Pöördumine erakonnakaaslaste ja toetajate poole

Langetasime täna Rahvaliidu endiste aseesimeeste Ene Tombergi ja Kajar Lemberiga otsuse asuda ellu viima ideed tugevast, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisvast jõust Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetena.

Allpool lisatud meie pöördumine erakonnakaaslaste ja toetajate poole.

Oleme igaüks olnud Eestimaa Rahvaliidu liige kümmekond aastat ja vaatame murelikult arengutele, mis erakonnas viimasel ajal toimunud on. Maailmavaatelise väitluse asemel Eesti ja Rahvaliidu tuleviku üle on arutelu keskmesse tõstetud parteikassa kasutamine ning erakonnas maad võtnud kättemaksuhimu ja isiklikud solvangud. Pakkusime aseesimeestena välja tulevikkuvaatava plaani luua Eestimaa Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna baasil uus ning tugev, regionaalselt ja sotsiaalselt vastutustundlik jõud. Meie ettepanekut toetas arvamusuuringu järgi 58% Eesti inimestest, 2/3 Rahvaliidu juhatuse koosseisust, enam kui pool volikogu liikmetest ja üle 40% kongressi delegaatidest. Ühenderakonna loomise idee toetajate hulgas olid paljud omavalitsusjuhid, põllumehed, ettevõtjad, ühiskonnateadlased ja arvamusliidrid.

Kuigi Rahvaliidu kongress otsustas ühenderakonna loomise plaani mitte heaks kiita, on Rahvaliit meie hinnangul jõudnud ummikteele: erakonna toetus on pikka aega püsinud allpool valimiskünnist ja erakond on kaotanud positsioone kolmedel viimastel valimistel. Kuigi Rahvaliit on alati seisnud aruka ja inimesest hooliva poliitika eest, on meil siiski jäänud väheks jõudu, et oma seisukohti mõjukalt esindada. Erakonna iseseisva jätkamise toetajad ei ole esitanud ühtegi plaani, kuidas erakond uuele tõusule viia ning enamik neist ei soovi ise järgmistel valimistel kandideerida.

Me ei ole matnud maha plaani luua tugev, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisev jõud. Rahvaliidu ideed ei vääri hääbumist ning keegi ei peaks tundma end reeturina, kui ta ei soovi igavesti taluda erakonna edasiviimise asemel siseheitlusele ja kättemaksule keskendunud poliitikute solvanguid. Teatasime oma tagasiastumisel tehtud avalduses, et kavatseme leida viisi, kuidas idee tugevast eestimeelsest, inimesest hoolivast ja regionaalse tasakaalu eest seisvast jõust ellu viia. Näeme Rahvaliidu Hooliva Eesti programmi peamiste autoritena, et Eesti poliitikamaastikul suudab täna neid väärtusi kanda Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning oleme seetõttu teinud otsuse jätkata oma poliitilist tegevust ühinedes sotsiaaldemokraatidega.

Kutsume endaga kaasa kõiki mõttekaaslasi, kes meid kongressil toetasid, sest Eesti inimesed väärivad tõsiseltvõetavat valikut Keskerakonna ning IRLi ja Reformierakonna liidu kõrval. Usume, et meie ja meie mõttekaaslaste ühinemisel sotsiaaldemokraatidega suudame üheskoos anda panuse nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ilmavaate ja seisukohtade kujunemisse kui ka organisatsiooni tugevnemiseks. Anname endast parima, et Hooliva Eesti programmis kirjeldatud põhimõtted oleksid tulevikus Eesti poliitikas mõjukalt esindatud.

Astusin Rahvaliidu aseesimehe kohalt tagasi

Allpool lisatud esimees Karel Rüütli ja aseesimeeste tänane pöördumine.

Üleeilsel kongressil toetas 42% kongressi delegaatidest plaani luua Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna baasil uus ning tugev, regionaalselt ja sotsiaalselt vastutustundlik jõud. See tähendab, et kongressi enamus oli veendunud, et Rahvaliidul jätkub piisavalt jõudu ning tahet jätkata senisel kursil.

