Tuleviku töö: paindlikud töövormid, efektiivsus ja automatiseeritud protsessid

Tänasel Euroopa Parlamendi saadikukandidaatide rahanduse, majanduse ja tööhõive teemalisel debatil Pärnus rõhutasin Euroopa Liidu töö ja tööjõuturu tuleviku märksõnadena paindlikke töövorme, tööandja ja töötaja partnerlust, efektiivset tööd ja robottehnoloogiat. Minu arvates aitaks tulevikus lihttööde puhul automatiseeritud protsesside laiem rakendamine suunata inimesed samal ajal õppima ametit, mis loob kõrget lisandväärtust.

Töö iseloom on võrreldes 20. sajandiga oluliselt muutunud ning riigi arenemiseks peavad muutuma ka töö tegemise viisid ja vormid. Kuna vananeva elanikkonnaga Euroopa Liit maailma suurte võimsate riikide seas ei võida mastaabis Hiinat, Indiat ja Venemaad, siis tuleb eelisseisund saavutada tõhususega – tuleb teha vähem tööd, aga targemalt. Tõhususe kasv tuleneb ka tehnoloogia arenemisest ja kõrgtehnoloogiliste lahenduste kasutamisest. Efektiivsust aitavad tulevikus saavutada muuhulgas robotid, nende kasutamisest vabaneva ressursi arvelt koolitatakse inimesi tegema kõrget lisandväärtust loovat tööd. Ma ei pea siikohal silmas mingit ulmevaldkonna humanoidi,mida paljud kohe ette kujutavad, vaid automatiseeritud protsessi. See pole enam ammu midagi uut - maailmas võetakse aastas kasutusele 150 000 robotilaadset automaatseadet, Eestis näiteks pakendavad robotid Nõo Lihatööstuses vorsti ja farmides on kasutusel lüpsirobotid. Idamaades on roboteid rohkem kasutusel kui läänes. Selge on ka see, et kõrget lisandväärtust tootvat tööd ei hakata tegema ilma kõrgeltharitud inimesteta.

Oluliseks majandusaregu mõjutajaks on ka spetsialistide kaugemalt kaasamise võimalused. Näiteks praegu on immigratsioonipoliitikas ranged piirangud välistööjõu kasutamisele, see takistab spetsialistide kaasamist. Sellised piirangud tuleks diferentseerida, et majanduse areng ei jääks spetsialistide puuduse taha ning ettevõte ei koliks oma tegevust sinna, kus on lihtsam tegutseda.

Efektiivsuse tõstmiseks tuleks luua võimalusi ka pensionile jäänute kaasamiseks tööjõuturul, kuna eakaid, kes soovivad tööd teha, on palju, kuid probleemiks on ühiskonna stereotüüpne mõtlemine. Töötegemisest huvitatud pensioniealistele tuleks luua võimalused osalise tööajaga töötamiseks ja kaugtööks, et huvilised saaksid oma teadmisi ning kogemusi ühiskonna hüvanguks rakendada.

Anname uuele põlvkonnale võimaluse

Kuku Raadio 17.aprilli Vastasseisu saates arutlesid politoloogid Viljar Veebel, Tõnis Saarts, ajakirjanik Erkki Bahovski ja saatejuht Janek Luts Euroopa Parlamendi valimisaktiivsuse teemal. Vaatluse all oli küsimus, et kui legitiimne on Euroopa Parlament arvestades meie madalat valimisaktiivsust. Moraal oli see, et kui valijad ei lähe valima, on praegune eurosaadikute koosseis läbi kukkunud, sest rahval pole ei huvi ega teadmisi euroliidu tegemiste kohta. Kui saadikud ise vabandavad oma suutmatust sellega, et nad viie aastaga pole jõudnud sisse elada ning vajavad veel viit aastat sisuliselt tööle hakkamiseks, siis võiks parem anda võimaluse uuele põlvkonnale. Nooremad teavad euroliidust sageli enam.
See arvamus klapib minu nägemusega, sest viis aastat on piisavalt pikk aega maksumaksja kulul töötegemist harjutada. Euroopa Liidu otsused mõjutavad meid rohkem, kui siiani välja on lastud paista ning Eesti seisukohad peavad olema arvestatud juba otsustusprotsessis. Hilisem kurtmine ebasobivate euroliidu otsuste üle on suhteliselt tulutu. Saadikute võimalustest valijaid oma tööst paremini teavitada rääkisin juba varasemas blogiteema püstituses, tuues välja ka ettepanekud saadiku tegemiste avaliku hindamiseks.

