teisipäev, 10. veebruar 2009

Poliitiku toode on tema tulemuse suhe rahvaga


Raul Rebane kirjutab Eesti Päevalehe esseedekogumikus Uued Mütoloogiad, et sportlase toode ei ole mitte tulemus, vaid tulemuse suhe rahvaga. Sama lugu on poliitikutega. Poliitiku toode ei ole mitte tulemus valimistel, vaid tulemuse suhe rahvaga. Vaadakem kasvõi Eesti poliitika väljapaistvaid figuure - nende meediakuvandi positiivsus ei ole sageli kuigivõrd korrellatsioonis valimistel saadud häälete arvuga. Hea tulemus valimistel ei kindlusta veel head mainet. Tulemus ei ole ainus, mis loeb! Enamik inimesi ei mäleta, millise tulemusega Kanter Pekingis olümpiakulla võitis, aga me mäletame emotsiooni, rõõmu ja uhkustunnet, mis meid sellel hetkel valdas. Meid huvitabki tegelikult emotsioon, mille tulemus meis esile kutsub, aga inimeste emotsioonide juhtimine on hoopis peenem kunst kui pelgalt häälte kogumine. Demokraatlikkus ühiskonnas võrdub üks hääl ühe punktiga - ülikooli professori häälel ei ole enam kaalu kui pooliku eest valimissedelile risti teinud inimesel, kuid emotsioonide juhtimine eeldab ka enesedistsipliini, tarkust ning väärikust.

"Pikka aega arvati, et ketast lennutab jõud, st mida tugevam sportlane, seda pikem kettakaar. Tegelikult lennutab ketast aga tehniline meisterlikkus kiiruse saavutamisel. Kanter ei ole täna mitte maailma tugevaim, vaid kiireim kettaheitja," kirjutab Rebane. Sellega sai tugevuse müüt purustatud. Niisamuti arvavad paljud Eesti inimesed täna, et poliitiku edukuse määrab tema kajastatus ja tuntus avalikus infoväljas. Mida tuntum inimene, seda edukam poliitik. Tuntuks on Eestis lihtne saada, nii tekivad paljud reality show'de lemmiklapsed, keda siis vajadusel ka poliitikuteks tituleeritakse. Komeetidena kerkivad taevasse tuntud "poliitikud", kes sooritanud enesetapu helesinisel ekraanil, koorinud end mõne ajakirja kaanel paljaks või öelnud lihtsalt kellegi kohta tähelepanuväärselt halvasti.

Loodan väga, et ka see müüt saab peagi purustatud ja poliitiku tegevuse hindamise ainsaks mõõdupuuks ei ole enam tema mistahes viisil tuntus. Aga milline on uus müüt, mis oleks ühtaegu põhjendatud, usutav ja piisavalt atraktiivne, et muutuda käitumisjuhiseks?

kolmapäev, 4. veebruar 2009

Julge toetus kolmanda sektori katusühenduselt

Veebruarikuu algus tõi positiivse kinnituse – kolmas sektor ehk inimeste vabatahtlikud ühendused julgevad ja oskavad riigiasjades kaasa rääkida. Nimelt kogunes 1. veebruaril Arbaveres üldkoosolekule Eesti Noorteühenduste Liit
(www.enl.ee), mis koondab 48 suuremat noorteorganisatsiooni ning esindab Eestit Euroopa Noortefoorumis. Sündis pöördumine avalikkusele ja erakondadele, milles kutsuti lähenevatel valimistel toetama noorteühenduste kogemusega kandidaate.

ENLi hinnangul on uus põlvkond läbi kodanikeühenduste ja noortepoliitikaga tegelemise omandanud teadmised ja oskused sisulisest debatist, mis on aluseks noorte arusaamale poliitika kujundamise reaalsetest võimalustest. See seab nad võrdsetele alustele teiste kandideerijatega, kellel varasem kogemus Euroopa Parlamendi saadikuna puudub.

Kuivõrd Euroopa Parlamendi valimised toimuvad Eestis kinniste nimekirjade põhimõttel, siis olen esinumbrina kandideerides Eestis esimene ja kahjuks vist ka ainus ENLi kriteeriumidele vastav kandidaat, kellel reaalne võimalus Euroopa Parlamenti valituks osutuda.

Siiski on mul on hea meel, et ENL kui mõjukas apoliitiline organsatsioon mõtleb samuti, et Euroopa Parlament ei tohi muutuda veteranpoliitikute mugavaks äraolemise kohaks.

Et aga mitte kõike ümber jutustada, siis siin saab lugeda pöördumise tervikteksti:
http://www.enl.ee/3912