Mõttetalgud on kodanikuühiskonna loomulik osa

Seoses Minu Eesti projektiga on viimasel ajal meedias tõstatunud küsimus avatud arutelu vormis ühiskonnaelu juhtimise võimalikkusest ning projekti suhtes on olnud ka kriitikat ning kahtlustavat suhtumist. Kahepoolset diskussiooni on ühiskonnaelu kujundamisel siiani vähe olnud, otsused tehakse sageli tagatoas valmis. Seega on kaasamine Eestis lapsekingades, üks osapool ei taha kaasata ja teine pool ei ole piisavalt aktiivne, et saada kaasatud. Põhjendatakse seda nii aja kui ideede puuduse, eesmärgi ebaselguse, mõttetu sihitu jahumisega.

Samas on inimesed varmad oma arvamusi avaldama anonüümsetes kommentaarides. Kui aktiivsed internetikasutajad hetkeks mõtlevad, mitu tundi ööpäevas nad veedavad sageli sisutühje kommentaare lugedes ja kirjutades, siis see aeg võib mõnel hõlmata suure osa ärkveloleku ja isegi uneajast. Kommentaarides sageli käiv ärapanemine ei muuda enamasti midagi, väga häid lahendusi ja ettepanekuid tuleb tikutulega otsida. Näiteks mõttetalgutel osalemine hõlmab vaid pool päeva väärtuslikust ajast ning annab võimaluse olulistes küsimustes kaasa rääkida ja mõttekaaslastega koos lahendust otsida.

Minulgi on sarnaselt teistega vastuseta küsimusi uue aktsiooni suhtes. Näiteks mis on aktsiooni eesmärk, kuidas reaalselt plaanitakse lahendused teoks teha, kas laiem avalikkus saab sellest kasu? Usku lahenduste realiseerimisse lisab aga asjaolu, et sügisestel valimistel jõuavad teemad kindlasti valimisdebattidesse ja – lubadustesse. Kui sel korral suudetakse aktsiooniga tõestada, et paljude jaoks olulised küsimused leiavad lahenduse, siis kasvab inimeste usk nii kodanikuühiskonda kui ka iseendasse. Selliseks laiahaardeliseks kaasamiseks on aga vaja positiivset innustavat eeskuju ja usaldust. Samuti on oluline iga inimese panus – tulebki mõelda nii endale kui ka veidi kõrgemale, oma piirkonna ja riigi tasandile. Positiivsed muutused saavad alguse inimestest endist.

Vaadates positiivse kajastuse hulka välismeedias saavad eestlased plaanitud mõttetalgute üle uhked olema. Kui enamasti ületame välismeedia uudiskünnise vaid seoses suitsiidide arvu või tarbitud alkoholiliitrite hulgaga, siis selle algatusega on Eesti ka positiivses mõttes tuntuks saanud. Seetõttu arvan, et eestlased võiksid hea algatusega kaasa tulla. See on meie võimalus eksportida oma kaasamise teadmisi ja kogemust ning olla eeskujuks eurooplastele kui koostööd tegev rahvas.

Eurosaadiku sõnavõtu hind on 200 000 krooni

Tänases Pärnu Postimehes uuritakse eurosaadikutelt, mida nemad peavad oma parlamendiliikmeks olemise aja suurimaks õnnestumiseks. Tartu Ülikool on viinud läbi omapoolse analüüsi saadikute tegevuse osas ning selle põhjal on võimalik välja selgitada sõnavõtu ja raporti hind Euroopa maksumaksjale.Europarlamendi saadiku töö väljendub esmalt sõnavõttudes-küsimustes täiskogul ja komisjonides, samuti resolutsioonide ettepanekutes ja raportites.

Nelja ja poole aasta jooksul on meie saadikutest esitanud ühe raporti ja kaks deklaratsiooni vaid Marianne Mikko. Sõnavõtte on samal ajavahemikul registreeritud 423, kõige rohkem – 135 korda – on esinenud Tunne Kelam. Tema on ka resolutsiooni ettepanekutest teinud kõvasti üle poole: 87 ettepanekut 119-st. Üldse on kuus saadikut eri tegutsemisvormis koos küsimustega pannud märgi maha 606 korral.Jagades selle „saagi” kuue saadiku vahel, saame keskmiseks aktiivsuseks 19 ettepanekut, 2 küsimust, pool arvamust, 0,15 raportit, kolmandik deklaratsiooni ning auväärse 70 sõnavõttu aastas. Nelja ja poole aasta jooksul kokku 101 tegevust. Seda tundub olevat vähevõitu. Kuid meid huvitab ka see, kui kalliks iga kõne ja küsimus meile kui Euroopa maksumaksjale maksma läheb.