Võtan Siirilt vahetuse pakkumise vastu

Tallinnas ringi liikudes on kõikjal näha suuri Keskerakonna plakateid. Täna sattusin vastamisi elusuuruse Siiri Oviiri pildiga, kus seisis, et Siiri tahab vahetust. Kuna meil ju tulemas europarlamendi valimised, siis järelikult räägib plakat vahetusest Euroopa Parlamendis.

Aga palun, Siiri, ma võtan pakkumise vastu! Sina tuled koju, mina lähen Sinu asemel Brüsselisse :)

Energeetika teemalisel debatil lubas Indrek Tarand võtta Brüsselis üle isa suhtevõrgustiku

Esmaspäeval, 20. aprillil osalesin esimesel Euroopa Parlamendi saadiku- kandidaatide energiapoliitika teemalisel debatil Euroopa Liidu majas. Kohal olid peale minu Ahto Oja (EER), Tunne Kelam (IRL), Katrin Saks (SDE), Kristiina Ojuland (RE) ja Lembit Kaljuvee (KE).

Esimene üllatus oligi see, et Keskerakond saatis debatile inimese, kes ise ei kandideeri. Ju siis ei pea keski kandidaadid ennast kas piisavalt pädevaks või loodvad massiivse reklaami peale ja ei suvatse nimestele oma seisukohti ise tutvustada.

Teiseks ja ka saalis elevust tekitavaks asjaoluks oli üksikkandidaat Indrek Tarandi ilmumine, kellele anti debati lõpus kolmeks minutiks sõna. Ta kasutas seda energiateemal oma seisukohtade tutvustamise asemel hoopis kinniste valimisnimekirjade teema tõstatamiseks. Lisaks teatas, et ta võtab europarlamendis üle oma isa, sotside senise eurosaadiku, suhtevõrgustiku. Seega on bravuurikas üksikkandidaat tegelikult "kapi-sots".

Kui temaatikast kokkuvõte teha, siis debatil osalenud pooldasid ühise energiapoliitika väljatöötamist ning loodavad parlamendis oma ideid kuuldavaks teha veenmise ja liitlaste otsimise abil.
Minu ettepanek lühidalt on, et kõik munad ei tohiks olla ühes korvis ehk siis energiatarnijana tuleks kaaluda ka teisi alternatiive lisaks Venemaale. Venemaa nii gaasitorude kui gaasi monopoolse omanikuna teeb meid temast liialt sõltuvaks. Teiseks on oluline energiasäästlikult elamine ja kliimasoojenemise vältimine ning selleks tuleb EL-i järgmise eelarveperioodi eelarvest suunata vahendid Eesti sovietiaegse elamufondi renoveerimiseks soojapidavaks. Sellega väheneb CO2 emissioon ning küttearved, lisaks saavad renoveerijad tööd ja Eesti maksutulu. Eelarve mõjutamine on europarlamendi saadikute ülesanne.
Kristiina Ojulandi sõnul tähendaks ühtse ja toimiva Euroopa energiaturu saavutamine seda, et nii energia tootmine EL-is kui ka väljastpoolt sisseostetava energia kogus ja hind oleksid 27 riigi poolt ühiselt otsustatavad. Selleks, et EL-is toodetud energia jääks konkurentsivõimeliseks, on üheks võimaluseks maksustada väljaspoolt Euroopa Liitu toodetud energia CO₂ maksuga. Teise ettepanekuna tõi Ojuland välja, et eramajad peaksid kasutusele võtma alternatiivsed energiaallikad, näiteks tuulegeneraatorid, kuid tööstus selle abil ära ei elaks.
Tunne Kelami väitel on ühine energiapoliitika EL-i prioriteetide hulgas kirjas, kuid konkreetseid samme pole selle suunas tehtud. Eelkõige on meil vaja rahvuslikku kokkulepet energeetika teemal. Euroopa Parlament on tema sõnul just koht teemade algatamiseks, väikeriigid saavad kaasa rääkida oma siseturu reegleid selgelt kommunikeerides ning uued liikmesriigid peavad rohkem koostööd tegema. Eesti peab avama 35% oma energiaturust.
Katrin Saksa sõnul tuleb koostööd tehes vaadata plaani laiemalt. Hetkel käivad parlamendis läbirääkimised Iraagi, Aserbaidzhaani ja Türgiga. Vajalik on üle vaadata EL-i energiavajadus – hetkel on see 10% vähenenud. Samuti tuleb toetada alternatiivide teket, näiteks tuumaenergia on kolm korda kallim tuuleenergiast ja kaks korda kallim söeenergiast.
Ahto Oja sõnul peaks Euroopa olema aastaks 2030 tuumavaba, sest tuumajäätmed on aegpommid. Põlevkivi saastab õhku ning selles on kolm korda vähem energiat kui kivisöes. Ka põlevkivi rikastamine võiks langeda, sest see on fossiilne, asemele oleks pakkuda bioenergia-ja tuuleenergia. Tuleks luua Taastuvenergia ühendus ja sõlmida sidusad kokkulepped.
Lembit Kaljuvee sõnul ei ole meil 20 aasta vältel põlevkivienergeetikale alternatiivi, kuid peaksime ühiselt otsustama, milline on baasenergia.

