Mõte Rooma Klubist

Franz Josef Radermacher kirjeldab raamatus „Tasakaal või häving? Ökosotsiaalne turumajandus kui üleilmse jätkusuutliku arengu võti" üsna värvikalt, et praegused juurdekasvunäitajad on arvutuslikult üle paisutatud ja sisaldavad kannibaliseerimise elemente, mida näidatakse juurdekasvuna.

Kindlasti on tegemist väärt lugemismaterjaliga, sest täna maailma majanduses toimuvaid protsesse prognoosis Radermacher üsna täpselt juba 2001. aastal Grazis peetud ettekandes.

Möödunud reedel osalesin Eesti Rooma Klubi konverentsil, kus Hardo Aasmäe ettekandes „Miljonilise rahva ellujäämisvõimalused" Radermacheri teesidele viitas ning möönis samuti, et halbadel aegadel turumehhanism ei toimi.

Tõsi, näiteks selle peale, et kapitalil siiski on rahvus ja majandussurutise tingimustes tõmmatakse ressursid finantsperifeeriast, mida Eesti näiteks Rootsi pankade jaoks kahtlemata on, tagasi keskuse suunas, oleks pidanud Eesti valitsus juba mõnda aega tagasi mõtlema...

Keda saata Euroopasse Eestit esindama?

Saabuval kuumal poliitikasuvel seisavad ees Euroopa Parlamendi valimised. Tekib õigustatud küsimus, keda ikkagi saata Brüsseli koridoridesse, et tõestaksime end tubli ja toimeka euroopaliku väikeriigina, kuid suudaksime vajadusel seista ka endi rahvuslike huvide eest ning taotleda vastuolulistes küsimustes häid kompromisse?

Kuigi Brüssel või Strasbourg tunduvad esmapilgul asuvat kaugel, menetlevad Euroopa Liidu seaduseveskid igal aastal tuhandeid õigusaktide eelnõusid, mis mõjutavad inimeste elu ühtviisi nii Soome lahe äärses Vaivara vallas kui ka Atlandi ookeani kaldal Lissabonis. Meie õpipoisiaastad Euroopa Liidus, mil võisime jälgida, kuidas vanad liikmesriigid Brüsseli ja Strasbourgi koridorides poliitikat teevad, hakkavad läbi saama. Nüüd peame õppima Euroopa Liidus täieõigusliku liikmena toimima ning end meile olulistes küsimustes kehtestama.

Rahvaluuleteadlane Oskar Loorits kirjutas, et meie algupärased elu- ja kultuuriideaalid ei ole võrsunud niivõrd riigi ega ühiskonna, kuivõrd hoopis kodu ja perekonna baasilt. Sellest mõttest kantuna peaksid meid Euroopa Parlamendis, mis on vastukaaluks Euroopa Komisjoni ekspertsusele ainulaadne Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike esindajate kogu, esindama just need inimesed, kes mõistavad Eesti inimeste tegelikke muresid ja rõõme just seal, kus need kõige vahetumal kujul ilmnevad - külas, vallas, linnas. Kõige isiklikumat laadi valitsusvastutuse, vastutuse kohaliku elu korraldamise eest, on Eesti inimesed usaldanud aga Rahvaliidu kätesse.

Euroopa Parlament on ainus ideoloogiline ja otsevalitav Euroopa Liidu istitutsioon. Kuigi parlamendi roll õigusloomes on eelkõige konsulteeriv ja nõuandev, on seoses kaasotsustusmenetluse osakaalu suurenemisega kasvamas ka parlamendi mõjujõud. Nice’i lepingu järel on vaid ca 10% aluslepingute valdkondi, kus parlament ei osale otsuste kujundamise protsessis, Lissaboni lepingu jõustumisel aga laienevad parlamendi võimupiirid veelgi. Seega, teeme tegelikult eurovalimistel otsuseid, mis mõjutavad Eesti kohalikku elu! Euroopa Parlament ei ole enam ammu poliitilisele pensionile mineku koht. See on koht, kus saab ja tuleb teha tööd. Eesti võiks siin üllatada kogu Vana Euroopat, saates europarlamenti noored, haritud ja teotahtelised inimesed, kes valdavad keeli, suudavad ja tahavad Brüsseli koridorides tööd teha ning oskavad vajalikke suhteid luua. Ühtlasi oleks see ka Rahvaliidu ainus võimalus Euroopa Parlamendi valimistel edukas olla, eristudes selgelt kõigist teistest erakondadest. Ja erakond, kes on edukas europarlamendi valimistel, on seda ka vahetult järgnevatel kohalikel valimistel.

