Eesti seisab täna ühiskonna arengu risteel. Meid on raputanud ja heaoluunest äratanud nii majanduskriis, rahvuslikul pinnal konfliktid kui ka rahva võõrandumine otsustajatest. Paljud ettevõtted on minetanud ekspordisuutlikkuse, inimesed kaotanud töö ning löönud üha uusi eelarvekärpeid jälgides ohates käega: „Minust ei sõltu ju nagunii midagi!“.
Juhtimise õppejõuna innustan tudengeid ikka nägema kriisi kui väljakutset ja arenguvõimalust. Ressursside nappus ja raskused olemasoleval arengutasemel sunnivad otsima uusi mõttemudeleid ning lahendusi. Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži uuringu andmetel ei tea enamik Eesti ametnikke meie prioriteete Euroopa Liidus. Küsin, kas Euroopa Parlamendi saadikud ikka teavad? Või millised need prioriteedid siis õigupoolest on või olema peaksid? 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kuulus Eesti 27% valimisaktiivsusega Euroopa Liidu kõige apaatsemate riikide hulka. Kas riigis, kus valimistel ei osale isegi kolmandikku valijaist ja senistest Euroopa Parlamendi saadikutest kuuleme alles vahetult enne järgmiseid valimisi, saab üldse rääkida prioriteetidest või eestlaste huvide esindatusest Euroopa Parlamendis?
Eesti vajab uusi mõttemudeleid! Peame sisustama Euroopa Parlamendi saadiku profiili selliselt, et Eestist kujuneks tegus ja eneseteadlik väikeriik ning parlamendisaadikud taastaksid sideme neid usaldanud valijatega! Diskussioon Eesti Euroopa Liidu poliitika üle tuleb tuua kabinetivaikusest avalikkuse ette, et inimestel tekiks võimalus ja harjumus Euroopa küsimustes kaasa mõelda. Me oleme liiga väike rahvakild selleks, et jätta Euroopa Liidu ja seega meie kõigi elu puudutavate küsimuste üle otsustamine vaid Eesti euroeliidi pärusmaaks.
Juhtimise õppejõuna innustan tudengeid ikka nägema kriisi kui väljakutset ja arenguvõimalust. Ressursside nappus ja raskused olemasoleval arengutasemel sunnivad otsima uusi mõttemudeleid ning lahendusi. Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži uuringu andmetel ei tea enamik Eesti ametnikke meie prioriteete Euroopa Liidus. Küsin, kas Euroopa Parlamendi saadikud ikka teavad? Või millised need prioriteedid siis õigupoolest on või olema peaksid? 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kuulus Eesti 27% valimisaktiivsusega Euroopa Liidu kõige apaatsemate riikide hulka. Kas riigis, kus valimistel ei osale isegi kolmandikku valijaist ja senistest Euroopa Parlamendi saadikutest kuuleme alles vahetult enne järgmiseid valimisi, saab üldse rääkida prioriteetidest või eestlaste huvide esindatusest Euroopa Parlamendis?
Eesti vajab uusi mõttemudeleid! Peame sisustama Euroopa Parlamendi saadiku profiili selliselt, et Eestist kujuneks tegus ja eneseteadlik väikeriik ning parlamendisaadikud taastaksid sideme neid usaldanud valijatega! Diskussioon Eesti Euroopa Liidu poliitika üle tuleb tuua kabinetivaikusest avalikkuse ette, et inimestel tekiks võimalus ja harjumus Euroopa küsimustes kaasa mõelda. Me oleme liiga väike rahvakild selleks, et jätta Euroopa Liidu ja seega meie kõigi elu puudutavate küsimuste üle otsustamine vaid Eesti euroeliidi pärusmaaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar