sõidab kohalik ja taga politseiauto. Jõuate ristmikule. Kuhu liikluseeskirjade rikkumise hirmus pöörate? Enamik inimesi pöörab sinna, kuhu eessõitjagi, sest peame teda selles küsimuses pädevamaks, autoriteetseks.

Igal tegevusel on põhjus, iseasi on, kas tegelikust põhjusest räägitakse või mitte. Sageli rääkija ei teadvustagi alateadvuses olevat tegelikku põhjust.

Millal saame paberist 1- ja 2eurose!?

Miks pangaautomaat väljastab minimaalselt viieeurost, kui krooni ajal sai kordades väiksemas väärtuses raha välja võtta? Miks parkimise eest makstes või bussis piletit ostes antakse tagasi peotäis münte, mis taskus kolisema ja ära kaduma kipuvad? Miks need mündid kõik nii sarnased on? Need on küsimused, mida euro kasutamise kolmandal kuul küsivad ikka ja jälle tuhanded inimesed. Euro majanduslikest ja ka julgeolekualastest külgedest on viimasel ajal väga palju räägitud. Samas, eurode füüsilise olemuse kohta pole paraku keegi küsimusi esitanud. Aga just müntide kirumist kuuleb kõige sagedamini nii turul kui ka kohvikus.

Lähtuti vana Euroopa huvidest

Eurode esimene ehk praegu kasutuses olev seeria sisaldab pangatähti seitsmes nimiväärtuses viiest kuni 500 euroni. Väiksemad vääringud on müntides. Just sellise jaotuse otsustas 15 aastat tagasi Euroopa keskpankade juhtidest koosnev euro töögrupp. Sel ajal ei arvestanud keegi endiste idabloki riikide võimaliku ühinemisega euroalaga, mistõttu lähtus valik kõrge hinnatasemega vana-Euroopa riikide vajadustest.

Kui euro aga 2002. aastal lõpuks füüsiliselt kasutusele tuli, tekitas paberist ühe-ja kaheeuroste puudumine kohe nurinat madalama hinnatasemega Lõuna-Euroopa riikide elanike seas.

Eurosaadikute algatus

Palju jõulisemalt kerkis teema üles 2005. aastal, mil üle 300 Euroopa Parlamendi saadiku, teiste seas ka eestlastest saadikud Ilves ja Mikko, allkirjastasid deklaratsiooni (vt. link), mis nõudis Euroopa Komisjonilt ja Euroopa Keskpangalt ühe- ja kaheeuroste pangatähtede emiteerimist.

Vajadust põhjendati elukalliduse kontrolli all hoidmisega ning mõjuga, mida nende „pangatähtede puudumine avaldab inimeste suhtumisele raha väärtusesse arvestades, et sel on negatiivne mõju ka müntide tegeliku väärtuse tajumisele.“ Eurosaadikud juhtisid tähelepanu ka sellele, et ühisraha tulevase kasutusele võtmisega uutes liimesriikides muutub ühe- ja kaheeuroste pangatähtede emissioon veelgi tähtsamaks.

Vastuargumendid ei ole veenvad

Eurobürokraatide vastused on olnud pigem laveerivad. Esiteks viitavad nad, et rahatähtede teema on Euroopa Keskpanga pädevuses. Tegu on mugava vastusega, sest keskpank ei allu otse ei parlamendile ega komisjoni ametnikele. Samas, kas see tähendab, et keskpank ei pea hoolima tarbijate mugavusest?

Teiseks osutavad nad ühe- ja kaheeuroste paberrahatähtede suurele hulgale ja kiirele kulumisele. Selline põhjendus kõlab sarnaselt väitele, et riik ei peaks enam maanteid ehitama, sest peagi muutuvad need nagunii augulisteks. Võrdluseks – üheeurosega samas väärtusklassis paberist ühedollariline on maailmas laialt kasutusel ja USA maksumaksja ei kurda sugugi suure paberikulu üle.

Kolmas tollal kõlanud väide oli, et Eurobaromeetri uuringute järgi soovivad paberaha peamiselt vaid Kreeka ja Itaalia elanikud. Seis on vahepeal kindlasti muutunud, sest vahepeal on euro kasutusele võtnud mitmed Saksamaast madalama elatustasemega riigid – Sloveenia, Slovakkia, Malta, Küpros ja Eesti. Lähiaastatel soovib Läti ja Leedu kõrval ühisraha kasutusele võtta ka Poola, kus täna elab iga kümnes Euroopa Liidu elanik.

Eesti initsiatiiv?

Seega võiks Eesti eurotsooni lemmiklapsena haarata ühe- ja kaheeurose paberraha teemal initsiatiivi ja mitte oodata kuni Poola seda suurema vennana kunagi nagunii teeb. Parimaks katalüsaatoriks on siin ulatuslik avalik huvi teema vastu, mis sunniks meie ametnikke ja keskpankureid tegudele, selle asemel, et küüniliselt loota, küll hinnad aastate jooksul tõusevad ja siis ei lähe enam münte vajagi.

Avaldatud Postimehes 12. märstil 2011.

Vali uus tegija, värsked mõtted!

Selleks, et õnnestuks oodatud muutused ellu kutsuda, on tarvis asju tunda. Vaja läheb ka kriitilist meelt ja oskust näha asju uue nurga alt. Samuti tegutsemiskindlust.

Hea mõttekaaslane, aita tuua värsked ideed ja uued tegijad Eesti poliitikasse!

376 ja Mustamäe tulevik - autoparklad maa alla?

Olen põline Mustamäe poiss, siin koolis käinud ja kasvanud. Enamik hoove ja nurgataguseid on mulle tuttavad, paljude puudegi otsas olen roninud. Pean Mustamäed enda lapsepõlve kodukandiks ja soovin, et tulevikus asuks siin vääriselupaik, kus inimesed tahaksid elada ja töötada ning noored pered lapsi kasvatada.

Olulise osa Mustamäe elamufondist moodustavad nõukogudeaegsest perioodist pärinevad korterelamud. Enamasti tüüpsed korrusmajad on amortiseerumas või amortiseerunud, samuti nii moraalselt kui ka välisilmelt vananenud. Haljasalad on sageli muutunud poristeks autoparklateks ja jalakäijatel kvartalisisestel teedel tihtipeale lausa ohtlik liikuda.

Kui Mustamäele ei rajata uusi elamispindu ega renoveerita vanu, langeb päev-päevalt tänaste mustamäelaste kinnisvara väärtus ning üha vähem on noori, kes sooviksid endi tuleviku Mustamäega siduda. Soovin seista Riigikogu liikmena selle eest, et Mustamäe muutuks inimsõbralikuks parklinnaks, kus on meeldiv elada ka 40 aasta pärast. Selleks tuleb luua toimiv süsteem, et riigieelarve ja Euroopa Liidu vahendite kaasabil uuendada amortiseerunud elamufond.

Kui esimene paneel seinast langeb, ei ole meie kinnisvaral enam suuremat väärtust. Niisiis peame juba täna mõtlema ka sellele, kuidas lisaks elamute renoveerimisele rajada riigi, linna ja ettevõtjate koostöös Mustamäele uusi elamispindu, mis järk-järgult asendaksid vanu. Elamispindu, mis sobiksid välisilmelt Mustamäe elukeskkonda, oleksid energiasäästlikud ja mille autoparklad oleksid rajatud majade keldrikorrustele. Elamispindu, mis jätaksid piisavalt ruumi rohealadele ja mänguväljakutele. Just sellisel Mustamäel tahangi ka 40 aasta pärast elada.