Siiski on Rahvaliit meie hinnangul jõudnud ummikteele: erakonna toetus on pikka aega püsinud allpool valimiskünnist ja oleme kaotanud positsioone kolmedel viimastel valimistel. Pakkusin välja plaani Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ühinemisest võrdsete partneritena, sest kuigi Rahvaliit on alati seisnud aruka ja inimesest hooliva poliitika eest, on meil siiski jäänud väheks jõudu, et oma seisukohti mõjukalt esindada. Erakonna iseseisva jätkamise toetajad ei ole esitanud ühtegi plaani, kuidas erakond uuele tõusule viia ega soovi ise järgmistel valimistel kandideerida. Minevikunostalgia ja inimeste ebaeetilist vahenditega hirmutamine võimaldas küll nurjata tänase juhtkonna kava tugeva ühenderakonna loomisest, kuid ei paku lahendusi edasiminekuks.

Erakondade ühinemise plaan ei olnud kitsa ringi inimeste eraasi, nagu on püütud väita. Mõtet uuest poliitilisest jõust toetas enam kui 2/3 juhatuse liikmetest, üle poole volikogust ning enam kui 40% kongressi delegaatidest. Ühenderakonna loomise idee toetajate hulgas olid paljud omavalitsusjuhid, põllumehed, ettevõtjad, ühiskonnateadlased ja intellektuaalid. Sidusin kongressi otsuse enda usaldushääletusega ning astun Rahvaliidu esimehe kohalt tagasi. Koos minuga astuvad ametist tagasi ka aseesimehed Ene Tomberg, Kajar Lember ja Anto Liivat.

Me ei ole siiski matnud maha plaani luua tugev, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisev jõud. Rahvaliit ja meie toetajad ei vääri hääbumist vanade vankrite kolinal. Paljud rahvaliitlased on juba teinud otsuse jätkata oma poliitilist tegevust väljaspool Rahvaliitu. Ma soovin neile edu! Me kavatseme koos aseesimeestega leida viisi, kuidas idee tugevast inimesest hoolivast jõust Eesti poliitikas ellu viia ning kutsume kõiki mõttekaaslasi, kes meid kongressil toetasid, endaga ühinema. Keegi ei peaks tundma end reeturina, kui ta ei soovi igavesti minevikus elada ega ohverdada oma teadmisi, oskusi ja võimalust ühiskonnaasjades kaasa rääkida diskrediteeritud poliitikute turvamiseks. Annan koos aseesimeestega endast parima, et meie visioon Hoolivast Eestist oleks Eesti poliitikas mõjukalt esindatud ka pärast 2011. aasta Riigikogu valimisi.

Hea juhatus, austatud erakonnakaaslased, ma tänan Teid koostöö ja toetuse eest erakonna juhtimisel! Teen juhatusele ettepaneku kutsuda kokku volikogu koosolek ning teha volikogule ettepanek kutsuda kokku uue juhtkonna valimiseks erakonna erakorraline kongress.

Rahvaliidu tulevikust

Vestlesime täna Kuku raadio Nädala Tegija saates Rahvaliidu tuleviku teemadel erakonna auliikme Arvo Sirendiga. Saadet on võimalik kuulata:

http://podcast.kuku.ee/saated/nadala-tegija/

Täna Reporteritunnis...

...Eestimaa Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ühinemisest: http://www.err.ee/ext/rpop.aspx?i=1343481&mode=3

Küsimus ei ole vaid ühinemises

Eile kiitsid nii Eestimaa Rahvaliidu kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatus heaks erakondade ühinemislepingu teksti. Palju on küsitud, miks erakonnad ikkagi peaksid ühinema ja kas Rahvaliit ei karda kaotada oma nägu. Soovin siinkohal jagada mõningaid mõtteid, selgitamaks seisukohti, millest rahvaliitlastena ühinemisläbirääkimistel lähtusime.

Rahvaliit on seisnud selle eest, et kõikjal Eestis oleks elatustasemes kaotamata võimalik hästi elada, et meil oleks võimalus osta taskukohase hinnaga kodumaiseid toiduaineid ning iga noor inimene, olenemata tema sotsiaalmajanduslikust olukorrast, saaks omandada võimetekohase hea hariduse.

