Haridus- ja teadusministeeriumi ülevaatest kõrgkoolidesse vastuvõetud ning õpingud lõpetanud ja katkestanud isikute osas selgub, et suur osa doktorantidest jätab õpingud pooleli. Näiteks võeti 2006/2007. aastal Eesti kõrgkoolidesse vastu 444 doktoranti, samal aastal lõpetas 153 ja õpingud katkestas 183 tudengit. 2007/2008 perioodil võeti vasti 541, lõpetas 161 ja katkestas 276 tudengit! See näitab, et doktorandid ei näe oma omandatavas kraadis reaalset kasu, kuna neil ei ole Eestis rakendust ning seetõttu puudub noortel ka huvi doktorikraadi omandada. Eestis ei hinnata doktorikraadi piisavalt, vaadates aga edukaid riike, siis võiksid doktorandid meilegi kasu tuua.
Maailmamajanduses edukate ja efektiivsete riikide nagu Soome, Taani, Rootsi ja Jaapani näide tõestab, et üheks võimaluseks teha kõrge lisandväärtusega tööd on doktorikraadiga inimeste väärtustamine. Neis riikides on palju kõrgelt haritud inimesi hõivatud era- ja avalikus sektoris. Eestis ei ole doktorikraadiga inimestel piisavalt rakendust ning kuna kõik soovijad ei mahu teadustööd tegema, pole noortel ka motivatsiooni doktorikraadi omandamiseks. Kuna ka Maailma Majandusfoorum toob oma aruandes Eesti puudusena välja teadlaste ja inseneride vähesuse, siis teadlaste rakendamine aitab meil areneda ja innovatiivne olla. Õpime teiste vigadest ja võtame eeskuju neist, kellelt on midagi õppida. Ainuüksi kulude kärpimisega rikkaks ei saa, nagu ka ei ole võimalik võita olümpiakulda vigastusi vältides. Samas on selge, et kõrget lisandväärtust loovat tööd ei hakata Eestis kunagi tegema kõrgeltharitud inimesteta.
Üks võimalus doktorikraadiga inimesi tööle saada on siduda kraadi omandamine välismaa heades ülikoolides ettevõtete ja asutuste toetusega - õpingute kaasrahastamine garanteeriks asutusele hea haridusega töötaja ja tulevasele doktorandile töökoha, Eestis üldisemalt peataks nö ajude äravoolu. Selle eelduseks on koolituskulude vabastamine erisoodustusmaksust.
Hetkeolukorda arvestades võtab valmisoleku kujunemine selliste sammuni veel aega, kuid siin on mõtlemisruumi.
Maailmamajanduses edukate ja efektiivsete riikide nagu Soome, Taani, Rootsi ja Jaapani näide tõestab, et üheks võimaluseks teha kõrge lisandväärtusega tööd on doktorikraadiga inimeste väärtustamine. Neis riikides on palju kõrgelt haritud inimesi hõivatud era- ja avalikus sektoris. Eestis ei ole doktorikraadiga inimestel piisavalt rakendust ning kuna kõik soovijad ei mahu teadustööd tegema, pole noortel ka motivatsiooni doktorikraadi omandamiseks. Kuna ka Maailma Majandusfoorum toob oma aruandes Eesti puudusena välja teadlaste ja inseneride vähesuse, siis teadlaste rakendamine aitab meil areneda ja innovatiivne olla. Õpime teiste vigadest ja võtame eeskuju neist, kellelt on midagi õppida. Ainuüksi kulude kärpimisega rikkaks ei saa, nagu ka ei ole võimalik võita olümpiakulda vigastusi vältides. Samas on selge, et kõrget lisandväärtust loovat tööd ei hakata Eestis kunagi tegema kõrgeltharitud inimesteta.
Üks võimalus doktorikraadiga inimesi tööle saada on siduda kraadi omandamine välismaa heades ülikoolides ettevõtete ja asutuste toetusega - õpingute kaasrahastamine garanteeriks asutusele hea haridusega töötaja ja tulevasele doktorandile töökoha, Eestis üldisemalt peataks nö ajude äravoolu. Selle eelduseks on koolituskulude vabastamine erisoodustusmaksust.
Hetkeolukorda arvestades võtab valmisoleku kujunemine selliste sammuni veel aega, kuid siin on mõtlemisruumi.