Ligi 2/3 doktorantidest katkestab õpingud, sest Eestis ei hinnata doktorikraadi piisavalt

Haridus- ja teadusministeeriumi ülevaatest kõrgkoolidesse vastuvõetud ning õpingud lõpetanud ja katkestanud isikute osas selgub, et suur osa doktorantidest jätab õpingud pooleli. Näiteks võeti 2006/2007. aastal Eesti kõrgkoolidesse vastu 444 doktoranti, samal aastal lõpetas 153 ja õpingud katkestas 183 tudengit. 2007/2008 perioodil võeti vasti 541, lõpetas 161 ja katkestas 276 tudengit! See näitab, et doktorandid ei näe oma omandatavas kraadis reaalset kasu, kuna neil ei ole Eestis rakendust ning seetõttu puudub noortel ka huvi doktorikraadi omandada. Eestis ei hinnata doktorikraadi piisavalt, vaadates aga edukaid riike, siis võiksid doktorandid meilegi kasu tuua.
Maailmamajanduses edukate ja efektiivsete riikide nagu Soome, Taani, Rootsi ja Jaapani näide tõestab, et üheks võimaluseks teha kõrge lisandväärtusega tööd on doktorikraadiga inimeste väärtustamine. Neis riikides on palju kõrgelt haritud inimesi hõivatud era- ja avalikus sektoris. Eestis ei ole doktorikraadiga inimestel piisavalt rakendust ning kuna kõik soovijad ei mahu teadustööd tegema, pole noortel ka motivatsiooni doktorikraadi omandamiseks. Kuna ka Maailma Majandusfoorum toob oma aruandes Eesti puudusena välja teadlaste ja inseneride vähesuse, siis teadlaste rakendamine aitab meil areneda ja innovatiivne olla. Õpime teiste vigadest ja võtame eeskuju neist, kellelt on midagi õppida. Ainuüksi kulude kärpimisega rikkaks ei saa, nagu ka ei ole võimalik võita olümpiakulda vigastusi vältides. Samas on selge, et kõrget lisandväärtust loovat tööd ei hakata Eestis kunagi tegema kõrgeltharitud inimesteta.
Üks võimalus doktorikraadiga inimesi tööle saada on siduda kraadi omandamine välismaa heades ülikoolides ettevõtete ja asutuste toetusega - õpingute kaasrahastamine garanteeriks asutusele hea haridusega töötaja ja tulevasele doktorandile töökoha, Eestis üldisemalt peataks nö ajude äravoolu. Selle eelduseks on koolituskulude vabastamine erisoodustusmaksust.
Hetkeolukorda arvestades võtab valmisoleku kujunemine selliste sammuni veel aega, kuid siin on mõtlemisruumi.

Eurosaadikud võiksid ühtsetel põhimõtetel oma töö tulemusi avalikustada

Seoses eurosaadikute kadumisega europarlamendi suurde masinavärki mõtlesin, et Eesti praegused ja tulevased saadikud Euroopa Parlamendis võiksid kokku leppida ühtsetes põhimõtetes, kuidas antakse avalikkusele senisest paremini aru oma töö tulemustest. Sest esiteks on ennustatav madal valimisaktiivsus osaliselt märk sellest, et Euroopa Parlamendi saadikute ja kodanike vahel ei ole tekkinud informatiivset ja usaldusväärset suhet. Eesti seniste eurosaadikute ja nende erakondade suutmatus viie aasta jooksul parlamendis arutatavad teemad inimesteni tuua ning tekitada huvi meid kõiki puudutavate otsuste vastu on pigem süvendanud inimeste ükskõiksust euroliidus toimuva suhtes. Teiseks olen maakondades inimestega kohtudes korduvalt kogenud, et tegelikult ei teata Euroopa Parlamendi tööst suurt midagi. Samas soov meie esindajate töö ja meid puudutavate otsustega kursis olla on olemas.

