Majandusotsuste mõistmisel leiab tuge psühholoogiast

Allpool arvamuslugu tänasest Äripäevast. Üle pika aja sai siis loengutelugemisele vahelduseks ka midagi kirjutatud. Sel korral kahasse EBS käitumisteaduste õppetooli juhataja prof. Jaan Ennuloga. Kel ligipääs Äripäeva online versioonile, saab lugeda ka siit: http://www.aripaev.ee/5195/arv_kolumn_uus_519501.html

Ratsionaalsus ei ole inimestele eriti omane, kuigi me kaldume arvama, et kõik meie otsused on eelnevalt korralikult läbi mõeldud. Et oleme enne otsustamist kõiki meile teada olevaid tegureid arvesse võtnud. See võib nii olla, aga kui jõuab kätte aeg lõplik otsus langetada, laseme ennast mõjutada emotsioonidest. Me ei suuda otsustamisel kõikide mõjuritega adekvaatselt arvestada ja ühe või teise teguri kaalu hindamine võib olla vägagi subjektiivne.

29. septembril võttis riigikogu vastu valitsuse esitatud otsuse, mille kohaselt annab Eesti rahastamisraskustesse sattunud euroala liikmesriikide toetamiseks ligi 2 miljardi euro suuruse garantii. Otsuse vastuvõtmise poolt hääletas 59 ja vastu vaid 18 riigikogu liiget, mis viitab üsna üksmeelsele otsusele. Kindlasti ei olnud aga riigikogus tegemist vaid ratsionaalsetele majanduslikele argumentidele tugineva otsusega, vaid otsusega, millel on selgelt poliitiline ja sotsiaalpsühholoogiline dimensioon.

Andmata hinnangut, kas Eesti peaks EFSFis osalema või mitte, püüame anda põgusa ülevaate, millised on need esmapilgul ehk märkamatud, kuid mõjusad sotsiaalpsühholoogiast tuntud võtted, mida seni riigikogu otsuse selgitamiseks kasutatud on.

Kohustumine ja järjekindlus. Me soovime olla ja näida järjekindlad, juhindudes sellest, mida me juba teinud oleme. Ebajärjekindlust peetakse üldiselt negatiivseks isikuomaduseks ning järjekindlust seostatakse isiksusliku ja intellektuaalse tugevusega, sest järjekindluseta oleks elu kaootiline ja pidetu.

Juba 1968. aastal leidsid Kanada psühholoogid R. E. Knox ja J. A. Inkster, et kohe pärast panuse tegemist olid inimesed hobuste võiduajamistel oma hobuse võiduvõimalustes palju kindlamad kui hetk enne kihlveo kinnitamist. Tegelikult hobuse võiduvõimalused muidugi kuigivõrd ei muutunud, kuid inimeste enesekindlus kasvas, sest soovime, et meie käitumine oleks minapildi ja seega varem tehtud otsustega kooskõlas.

Sarnane on lugu ka Eesti osalusega EFSFis. Oleme teinud järjekindlaid pingutusi Euroopa Liidu ja eurotsooniga ühinemiseks - pingutanud püksirihma, kärpinud ja toonud ohvreid rahaliidu altarile. Kuidas saakski nüüd seesama valitsus, kes eurotsooniga liitumise suuresti enda kontole kirjutada soovib, ühtäkki tunnistada, et rahaliidu päästmine ning hädas olevate liikmete toetamine ei ole vajalik? Selline käitumine oleks vastuolus valitsuse seniste väärtuste, prioriteetide ja käitumisega. Järjepidetut inimest (nii nagu valitsustki) peetakse aga kahepalgeliseks, valelikuks ja ebastabiilseks.

Käitumisökonoomikas kirjeldab seda nähtust pöördumatute kulude teooria. Selle teooria kohaselt me kaldume jätkama raha paigutamist kahtlasesse projekti või mõnel muul viisil pingutamist põhjusel, et nii palju on juba tehtud. Sõna järjekindlus kaunistab sellist tegevust - me jätkame samas suunas jooksmist, sest nii kaua on juba jookstud.