Europarlamendi praeguse koosseisu Eesti saadiku töö on tasustatud Riigikogu lihtliikmega samal põhimõttel – nelja keskmise palga suuruses summas ehk 49 080 kr, mis teeb 588 960 kr aastas. Lisaks saab saadik päevaraha hinnanguliselt 200 päeva eest aastas, keskmiselt 230 eurot päev, mis teeb 720 820 kr aastas. Sellele lisandub 4000 eurot sõiduraha aastas ning abipersonali tasu, maksimaalselt 16 914 eurot kuus. Need teevad kokku üle 3 mln krooni.

Seega kulutab maksumaksja praegu ühe EP saadiku kohta üle 4,5 mln krooni aastas, see teeb viie aasta jooksul 22 mln. Ja vastu saab 0,03 raportit ja 15 sõnavõttu aastas, mis teeb keskmise kümneleheküljelise raporti või viieminutilise sõnavõtu hinnaks rohkem kui 200 000 krooni!

Mida arvate teie, kallid kaasmaalased, kas see hind on tulemusega võrreldes õiglane?

Võim ning inimeste võimekus kaasa mõelda ja lahendusi pakkuda

Valitsuse liikmete viimase aja tegevused panid mind mõtisklema inimeste kaasamise võimaluste üle riigi juhtimisel.
Barack Obama presidendikampaania oli demokraatliku maailma viimase aja parim inimeste kaasamise näide. Tulemuse võti peitus lihtsuses – Obama rääkis inimestega näost näkku, järgides kampaania märksõnu inspire, empower, engage (inspireerimine, volitamine ja kaasamine). Barack rääkis inimestele oma loo ning süstis neisse usku, et just nemad saavad asju muuta ja öelda riigi tuleviku kohta sõna sekka, ta palus inimestel mõelda kõrgemale iseenda isiklikust heaolust, oma osariigi ja riigi tasandil. Sellise lihtsa lähenemisega võitiski Barack Obama inimeste südamed ning pani nad mõtlema riigi tuleviku üle.
Eestis on kaasamiskultuur lapsekingades, võimule pääsemiseks antakse ühepoolselt lubadusi, kuid hiljem vastutusrikkal positsioonil olles ei võeta valijate ega ekspertide arvamusi sageli arvesse. Viimane näide sellest on pensionifondi teise samba maksete peatamise teema, mis saavutas aktuaalsuse ootamatult peaministri suu läbi ning jäi kohe kriitikatulva alla. Meediapilt näitas, et eri valdkondade eksperdid kritiseerisid otsust ja argumenteerisid veenvalt selle vastu, mis omakorda tõestas, et sidusgruppe ei olnud otsuse tegemisse kaasatud.
Paanika tekitamist aitab ennetada vastavate eestkosteorganisatsioonide ja valdkonna ekspertidega konsulteerimine enne tähtsate otsuste tegemist. Peaminister ega keegi teine valitsuse liige ei tohiks olla inimene, kes iga päev tuleb välja uitmõttega, mis inimestel lisastressi tekitab. Teate ju küll seda muinasjuttu karjusest, kes naljaviluks karjus: „Hunt karjas, hunt karjas!“ Paar korda tegi nalja, kolmas kord oligi hunt karjas, kuid siis ei kuulanud teda enam keegi. Sama võib juhtuda ka autoriteetse isikuga – mõtlematute väljaütlemistega hiilates ühel päeval autoriteeti enam ei ole.
Kriisiajal on inimesed igapäevaelumuredest niigi muserdatud ning pole mõeldav, et iga ideega käiakse Obama kombel ukselt uksele, kuid minu arvates on laia avalikkuse puhul oluline ka meedia kaudu kaasamine. Kohe pärast valusa otsuse avalikustamist peaks inimestele andma võimaluse kaasa mõelda: selgitama, kuidas sellise lahenduseni jõuti, tooma välja alternatiivid, võimalikud tulemused ning põhjendama konkreetset valikut. Lastes inimestel sammhaaval lahenduseni jõuda, jäävad ära teadmatusest ja segadusest tekkinud kriitika ning mäss. Sageli peitub hea lahenduse võti lihtsuses – edukate otsuste taga on oskuslik kaasamine ning arvamuste ärakuulamine, mida demokraatliku juhtimise puhul peaks arvestama. Inimesi ära kuulates inspireerime neid kaasa mõtlema ja rääkima, nende võimekust asjadest arusaamisel ning heade lahenduste pakkumisel ei tohi alahinnata.

Internet annab võimaluse kaasa rääkida

Rahvaliit, kes esimesena Eestis kaasas avalikkuse oma valimisplatvormi koostamisse, tunneb heameelt, et meie algatus on leidnud järgijaid – ka IRL kutsub oma kodulehel huvilisi üles kommenteerima tööplaani. Rahvaliidu kodulehekülge külastas platvormi koostamise ajal 6000 inimest ligi 10 000 korral, mis on uue algatuse kohta päris hea tulemus. Mõttevahetuse õhutamiseks kutsusime arutelus kaasa rääkima ka eri valdkondade inimesi ühendavaid organisatsioone. Suur aitäh kõigile, kes oma ettepanekud kirja panid ning meie erakonnale sisukat mõtteainet andsid. Nagu selgus, kõige enam huvitab inimesi migratsioonitemaatika.

Inimarengu aruandest selgub, et enamikul Eesti elanikel on küll ligipääs internetile, kuid puudub harjumus ja kogemus selle kaudu kaasa rääkida. Näiteks pangaasju on interneti teel ajanud 70%, kuid foorumites kaasa löönud 20% ja internetihääletusel poolt või vastu klikanud samuti vaid 14% neist. Seega, inimesed on oma mõtete ja hoiakute avaldamisel suhteliselt passiivsed, kuid usun, et küsimuste õige püstitamisega ja motivatsiooni tõstmisega on võimalik panna neid oma arvamust avaldama. Arvamusavalduse võimaldamine ja inimeste ärakuulamine on kodanikuühiskonna arendamise peamine eeldus, ja seda nii Eestis kui ka Euroopa tasandil.

Eelmisel nädalal avalikustatud Maailma Majandusfoorumi riikide info- ja kommunikatsioonitehnoloogia edetabelis on Eesti 18. kohal, e-rakenduste kasutamises koguni 9. kohal. Kui valitsuse võrguteenuste kättesaadavuses oleme maailmas esimesed, siis elanike kaasamine meid kõiki puudutavate otsuste tegemisse võiks olla järgmine samm. Selleks peame tõstma inimeste tegutsemistahet ning äratama neis huvi eluliste teemade vastu, pakkuma neile lihtsat võimalust öelda oma sõna ka valimistevahelisel ajal. Loodetavasti kujuneb minu eestvedamisel Rahvaliidus teoks saanud väiksest algatusest hea tava.

Eesti peab saama eurolipule oma tähekese

1. aprill 2009

Leian, et Eesti väärib Euroopa Liidu lipul endale eraldi tähte. See tähistaks eesti rahva omaette hoidvat hingelaadi, paljuski tänu millele oleme ka rasketel aegadel suutnud jääda iseendaks. Eesti jonni tähistav täheke lisandub eurolipule juba järgmise aasta 1. aprillil.

Kuna tegu on erakonnapoliitikast kõrgema teemaga, loodan selles küsimuses kõigi Eesti saadikute koostööle europarlamendis. Erinevalt teistest liikmesriikidest ei ole Eesti seni seisnud jäigalt ei oma tootjate eest ega kasutanud vetoõigust julgeoleku- või energiaküsimustes. Seega on meil moraalne õigus vähemalt selles ühes küsimuses lüüa selg sirgu ja nõuda oma asja.

Samas võime ju jagama oma liputähte ka Läti ja Leeduga, kui nende riikide parlament meile selle kohta kirjaliku avalduse teeb. Võib-olla just nii saab paljuräägitud Balti koostöö lõpuks sisu ja uue hoo.

Kui Euroopa Liidu lipul ringis asetsevad 12 tähekest tähistavad Euroopa ühtsust, siis Eesti täheke seisaks ringist veidi eemal.

Madalad maksud vähendavad innovatsioonisuutlikkust

Ma ei ole pikas perspektiivis nõus Euroopa Parlamenti kandideeriva Kristiina Ojulandi seisukohaga, et kriisist väljumisel ei tasu alahinnata liberaalset majandust ja madalaid makse.

Tänase majandussurutise tingimustes ei ole maksukoormuse tõstmine tõesti õige, kuid leian sarnaselt Ärilehes sõna võtnud Allan Martinsoniga, et madalad maksud ei saa olla pikas perspektiivis eesmärk omaette. Innovatsioonisuutlikkuse ja efektiivse tööga paistavad silma need piirkonnad, kus maksud ei ole madalad – maksutulu saab riik investeerida kvaliteetse ettevõtluskeskkonna loomisse. Ka Eesti saaks näiteks ettevõtte tulumaksu taastamisel rakendada maksutulu teadmispõhise ja kõrget lisandväärtust toetava majanduse loomiseks.

