„Edulugu on lõppenud, aeg pöörata uus lehekülg“ – selline provokatiivne ja hoiatav pealkiri terendab Eesti Arengufondi Riigikogule esitatud raporti kaanel. Raport nendib, et majanduse restruktureerimine on vältimatu, sest sisetarbimisel põhinev kasv on lõppenud ja kohest suurt ekspordipõhist kasvu praegusest majandusest samuti ei tule: ettevõtete kulueelised on nõrgenenud, tööjõu tootlikkus ja innovatsioonisuutlikkus kesised ning eksport valdavalt madala lisaväärtusega.
Aasta alguses esitas Tartu ülikooli töörühm Urmas Varblase juhtimisel neli tulevikuversiooni, millest eelistatuim on nn Põhjatähe stsenaarium, kus inimeste ja ettevõtete kiire muutumisvõime katalüsaatoriks on aktiviseeruv riik. Mudeli rakendumiseks on vajalik nihe kaasava ja arengueelistusi määratleva riigivalitsemise suunas, tasakaalukas makromajanduspoliitika ning ettevõtete innovatsiooni- ja ekspordisuutlikkust tõstvate uute koostöömudelite loomine.
Rahvaliidu programm „Hooliv Eesti” näeb Eestit 2030. a tubli ja toimeka väikeriigina, kus kehtib regionaalselt tasakaalustatud loodussäästlik majandusmudel ning rahvuslikul kapitalil rajanev ettevõtlus on rahvuskultuuri oluline koostisosa. Ettevõtlus loob ühiskondliku jõukuse, kuid soodustab ka toimekamat osalust ühiskonnaelus, mis seob inimesed kõige kindlamalt kodumaaga.
Ettevõtliku Eesti teostumiseks on vaja muuta inimeste mõtteviisi, eriti noorte oma, kelle karjäärivalikuid kammitsevad mõnedki müüdid. Eurobaromeetri ettevõtlusuuringu järgi ei ole ettevõtja Eesti ühiskonnas lugupeetud inimene. Kõige kõrgema sotsiaalse staatusega on vastanute hinnangul suurettevõtete juhid, kellele järgnevad avalikud teenistujad. Eestlaste hinnang ettevõtja sotsiaalsele staatusele on Euroopa madalaim.
Kuigi Eesti kultuuriloos on olemas tugevad väärika ettevõtluse alged, lämmatasid nõukogude periood ja Viru ärikate „suhtekorraldustöö“ nende idanemispüüdlused. Talunikud, põllumehed, metsaomanikud ja esimese Eesti Vabariigi aegsed väikeettevõtjad olid tööandjad ning väärtuste loojad – sellist kuvandikäsitust peaksime ka tänases majandusolukorras toetama.
Ettevõtlikkus ei ole üksikute väljavalitute ainulaadne sünnipärane isikuomadus, vaid arendatav väärtuste, oskuste ja mõtteviisi komplekt. Kuigi eestlased suhtuvad võimalikkusse ettevõtjana tegutseda küllalt optimistlikult, tunneb ometi umbes 2/3 meie inimestest, et ettevõtlus pole nende jaoks. Seevastu, erinevalt meist sooviksid ettevõtjana tegutseda pooled lätlased ja 48% leedulastest. Siin peaksimegi suunama pilgu haridussüsteemi poole: karjäärinõustamine (üli)koolides on töövõtjakeskne. Selle põhiküsimuseks on, kuidas leida head töökohta, mitte see, kuidas end ettevõtjana teostada. Niisiis kurdamegi raha, oskuste ja ideede puudumise üle. Lähikondsete hukkamõistu kartes peitume arglikult rutiinsesse mugavustsooni, sest mis mees see ärimees ikka on. Tegelikult on küsimus hoopis tõsisem. Küsimus on selles, kas soovime elada keskkonnavaenulikus ja linnastunud rahvusvaheliste korporatsioonide Eestis, kus domineerib väliskapitali teenistuses olev odav tööjõud, või haritud ja ettevõtlikus regionaalselt tasakaalustatud riigis, kus väikesed perekondlikud pruulikojad on leidnud koha ekspordisuutlike ja teadmusmahukate omamaiste tootjate ning teenusepakkujate kõrval. Minu valik langeb selgelt teise kasuks.