Viimaste aastate kogemus on siiski selgelt näidanud, et viiest-kuuest kohast Riigikogus Eesti arengu võtmeküsimustes kaalukaks kaasarääkimiseks ei piisa. Olgu siis küsimus kohalike omavalitsuste tulubaasi säilitamises, õppetoetuste süsteemi loomises või tööpuuduse leevendamises. Riigikogus toimunud tööpuuduse arutelu olulise tähtsusega riikliku küsimusena, kus osales vaid viis koalitsioonierakondade saadikut, oli muidugi markantseim opositsioonierakonna ignoreerimise näide. Suudan veel kuidagi aru saada soovist „Rahvaliidule koht kätte näidata“, aga koalitsioonisaadikuid ei suutnud sel korral saali tuua ka Arengufondi nõukogu esimees Raivo Vare ega Tartu Ülikooli professor Raul Eamets.

Usun, et tõsise töö tulemusena pääseks järgmise Riigikogu koosseisu viis kuni kuus Rahvaliidu saadikut ning ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond ületaks kindlalt valimiskünnise, kuid Eesti poliitilise kursi mõjutamiseks sellest ei piisa. Niisiis, tuleb jõud ühendada, et pakkuda Eesti ees seisvatele väljakutsetele eestimeelseid, arukaid ja hoolivaid lahendusi.

Siiski ei ole küsimus vaid ühinemises, küsimus on selles, milliseks kujuneb Eesti poliitika peale 2011. aasta Riigikogu valimisi. Seni ei ole meie majanduskasvul olnud otseseost ühiskonna jätkusuutlikkuse kasvuga. Majanduskriis on pannud proovile kümnete tuhandete perede toimetulekuvõime, kaks kolmandikku Eesti pindalast hõlmab ääremaaline või ääremaastumisriskiga territoorium ning ebavõrdsus nii inimeste sotsiaalmajanduslikus olukorras kui ka tervisenäitajates püsib ühena suurematest Euroopa Liidus.

Olgu siinkohal toodud mõned olulisemad küsimused, mis raamistavad ühenderakonna seisukohti:

• Riigireformi teostamine, et peamised avalikud teenused (postkontor, apteek, kaubandus, transport) oleksid kõikjal Eestis kodu lähedal kättesaadavad.
• Õppe- ja peretoetuste süsteemi loomine haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks, et kõigil noortel, olenemata nende sotsiaalmajanduslikust olukorrast, oleks võimalus omandada võimetekohane hea haridus.
• Tulevikku vaatava pikaajalise majandusarengu strateegia koostamine ja heakskiitmine Riigikogus. Strateegia keskmes peab olema omamaise ettevõtluse toetamine ja kõrgele lisandväärtusele orienteeritud majanduse struktuuri loomine ning suurema lisandväärtusega ekspordisuutlike toodete ja teenuste pakkumine.
• Taskukohase hinnaga tervisliku kodumaise toidu kättesaadavuse kindlustamine ja Eesti põllumajandustootjate võrdne kohtlemine võrreldes vanade EL liikmesriikide tootjatega.
• Rahvatervise olukorra parandamine. Rahvastiku hea tervis ei ole üksnes majanduskasvu loomulik kõrvalprodukt. Peame oluliseks viia tervishoiu rahastamise osakaal vastavusse teiste arenenud Euroopa riikidega, et tagada kõigile inimestele kvaliteetse arstiabi kättesaadavus. Haiguste ennetamiseks tuleb välja arendada üle-eestiline spordi- ja puhkerajatiste võrgustik ning regulaarne tervisekontrollisüsteem.
• Kesksed loodusressursid, nagu riigimets ja strateegilised maavarad, peavad jääma riigiomandisse ning nende tulu tuleb kasutada avalike eesmärkide saavutamiseks.
• Toetame sisemiselt lõimunud, võrdsete võimalustega osalusühiskonna kujunemist, kus vähemusrahvused on osanud end eesti kultuuriga suhestada ja nad on omaks võetud.