Maailmas eduka majanduse poolest tuntud riikide, nagu Soome, Taani, Rootsi ja Jaapan, kogemus tõestab, et kõrget lisandväärtust annab töötaja doktorikraad. Nimetatud riikides on nii era- kui kaavalikus sektoris hõivatud meiega võrreldes tunduvalt rohkem teaduskraadiga inimesi. Eestis ei pakuta doktorikraadiga inimestele piisavalt rakendust, ning kuna teadustööd tegema kõik ei mahu, puudub noortel ka motivatsioon doktorikraadi omandada. Doktorikraadini jõuab vaid iga 15. ülikooli astuja. Nagu olümpiakulda ei ole võimalik võita vigastusi vältides, ei saa meiegi rikkaks lihtsalt kulude kärpimisega. Eelkõige on vaja tõsta tööjõudlust, selleks aga peame oskuslikult rakendama kõigi inimeste teadmised ja tarkuse.

Ka Maailma Majandusfoorum toob oma aruandes Eesti puudusena välja teadlaste ja inseneride vähesuse, seega aitab teadlaste rakendamine meil areneda ja innovatiivne olla. Õpime teiste vigadest ja võtame eeskuju neist, kellelt on midagi õppida. Üks võimalus doktorikraadiga inimesi tööle saada on siduda kraadi omandamine välismaa heades ülikoolides ettevõtete ja asutuste toetusega. Õpingute kaasrahastamine garanteeriks asutusele hea haridusega töötaja, tulevasele doktorandile töökoha, Eestis üldisemalt aga peataks ajude äravoolu. Selle eelduseks on aga tasemeõppe vabastamine erisoodustusmaksust. Hetkeolukorda arvestades võtab nendeks sammudeks valmisolek veel aega, kuid siin on mõtlemisruumi. Samas on selge, et kõrget lisandväärtust loovat tööd ei hakata Eestis tegema kõrgeltharitud inimesteta.

Kolm võimalust rakendada majandusedu inimarengu teenistusse: kodu soojaks, hea haridus välismaal ja tarkus rahaks

Kuulasin 27. märtsil Tartu Ülikooli aulas Eesti eurosaadikute debatti, kuid midagi huvitavat teada ei saanudki. Kõik esinejad korrutasid seisukohta, et me pühendume SKT kasvatamisele, kuid inimarengu näitajad on enam kui kehvad. Ning vastupidiselt ootustele ei teinud keegi neist ettepanekuid olukorra parandamiseks.

Minu arvates peab majanduskasv olema inimarengu teenistuses. Näen siinkohal kolme võimalust, kolme jalga, millele majanduskasv toetada: soe kodu, hea haridus ja tark töö.

• Soe kodu. Eesti kortermajade soojustamine eeldab elamusoojustusfondi loomist, ennekõike just Euroopa Liidu vahendusel. Sellega kaasneb kliimaleppega võetud kohustuse täitmine ehk süsihappegaasi emissiooni piiramine ja inimeste küttekulude vähendamine. Abiks on investeerimispanga laen ajal, mil ehituskulud on veel madalad. Majade renoveerimine soojapidavaks ja energiasäästlikuks annab kohe tööd paljudele ehitajatele.

• Hea haridus eeldab kogu Euroopa Liidus ühtseid standardeid ja diplomite vastastikust tunnustamist. Samas tuleb noori motiveerida, et nad välismaal hea hariduse omandanuna kiiresti naaseksid Eestisse. Olulised sotsiaalsed suhted peavad vormuma ikka kodumaal, hea haridusega noore kojunaasmiseks on talle vaja tagada töökoht. Sidudes õppemaksu tasumise kohustusega naasta tööle õpinguid toetanud firmasse ning kaotada ettevõtte erisoodustusmaks hariduselt on kui kaks-ühes-lahendus – noored saavad õpinguteks raha ning Eestisse tulles on neil töö, asutused aga saavad haritud töötaja.

• Tark töö eeldab kõrge lisandväärtusega töökohti, töö tõhustamisel tasub meil eeskuju võtta põhjanaabritelt. Selleks peavad ettevõtted investeerima ümberõppesse, tööturul tuleb leida rakendust doktorikraadiga inimestele. Tasemeõppe vabastamine erisoodustusmaksust võimaldab ettevõtjal kinni maksta töötaja õpingud. Kraad ei anna praegu küll konkurentsieelist, kuid tarka töötajat oskavad ettevõtjad hinnata igal ajal. Soomes on nii avalikus kui ka erasektoris hõivatud oluliselt rohkem doktorikraadiga inimesi kui meil, ning Arengufondi aruande põhjal on neil ka töö efektiivsus kõrgem.