Vastastikkus. Võlg on võõra oma, ütleb Eesti vanasõna. Seda tunnistab oma veebipäevikus ka riigikogu otsuse teravamaid kritiseerijaid Rainer Vakra: "Eurotoetused, tõsi küll, oleme Saksa pensionäridele moraalselt võlgu, aga küll tuleb päev, kus me needki tagasi maksame - siis oleme vabad." Eesti on Euroopa Liidu eelarvest rohkem raha saanud, kui tagasi andnud ehk n-ö netosaaja.

Vorst vorsti vastu printsiipi ei ole küll diplomaatiliselt korrektne rõhutada, kuid kõigele vaatamata on selle tunnetamine meile n-ö emapiimaga kaasa antud. Vastastikkus tugineb ürgsele arusaamale, et peame püüdma samaga tasuda selle eest, mis teistelt saanud oleme. Vastastikkusest tulenev võlgnevussüsteem näib olevat inimkultuuri hästi arenenud omadus ja ühiskonnas üks olulisemaid sidususe loojaid.

Kui keegi kutsub meid oma sünnipäevale, tunneme vajadust vastata samaga, kui meile osutatakse teene, soovime osutada vastuteene. Mõned aastad tagasi pakuti ühele loo autorile Türgis tänaval teed sõnadega: "For you my friend, that's all for free". Olles mitmenda pakkumise peale teetassi tühjaks kummutanud, järgnes palve "2 dollars please!". Ja kuigi lähedal asuvas kohvikus oleks teetassi eest pidanud vähem maksma, sai tee serveerija 2 dollari võrra jõukamaks. Vastastikkus on nii võimas relv, et toimib ka sellisel juhul, kui teenet ei ole tegelikult palutudki. Anna ja Sulle antakse.

Kaptenismus ehk autoriteetide arvamus. Kaptenismuseks nimetatakse pimedat kuuletumist autoriteedile, olgu see tingitud siis lugupidamisest tema positsiooni (legitiimne võim), isiku (referentvõim) või oskuste (ekspertvõim) vastu.

Enamasti osutub see inimestele kasulikuks, sest autoriteedil on tavaliselt parem ligipääs otsustamiseks vajalikule teabele. Siiski on kaptenismus organisatsioonides ja meeskondades ühtaegu nii õnnistus kui ka needus. Viimast meenutavad mitmed lennu-, laeva- ja rongiõnnetused ning teised juhtimisvead.

Näiteks tuntud konsultatsiooniettevõtte Bain & Company 2007. aasta üleilmses tippjuhtide uuringus väitis vaid 27 protsenti vastanutest, et nad valmistuvad järgmise 12 kuu jooksul majanduslanguseks, kuigi majandusteadlaste hoiatused ning manitsused olid neile kindlasti teada. Nende vastuste foonil võib vaid oletada, kui ootamatult üleilmne finantskriis paljusid ettevõtteid tabas. Kaptenismus on seda tõhusam võte, mida suurem on määramatuse (ebakindluse) määr, väiksem otsuse kaal otsustaja jaoks, ning kõrgem kapteni autoriteet.

Sarnast kaptenismust oleme kohanud korduvalt ka EFSFis osalemise üle peetud keskusteludes. Meenutagem, nimesid nimetamata, vaid mõningaid "kaptenite" tsitaate: "Soome on poliitiline populism. Euro saab tugevamaks, täiesti kindel. Me peame näitama teatud kindlust, usku, ja andma sellega suurema panuse kui need garantiimehhanismid, mis on üsna keerulised.", "Kreeka 3% euroala SKPst ei ole väga suur probleem ja ka Eesti 2 miljardi euro suurune käendus ei muuda suurt midagi.", "Oleme liiga väikesed, meist ei sõltu midagi.", "Eksisteerib üliväike tõenäosus, et garantii realiseerub.", "Me ei lähe kreeklastele kotiga raha viima…"

Kujutlege, et sõidate autoga võõras linnas ning olete eksinud. Teie ees sõidab kohalik ja taga politseiauto. Jõuate ristmikule. Kuhu liikluseeskirjade rikkumise hirmus pöörate? Enamik inimesi pöörab sinna, kuhu eessõitjagi, sest peame teda selles küsimuses pädevamaks, autoriteetseks.

Igal tegevusel on põhjus, iseasi on, kas tegelikust põhjusest räägitakse või mitte. Sageli rääkija ei teadvustagi alateadvuses olevat tegelikku põhjust.

