Peaminister Andrus Ansip esitas täna Riigikogus tagasivaate Eesti viieaastasele liikmelisusele Euroopa Liidus. Vaatamata peaministri optimismile, et kõik on väga hästi, tundub, et vähemalt samavõrra on meil ka arenguruumi. Eesti on käitunud euroliidus kui omakasupüüdmatu musterõpilane. Oleme alati olnud valmis Euroopa Liidu ühispositsiooni rõhutades võtma endale euroliidu ees täiendavaid kohustusi, püüdes neid ülima korrektsusega täita. Samas unustame tihti analüüsida, milliseid pingutusi nõuab nende kohustuste täitmine eesti inimestelt ja ettevõtetelt. Näiteks kliimaleppega võetud kohustused on küll kiiduväärsed, kuid kohalike ettevõtete jaoks kulukad. Niisiis tuleb ka riigil mõelda, kuidas toetada ettevõtteid keskkonnasõbralike tehnoloogiate arendamisel ja juurutamisel.
Peaminister rõhutas, et liitumiseks euroala ning OECDga peame teisi riike veenma, et meie majandusel läheb hästi ning meil on vahendeid teisi riike toetada. Tekib küsimus, kuidas saab teisi toetada riik, kus inimesed elavad kümme aastat vähem kui Lääne-Euroopas, kus majanduslangus on kordades karmim kui Euroopas keskmiselt ning kodumaised kurgid ja tomatid maksavad ligi kolm korda enam kui importtooted?
Euroopa Liidu uue eelarveperspektiivi valguses tuleb lisaks kohustuste võtmisele mõelda, millist abi vajab Eesti Euroopa Liidult suutmaks võrdväärse partnerina aidata kaasa ELi ühtse majandusruumi tugevnemisele. Kahjuks peaminister ei osanud või ei pidanud vajalikuks avaldada, millised peaksid olema Eesti prioriteedid Euroopa Liidu uue eelarve koostamisel. Pean oluliseks, et Euroopa Liidu uuest eelarvest oleks võimalik kaasrahastada piirkondliku ebavõrdsuse vähendamist, rahvatervise parandamist, Eesti põllumajandustootjate konkurentsivõime tõstmist ning eesti inimeste täiend- ja ümberõpet.
