Eesti vajab uusi mõttemudeleid!

Eesti seisab täna ühiskonna arengu risteel. Meid on raputanud ja heaoluunest äratanud nii majanduskriis, rahvuslikul pinnal konfliktid kui ka rahva võõrandumine otsustajatest. Paljud ettevõtted on minetanud ekspordisuutlikkuse, inimesed kaotanud töö ning löönud üha uusi eelarvekärpeid jälgides ohates käega: „Minust ei sõltu ju nagunii midagi!“.

Juhtimise õppejõuna innustan tudengeid ikka nägema kriisi kui väljakutset ja arenguvõimalust. Ressursside nappus ja raskused olemasoleval arengutasemel sunnivad otsima uusi mõttemudeleid ning lahendusi. Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži uuringu andmetel ei tea enamik Eesti ametnikke meie prioriteete Euroopa Liidus. Küsin, kas Euroopa Parlamendi saadikud ikka teavad? Või millised need prioriteedid siis õigupoolest on või olema peaksid? 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kuulus Eesti 27% valimisaktiivsusega Euroopa Liidu kõige apaatsemate riikide hulka. Kas riigis, kus valimistel ei osale isegi kolmandikku valijaist ja senistest Euroopa Parlamendi saadikutest kuuleme alles vahetult enne järgmiseid valimisi, saab üldse rääkida prioriteetidest või eestlaste huvide esindatusest Euroopa Parlamendis?

Eesti vajab uusi mõttemudeleid! Peame sisustama Euroopa Parlamendi saadiku profiili selliselt, et Eestist kujuneks tegus ja eneseteadlik väikeriik ning parlamendisaadikud taastaksid sideme neid usaldanud valijatega! Diskussioon Eesti Euroopa Liidu poliitika üle tuleb tuua kabinetivaikusest avalikkuse ette, et inimestel tekiks võimalus ja harjumus Euroopa küsimustes kaasa mõelda. Me oleme liiga väike rahvakild selleks, et jätta Euroopa Liidu ja seega meie kõigi elu puudutavate küsimuste üle otsustamine vaid Eesti euroeliidi pärusmaaks.

Obama välispoliitikat iseloomustab pragmaatiline ettevaatlikkus, kuid maailma on ta muutmas igal juhul

Täna astus ametisse Ameerika Ühendriikide 44. president Barack Hussein Obama. Vaatamata probleemidele, mis presidendi ees seisavad, on elevust palju ja ühendriiklaste lootused suured. Isegi nii suured, et Obamat kiputakse kõrvutama orjapidamise keelustanud Abraham Lincolni ning Rahvasteliidu idee autori Woodrow Wilsoniga. Kuigi targa ja ettenägeliku poliitikuna suutis Obama juba ameeriklaste ootusi jahutada, lubades, et kiireid muutusi ei tule, tundub siiski paslik mõtiskleda, milline saab olema Obama (esimene) valitsusaeg.

Meid huvitab muidugi eelkõige Obama välispoliitika. Samas on selge, et sellest ei saa presidendi esimene prioriteet – rahandus- ja majandusküsimused nõuavad enam tähelepanu. Siiski võib Obamalt oodata Bill Clintonile sarnaselt kaasavamat, enam erinevate osapooltega suhtlevat, multilateraalset välispoliitilist joont. 12. jaanuaril Välisministeeriumis ettekandega „Surprises in the Obama Foreign Policy Future“ (e. k. Üllatused Obama tuleviku välispoliitikas) esinenud professor Frederick Shiels märkis muuhulgas ka Obama soovi toetada just noorte transatlantilist suhtlemist ja panustada seeläbi tolerantsema põlvkonna kujunemisse. Ka Obama nõunike profiili (Madeleine Albright, Warren Christopher, Richard A. Clarke jt.) vaadates võib eeldada välispoliitikas suuremat ettevaatlikkust, eriti just Lähis-Ida ja Iraani küsimustes. Suhetes Venemaaga on samuti täna veel kaardid avamata, kuid reaganlikku jäikust asendab tõenäoliselt siingi kaine pragmatism. Clintoni rolli välispoliitika strateegina hindavad spetsialistid tagasihoidlikuks, kuid üks on selge, ootusärevus change loosungi sisu avamiseks kasvab ka diplomaatilistes ringkondades.

Obamat peetakse hea intuitsiooniga, kaasavaks, kuid pragmaatiliseks liidriks. Vastupidiselt ehk valimiskampaania käigus jäänud muljele, ei ole ta siiski pehmekäeline juht, pigem poliitikas karastunud senaator. Kui esmapilgul tundub, et Obama astub ametisse keerulisel ajal, seistes silmitsi valulike siseriiklike probleemidega, ei ole tal tegelikult siiski kiire ega põhjust teha põhjalikult ettevalmistamata või radikaalseid samme. Kõik trendid räägivad täna demokraatide kasuks ja suurematest ebaõnnestumistest hoidumise korral jäävad presidentide radikaalsemad sammud pigem teise valitsusperioodi.

Läheb, kuidas läheb, aga Obama on end juba ajalukku kirjutanud, andes raskel ajal lootust miljonitele ning meelitades valimiskastide juurde inimesi, kes kunagi varem kaasa rääkida ei soovinud. Loodetavasti toovad Obama muutuste tuuled varem või hiljem ka Eesti poliitikas väärtustena au sisse suurema kaasatuse, koostöö ning tasakaalukuse.