Millal saame paberist 1- ja 2eurose!?

Miks pangaautomaat väljastab minimaalselt viieeurost, kui krooni ajal sai kordades väiksemas väärtuses raha välja võtta? Miks parkimise eest makstes või bussis piletit ostes antakse tagasi peotäis münte, mis taskus kolisema ja ära kaduma kipuvad? Miks need mündid kõik nii sarnased on? Need on küsimused, mida euro kasutamise kolmandal kuul küsivad ikka ja jälle tuhanded inimesed. Euro majanduslikest ja ka julgeolekualastest külgedest on viimasel ajal väga palju räägitud. Samas, eurode füüsilise olemuse kohta pole paraku keegi küsimusi esitanud. Aga just müntide kirumist kuuleb kõige sagedamini nii turul kui ka kohvikus.

Lähtuti vana Euroopa huvidest

Eurode esimene ehk praegu kasutuses olev seeria sisaldab pangatähti seitsmes nimiväärtuses viiest kuni 500 euroni. Väiksemad vääringud on müntides. Just sellise jaotuse otsustas 15 aastat tagasi Euroopa keskpankade juhtidest koosnev euro töögrupp. Sel ajal ei arvestanud keegi endiste idabloki riikide võimaliku ühinemisega euroalaga, mistõttu lähtus valik kõrge hinnatasemega vana-Euroopa riikide vajadustest.

Kui euro aga 2002. aastal lõpuks füüsiliselt kasutusele tuli, tekitas paberist ühe-ja kaheeuroste puudumine kohe nurinat madalama hinnatasemega Lõuna-Euroopa riikide elanike seas.

Eurosaadikute algatus

Palju jõulisemalt kerkis teema üles 2005. aastal, mil üle 300 Euroopa Parlamendi saadiku, teiste seas ka eestlastest saadikud Ilves ja Mikko, allkirjastasid deklaratsiooni (vt. link), mis nõudis Euroopa Komisjonilt ja Euroopa Keskpangalt ühe- ja kaheeuroste pangatähtede emiteerimist.

Vajadust põhjendati elukalliduse kontrolli all hoidmisega ning mõjuga, mida nende „pangatähtede puudumine avaldab inimeste suhtumisele raha väärtusesse arvestades, et sel on negatiivne mõju ka müntide tegeliku väärtuse tajumisele.“ Eurosaadikud juhtisid tähelepanu ka sellele, et ühisraha tulevase kasutusele võtmisega uutes liimesriikides muutub ühe- ja kaheeuroste pangatähtede emissioon veelgi tähtsamaks.

Vastuargumendid ei ole veenvad

Eurobürokraatide vastused on olnud pigem laveerivad. Esiteks viitavad nad, et rahatähtede teema on Euroopa Keskpanga pädevuses. Tegu on mugava vastusega, sest keskpank ei allu otse ei parlamendile ega komisjoni ametnikele. Samas, kas see tähendab, et keskpank ei pea hoolima tarbijate mugavusest?

Teiseks osutavad nad ühe- ja kaheeuroste paberrahatähtede suurele hulgale ja kiirele kulumisele. Selline põhjendus kõlab sarnaselt väitele, et riik ei peaks enam maanteid ehitama, sest peagi muutuvad need nagunii augulisteks. Võrdluseks – üheeurosega samas väärtusklassis paberist ühedollariline on maailmas laialt kasutusel ja USA maksumaksja ei kurda sugugi suure paberikulu üle.

Kolmas tollal kõlanud väide oli, et Eurobaromeetri uuringute järgi soovivad paberaha peamiselt vaid Kreeka ja Itaalia elanikud. Seis on vahepeal kindlasti muutunud, sest vahepeal on euro kasutusele võtnud mitmed Saksamaast madalama elatustasemega riigid – Sloveenia, Slovakkia, Malta, Küpros ja Eesti. Lähiaastatel soovib Läti ja Leedu kõrval ühisraha kasutusele võtta ka Poola, kus täna elab iga kümnes Euroopa Liidu elanik.

Eesti initsiatiiv?