Usun, et Eesti inimesed väärivad võimalust teha 2011. aasta Riigikogu valimistel eestimeelne, arukas ja hooliv valik ning loodan, et rahvaliitlastel jätkub vajalikku tulevikkuvaatavat kompromissivalmidust ja riigimehelikkust olla suuremad ajaloolistest dogmadest ning isikutevahelistest vastuoludest.

Täpsemalt on võimalik ühinemislepingu projektiga tutvuda siin: http://www.erl.ee/index.php?id=14

Eesti Energia kiirkorras börsile viimine oleks viga

Täpsemalt: http://www.postimees.ee/?id=251001

Eesti Inimarengu Aruanne 2009

Täna esitletud Eesti Inimarengu Aruanne 2009 toob asjatundliku aususega välja Eesti kui elukeskkonna kitsaskohad. Usutavasti pakub see Teilegi huvitavat lugemisainest. Kui mind selle aruande juures miski üllatas, siis eelkõige seisukohtade sarnasus Rahvaliidu programmiga Hooliv Eesti (http://www.erl.ee/index.php?id=736). Nagu karupoeg Puhh kunagi ütles: „Ikka on hea teada, et keegi veel samamoodi mõtleb.“

Kõige murettekitavam on vast tõdemus, et liberaalse heaoluriigi tüübile on Eestis lisandunud korporatiivse riigi tunnuseid, millega liigume suletuma ühiskonna suunas. See omakorda kitsendab noorte võimalusi leida endile Eestis võimetekohaseid ja rahulduspakkuvaid väljakutseid.

Lubage, et toon välja mõned kohad aruandest, millele ka rahvaliitlased viimastel aastatel on tähelepanu juhtinud:

Regionaalareng

• Kokkuvõtvalt osundavad nii regionaalarengu sotsiaal-majanduslik ja institutsionaalne tasakaalustamatus ning regionaalpoliitika piiratud tõhusus, kui ka regionaalarengu taakaalustamatust veelgi süvendav inimeste rändekäitumine, et on küpsenud vajadus sellisteks muudatusteks Eesti riigielu korralduses, mis looksid kõikjal Eestis eeldused selleks, et erinevate vajadustega inimestel oleks sõltumata elukohast võimalus täisväärtuslikul moel elada ja töötada. Euroopa Liidu kontekstis ja EL regionaalpoliitika mõttes on Eesti praeguses arengustaadiumis tervikuna madala sotsiaal-majandusliku arenguga regioon.
• Riigieelarve struktuuris regionaalset dimensiooni eriti oluliseks ei peeta ning valitsussektori finantside jaotuse küsimused otsustatakse valitsemisala arengukavade ja nendest lähtuvate tegevuskavade tasemel.
• Eesti regionaalpoliitika on otsustamise ja vastutuse tasandil tugevalt riigikeskne. Kui Euroopa Liidus korraldatakse 2007-2013 kohesioonivahendite kasutust regionaalsete haldusstruktuuride poolt 37% (sh Taanis, Rootsis ja paljudes Lääne-Euroopa riikides üle poole vahenditest), siis Eestis on vastav osakaal 0%. Eestil puudub regionaalsel tasandil vastav haldusvõimekus. Seetõttu on riigi struktuurifondide poliitika peamisteks regionaalseteks partneriteks linna- ja vallavalitsused, kes aga ei esine siin poliitikate kujundajatena, vaid lihtsalt kasusaajatena.