Seetõttu teen ettepaneku, et Euroopa Parlamendi saadikud võiksid kokkul leppida ühtsetes põhimõtetes, kuidas oma tegevusest kodanikele aru antakse. Eesmärk peab olema sisuliste küsimuste ja arutelu teemade rahvani toomine, mitte lihtsalt linnukese kirjasaamine. Siiani on eurosaadikute kommunikatsioon olnud juhuslik ning kõiki kanaleid ei kasutata ära.
Minu arvates on elementaarsed tegevused, kuidas eurosaadikud võiksid oma tegevusest Eesti avalikkusele aru anda, järgnevad: iga-aastane tegevust kokkuvõttev pressikonverents; avalikud kohtumised valijatega kõigis maakondades kogu saadikuperioodi jooksul; regulaarsed kohtumised kodanikuühendustega; kohustuslik blogi pidamine, mis annab asjast huvitatutele ülevaate saadiku jooksvast tegevusest; pressiteadetega operatiivselt info edastamine; avaliku debati juhtimine vähemalt kord aastas; arvamuslugude kirjutamine; avalikud loengud ülikoolides.
Saadikud peavad ju olema eurodebati algatajad ja eestvedajad, Eesti inimeste kaasajad Euroopa Liidu otsustusprotsessidesse ning vajaliku informatsiooni ja kontaktide vahendajad. Eestist valitud europarlamendi saadik peab olema suuteline tõstatama Euroopa Parlamendis ja Eesti meediakanalites inimestele olulisi teemasid ning neile lahendust otsima.
Muidugi ei saa alahinnata europarlamendi liikme suhtlemisoskust lobitöös – päris huvitav oleks teada, mitu teisest rahvusest eurosaadikut oskavad eesti keeles öelda tere ja terviseks. :)

Noored kõrgkooli tulevase tööandja toel

Tänase, 17. aprilli Postimehe artikliga seoses tõstatus teema, et noored peaksid kohe pärast keskkooli minema välismaale õppima, kuid see võimalus jääb tihti kasutamata infopuuduse või siis kõrgkoolide vastuvõtueeskirjade vastuolulisuse tõttu. Mulle tundub aga riigi seisukohast samavõrd oluline ka see, et kuidas kindlustada, et väljastpoolt hea hariduse saanud inimesed tulevad pärast tagasi. Näen suurt potentsiaali lahendada see probleem läbi tööandjate ja noorte koostöö suurendamise. Eriti hästi toimiks see spetsiifiliste erialade õppijate ja tulevaste tööandjate vahel. Riik peab tegutsema selle nimel, et ettevõttel oleks motivatsioon toetada tulevase töötaja õpinguid välismaiaülikoolis ja pärast diplomi saamist tagada noorele töökoht samas firmas. Nii ei peaks noored lahkuma ka väiksematest piirkondadest, kus on olemas tootmis- või tööstusettevõte - nad õpivad lihtsalt vajalikku eriala kas siis Eestis või piiri taga.
Ettevõtjate motivatsiooni tõstmiseks vajalike töötajate koolitamiseks peaks riik kiiremas korras kaotama koolituskuludelt erisoodustusmaksu. Kõige rohkem aitaks see ettevõtteid, kelle tööjõud on niivõrd spetsiifiline, et spetsialisti ongi võimalik koolitada ainult välismaal. Selline lihtne süsteem ja kohe pärast keskkooli lõpetamist algav koostöö tulevase tööandjaga lahendab ka riigi mure "ajude äravoolu" peatamiseks. Kui väljaspool Eestit hariduse saanud noor inimene tuleb siia tööle ettevõttega sõlmitud lepingu alusel, tekivad tal perekond, sotsiaalsed ja materiaalsed kohustused siin ning tema tööpanus aitab kaasa ettevõtte ja Eesti majanduse edule. Pikas perspektiivis oleks tähtis luua võimalused, et iga kõrgharidust omandav noor saaks õppida vähemalt ühe semestri välisülikoolis, selleks on vajalik mobiliseerida riigi, Euroopa Liidu ja ettevõtete ressursid. Nii saame valmistada erialaselt ette asjatundlikke inimesi, kellel lisaks erialasele pädevusele on ka globaliseeruvas maailmas toimetulekuks vajalikud sotsiaalsed kompetentsid ja suhetevõrgustik.