Seega võiks Eesti eurotsooni lemmiklapsena haarata ühe- ja kaheeurose paberraha teemal initsiatiivi ja mitte oodata kuni Poola seda suurema vennana kunagi nagunii teeb. Parimaks katalüsaatoriks on siin ulatuslik avalik huvi teema vastu, mis sunniks meie ametnikke ja keskpankureid tegudele, selle asemel, et küüniliselt loota, küll hinnad aastate jooksul tõusevad ja siis ei lähe enam münte vajagi.

Avaldatud Postimehes 12. märstil 2011.

Vali uus tegija, värsked mõtted!

Selleks, et õnnestuks oodatud muutused ellu kutsuda, on tarvis asju tunda. Vaja läheb ka kriitilist meelt ja oskust näha asju uue nurga alt. Samuti tegutsemiskindlust.

Hea mõttekaaslane, aita tuua värsked ideed ja uued tegijad Eesti poliitikasse!

376 ja Mustamäe tulevik - autoparklad maa alla?

Olen põline Mustamäe poiss, siin koolis käinud ja kasvanud. Enamik hoove ja nurgataguseid on mulle tuttavad, paljude puudegi otsas olen roninud. Pean Mustamäed enda lapsepõlve kodukandiks ja soovin, et tulevikus asuks siin vääriselupaik, kus inimesed tahaksid elada ja töötada ning noored pered lapsi kasvatada.

Olulise osa Mustamäe elamufondist moodustavad nõukogudeaegsest perioodist pärinevad korterelamud. Enamasti tüüpsed korrusmajad on amortiseerumas või amortiseerunud, samuti nii moraalselt kui ka välisilmelt vananenud. Haljasalad on sageli muutunud poristeks autoparklateks ja jalakäijatel kvartalisisestel teedel tihtipeale lausa ohtlik liikuda.

Kui Mustamäele ei rajata uusi elamispindu ega renoveerita vanu, langeb päev-päevalt tänaste mustamäelaste kinnisvara väärtus ning üha vähem on noori, kes sooviksid endi tuleviku Mustamäega siduda. Soovin seista Riigikogu liikmena selle eest, et Mustamäe muutuks inimsõbralikuks parklinnaks, kus on meeldiv elada ka 40 aasta pärast. Selleks tuleb luua toimiv süsteem, et riigieelarve ja Euroopa Liidu vahendite kaasabil uuendada amortiseerunud elamufond.

Kui esimene paneel seinast langeb, ei ole meie kinnisvaral enam suuremat väärtust. Niisiis peame juba täna mõtlema ka sellele, kuidas lisaks elamute renoveerimisele rajada riigi, linna ja ettevõtjate koostöös Mustamäele uusi elamispindu, mis järk-järgult asendaksid vanu. Elamispindu, mis sobiksid välisilmelt Mustamäe elukeskkonda, oleksid energiasäästlikud ja mille autoparklad oleksid rajatud majade keldrikorrustele. Elamispindu, mis jätaksid piisavalt ruumi rohealadele ja mänguväljakutele. Just sellisel Mustamäel tahangi ka 40 aasta pärast elada.

Head vabariigi aastapäeva!

Paneuroopa liikumise looja krahv Coudenhove-Kalergi kirjutas 1937. aastal: Inimesed on mõeldavad ilma riigita – riigid inimesteta pole mõeldavad. Riik tekib niisama kunstlikult kui lillepeenar /.../ aga peenar jääb lillede kunstlikuks organisatsiooni vormiks, nagu riik jääb inimeste kunstlikuks organisatsiooni vormiks. /.../ Tõeliselt ei õitse peenar, ei lõhna peenar, ei närbu peenar, vaid lilled õitsevad, lõhnavad, närbuvad, sest lilled elavad.

Kas see, et meie igapäevane toimetulek ei nõua näiteks teopäevi mõisaõuel, omariikluse eest sõdimist ja aeganõudvate talutööde tegemist, millega veel meie vanematel ja vanavanematel rinda pista tuli, vabastab või kohustab? Ma arvan et kohustab, sest inimene ei ole oma aja laps. Ta on kogu eelkäiva aja laps. Ühe põlvkonna heaolu ei ole kunagi vaid tuleviku arvelt võetud laen, pigem esivanematelt saadud kingitus.