Majandus- ja rahanduspoliitika

• Käesoleva majanduslanguse tingimustes tulid väga selgelt nähtavale erinevused Eesti ja Põhjamaade valitsussektori majandustsükli juhtimise põhimõtetes. Põhjamaad on olulisel määral rohkem fiskaalseid vahendeid suunanud majanduse ja tööturu elavdamiseks kui Balti riigid. Eesti ja teised Balti riigid on oma tegevuse suunanud valitsussektori eelarvetasakaalu hoidmisele, mitte aga majanduskasvu taastamisele ja tööturu stabiliseerimisele.
• Eestis on majandamise elavdamise paketi arvestuslik kogumaht 5 miljardit krooni. Eesti tugipaketi suurus on mõnevõrra petlik. Paketi jaoks ei eraldata Eestis olulisel määral mitte täiendavaid vahendeid, eelnimetatud valdkondade toetamine toimub olemasoleva raha, reeglina Euroopa Liidu struktuurifondide raha ümbersuunamise teel.
• Võib väita, et mitmed maksupoliitilised otsused viimase viie aasta jooksul sattunud vastuollu majandustsükli juhtimise üldiste makromajanduslike põhimõtetega. Tulumaksude alandamine kiire majanduskasvu tingimustes perioodil 2004-2007 viis majanduse ülekuumenemisele ning majandusstruktuuri deformeerimisele ja konkurentsivõime vähenemisele. Vastupidiselt, tarbimismaksude tõususud aastatel 2008-2010 halvendasid tarbijaturu olukorda ning võimendasid veelgi majanduse kokkutõmbumist.

• Eesti suguses avatud majandusega väikeriigis toob valitsussektori tulude suur osakaal tarbimismaksudest kaasa sõltuvuse tarbimistsüklist ja välisšokkidest ning muudab eelarvetulud väga volatiilseks, mis omakorda suurendab ebakindlust inimarengu jaoks oluliste avalike teenuste (tervishoid, haridus, kultuur, sotsiaalhoolekanne) rahastamise jätkusuutlikkuses. Tulenevalt Eesti käesolevast maksustruktuurist ei saa suureneda tarbimismaksude ega sotsiaalmaksude koormus. Seega on pea ainuvõimalikuks variandiks tulumaksude – nii füüsilise isiku tulumaksustamiste kui ettevõtte kasumimaksu osa suurendamiseta avaliku sektori rahastamisel.

Töö-, sotsiaal- ja hariduspoliitika

• Suur kõrgharitute osakaal Eesti tööjõus, kuid samas madal tootlikkus ja vähene lisandväärtus töötaja kohta viitab kõrghariduse kvaliteedi probleemidele ja nn formaalsele üleharitusele. Samas on haridussüsteemil väga keeruline Eesti tulevastele vajadustele vastavat tööjõudu pakkuda, kuna Eestis puudub teostatav ning laialdaselt aktsepteeritud tulevikukujutlus Eesti majanduse arengusuundadest ning ei ole ka tõhusaid mehhanisme hariduspoliitika, majanduspoliitika ja tööturupoliitika koordineerimiseks.
• Sotsiaalse mobiilsuse vähenemine Eestis viitab sellele, et liberaalse heaoluriigi tüübile on Eestis lisandunud korporatiivse riigi tunnuseid, millega liigume suletuma ühiskonna suunas, kus tulevane sotsiaalne positsioon sõltub enam päritolust kui omandatud haridusest. Jätkusuutlikkuse aspektist on ühtviisi oluline nii pidurdada ühiskonna edasist liikumist suurema korporatiivsuse suunas kui viia ellu senisest sihipärasemat tööjõupoliitikat, et saavutada meie inimvara efektiivsem rakendamine.
• Kõrghariduse efektiivsust vähendab enamuse üliõpilaset töötamine samaaegselt õpingutega. Sellise olukorra põhjused peituvad eeskätt puudulikus õppetoetuste süsteemis, mis ei arvesta täiskoormusega õppivate üliõpilaste toetamisel nende sotsiaalmajanduslikku tausta.
• Eesti ühiskonna sisene ebavõrdsus, olgu mõõdetuna tervisenäitajates või sotsiaal-majanduslikus staatuses, püsib endiselt ühena suurimatest Euroopa Liidus. Samas on majanduslangus keeruliseks muutnud ka kavandatud perepoliitiliste meetmete rakendamise, näiteks lastehoiu või huvihariduse võimaluste tagamine kõigile lastele. Tulemuseks on laste ebavõrdsuse kasv.

Eesti Inimarengu Aruanne 2009 on leitav: http://www.kogu.ee/public/eia2009/EIA2009redis.pdf