Millele tuleks meist igaühel mõelda ja mida teha, et lilled peenral õitseksid, et meil kõigil oleks Eestis hea elada?

Esiteks, oma võimete ja võimaluste piires ühiskonnaelu korraldamisel kaasamõtlemine ja -rääkimine on iga inimese moraalne kohustus. Sellel, kes ei nõua endalt palju, ei ole moraalset õigust teistelt nõuda. Kas ühiskonnaelus kaasa rääkida mõnes kodanikuühenduses tegutsedes, sotsiaalselt vastutustundliku ettevõtja või poliitikuna, on juba vahendi valiku küsimus.

Teiseks tuleb selleks, et asjad õnnestuksid, nendest midagi teada. Rumalad inimesed ei loo tarka riiki, nii nagu kasvatamatus ei sünnita kombekust. Suur Taani filosoof Sören Kierkegaard on kirjutanud, et elu on võimalik mõista vaid tagantjärele, aga elada tuleb ikka ainult edasi. Me kõik peame oma tänaseid valikuid kaaluma homse valguses, et suuta teha otsuseid, mis peavad vastu ülehomsele ajaproovile. Eelkõige just väärtusotsustused tuleb teha enne, kui otsustamise hetk kätte jõuab.

Ja kolmandaks, pelgast teadmisest jääb siiski väheks. Läheb vaja ka kriitilist meelt ja tegutsemiskindlust. Heaks kokaks ei saada vaid toitu degusteerides, nagu ettevõtjaks ei kasvata vaid raha lugedes ega kodanikuks sirguta poliitikuid sarjates. Kogemused tulevad tegutsemise käigus ja annavad oskuse näha asju õige nurga alt, sest kõikideks elujuhtumiteks ei ole ühtseid reegleid ega käitumisjuhiseid. Seda mõtet illustreerib legend tuntud füüsikust Albert Einsteinist. Eksamil põrunud tudeng sooritas järgmisel aastal eksami uuesti ja põrus taas. Läks siis Einsteini juurde kaebama, et eelmisel aastal olid samad küsimused ja ta oli ju endale kõik selgeks teinud. Selle peale Einstein muigas ja ütles – jah, küsimused olid eelmisel aastal tõepoolest samad, aga õiged vastused on sel aastal teistsugused. Selle mõõdupuuks, kas meie teadmised on ikka veel ajakohased, saab olla vaid praktika.

Head vabariigi aastapäeva, väärtusotsustusi, kogemusi ja tegutsemisjulgust!

376 ja õhtusöök viiele

Pean ausalt üles tunnistama, et nüüd olen ka mina poliit-meelelahutussaates osalemise ära proovinud. Valmistasin neljale kaaskandidaadile süüa ja minu kulinaarset võimekust saab hinnata 25. veebruari õhtul TV3-s.

Nõustun juba ette valvekommentaatoritega, kes kurdavad, et poliitika on kaubastumas ja kindlasti on olulisemaid teemasid, millega tegeleda. Samas on valimised ka demokraatia pidupäev ja pidupäeva juurde kuuluvad tihtipeale nii mõnedki igapäevaelust erinevad rituaalid.

Õhtusöögitraditsioonides võib muidugi näha sügavamatki alget. Näiteks idamaades on kombeks, et enne sisuliste küsimuste arutamist saadakse äripartneritega põhjalikult tuttavaks just pikkade toiduliudade juures. Loogika on lihtne – kui partner ei ole inimesena usaldusväärne, pole ka ühisest ärist midagi head loota.

Saabuvate valimiste eelses arutelus on valimisi tihti võrreldud poliitikute tööintervjuuga. Tööintervjuul aga esitatakse sageli küsimusi mitte ainult kandidaadi ametialaste oskuste kohta, vaid püütakse teda veidi ka inimesena tundma õppida. Niisiis loodan, et suutsin köögis toimetades end pisutki uuest küljest avada ja lubate mul edaspidi taas mõnel sisulisemal teemal sõna võtta. Ahjaa, homsest saab siis juba ka e-hääletamisega algust teha.

Tartu maraton ehk külmas säilib liha paramini

Sel pühapäeval saabub taas eestlaste talvine suusapidu Tartu Maraton. Naljaga pooleks, mis see 20 miinuskraadi siis ikka ära ole? Olen üle 20 aasta igal talvel suuskadel mitusada kilomeetrit läbinud ja tegelikult tuleb tunnistada, et -20 kraadi on võistlemiseks siiski pisut karm. Samas, õnneks ei ole ma endale peale osasaamise mõnusast spordipeost raja läbimise osas ühtegi eesmärki seadnud.

Tõnu Õnnepalu põhjendas aastate eest ühes artiklis jalgpalli üleilmset populaarsust mängu elulisusega. Samas püüavad mitmed juhtimisteadlased kõrvutada meeskonnatööd organisatsioonis samalaadsete situatsioonidega erinevatel spordialadel. Tartu Maratoni eel võiks ju meenutada seda, miks mulle suusamaraton ikkagi nii väga meeldib.

1. Kui võistlemine sõbra, kella või enda eelnevate tulemustega ei ole oluline, on kõige toredam alustada mõnelt tagumiselt stardipositsioonilt. Nii ei pea meeleheitlikult enda eksistentsi eest päikese all (loe: suusarajal) võistlema, vaid saab rahvapeost rõõmu tunda. Eks ole ju neljanda koha medal sama karva, mis 4567. koha medal.
2. Siiski võib tihtipeale juhtuda, et mõni tuttav tahab vägisi Sind endaga kaasa vedada, et maraton näiteks kuue tunni asemel viie tunniga läbida. Ühest küljest on see vahva võimalus end proovile panna, teisalt aga, kui just päris tipptegija ei ole, leidub alati rajal keegi, kes on Sinust kiirem. Niisiis, kui juba võistelda, siis ennekõike iseendaga, et ikka finišisirgele välja jõuda.
3. Grupis sõita on tihtipeale mugav, aga pühapäeval võib liiga aeglaselt liikudes külm hakata. Samas, püüdes iga hinna eest väga kiiresti sõita, võib jällegi hingamisteedele liiga teha. Niisiis on tavaliselt kõige mõnusam, kui võtta kaasa mõni sõber, kes plaanib maratoni enam-vähem samas tempos läbida.
4. Ja lõpetuseks, liiga kergekäeliselt loobuda ei maksa! Kuigi mõni rajalõik võib tunduda raske, kompenseerib rõõm lõpunisõidetud maratonist kõik vaevad. Katkestamist tuleb aga hiljem nii endale kui ka sõpradele saunas üha uuesti põhjendada.

Maratonirajal näeme! Valimismaratonis aga võib hoida pöialt numbri 376 all sõitjale :-)

376, töötan peaga!;)

Riigikogu valimiste debatt käib täie hooga, ega ole minagi sellest kõrvale jäänud. Kandideerin koduses Mustamäe ja Nõmme ringkonnas numbri all 376.

Kindlasti võib mulle ette heita, et ma pole viimastel kuudel blogis aktiivne olnud. Aga tunnistan ausalt, sellal kui paljud poliitikud populaarsuse saamiseks säutsusid, kirjutasin mina koos sotsiaaldemokraatidest mõttekaaslastega valimisprogrammi. Veidi pikemat kui 140 tähemärki :)

Ja tulemusega võib rahul olla – programm pakub üsna selge arusaama, kuhu suunas Eesti liikuda võiks ning seda on kiitnud ka analüütikud nii "paremalt" kui ka "vasakult". Isegi alati kriitiline Anvar Samost kirjutas Maalehes: „Programm ei pruugi inimestele - näiteks mulle - täies mahus meeldida, aga selle kallal on tööd tehtud, see peegeldab selget maailmavaadet ja visiooni Eesti arengust“.

Mida ma valijale luban!? Seda lubangi, et minu osalusel sündivad sotsiaaldemokraatide ettepanekud saavad olema põhjalikud ning tegevusplaanid selgelt lahti kirjutatud. Minu väärtused ja lähtekohad on ikka samad, mis eelmistelgi valimistel – Eesti poliitikasse on vaja enam kaasamise kultuuri ja koostöösoovi, värske pilguga tegevusplaanide ülevaatamist ning julgust tegeleda keeruliste probleemidega. Luban, et töötan ka edaspidi peaga!

PS: Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi lühikest ülevaadet aga ka täisteksti saab lugeda kodulehelt: www.sotsdem.ee