Ettevõtlik Eesti?

„Edulugu on lõppenud, aeg pöörata uus lehekülg“ – selline provokatiivne ja hoiatav pealkiri terendab Eesti Arengufondi Riigikogule esitatud raporti kaanel. Raport nendib, et majanduse restruktureerimine on vältimatu, sest sisetarbimisel põhinev kasv on lõppenud ja kohest suurt ekspordipõhist kasvu praegusest majandusest samuti ei tule: ettevõtete kulueelised on nõrgenenud, tööjõu tootlikkus ja innovatsioonisuutlikkus kesised ning eksport valdavalt madala lisaväärtusega.

Aasta alguses esitas Tartu ülikooli töörühm Urmas Varblase juhtimisel neli tulevikuversiooni, millest eelistatuim on nn Põhjatähe stsenaarium, kus inimeste ja ettevõtete kiire muutumisvõime katalüsaatoriks on aktiviseeruv riik. Mudeli rakendumiseks on vajalik nihe kaasava ja arengueelistusi määratleva riigivalitsemise suunas, tasakaalukas makromajanduspoliitika ning ettevõtete innovatsiooni- ja ekspordisuutlikkust tõstvate uute koostöömudelite loomine.

Rahvaliidu programm „Hooliv Eesti” näeb Eestit 2030. a tubli ja toimeka väikeriigina, kus kehtib regionaalselt tasakaalustatud loodussäästlik majandusmudel ning rahvuslikul kapitalil rajanev ettevõtlus on rahvuskultuuri oluline koostisosa. Ettevõtlus loob ühiskondliku jõukuse, kuid soodustab ka toimekamat osalust ühiskonnaelus, mis seob inimesed kõige kindlamalt kodumaaga.

Ettevõtliku Eesti teostumiseks on vaja muuta inimeste mõtteviisi, eriti noorte oma, kelle karjäärivalikuid kammitsevad mõnedki müüdid. Eurobaromeetri ettevõtlusuuringu järgi ei ole ettevõtja Eesti ühiskonnas lugupeetud inimene. Kõige kõrgema sotsiaalse staatusega on vastanute hinnangul suurettevõtete juhid, kellele järgnevad avalikud teenistujad. Eestlaste hinnang ettevõtja sotsiaalsele staatusele on Euroopa madalaim.

Kuigi Eesti kultuuriloos on olemas tugevad väärika ettevõtluse alged, lämmatasid nõukogude periood ja Viru ärikate „suhtekorraldustöö“ nende idanemispüüdlused. Talunikud, põllumehed, metsaomanikud ja esimese Eesti Vabariigi aegsed väikeettevõtjad olid tööandjad ning väärtuste loojad – sellist kuvandikäsitust peaksime ka tänases majandusolukorras toetama.

Ettevõtlikkus ei ole üksikute väljavalitute ainulaadne sünnipärane isikuomadus, vaid arendatav väärtuste, oskuste ja mõtteviisi komplekt. Kuigi eestlased suhtuvad võimalikkusse ettevõtjana tegutseda küllalt optimistlikult, tunneb ometi umbes 2/3 meie inimestest, et ettevõtlus pole nende jaoks. Seevastu, erinevalt meist sooviksid ettevõtjana tegutseda pooled lätlased ja 48% leedulastest. Siin peaksimegi suunama pilgu haridussüsteemi poole: karjäärinõustamine (üli)koolides on töövõtjakeskne. Selle põhiküsimuseks on, kuidas leida head töökohta, mitte see, kuidas end ettevõtjana teostada. Niisiis kurdamegi raha, oskuste ja ideede puudumise üle. Lähikondsete hukkamõistu kartes peitume arglikult rutiinsesse mugavustsooni, sest mis mees see ärimees ikka on. Tegelikult on küsimus hoopis tõsisem. Küsimus on selles, kas soovime elada keskkonnavaenulikus ja linnastunud rahvusvaheliste korporatsioonide Eestis, kus domineerib väliskapitali teenistuses olev odav tööjõud, või haritud ja ettevõtlikus regionaalselt tasakaalustatud riigis, kus väikesed perekondlikud pruulikojad on leidnud koha ekspordisuutlike ja teadmusmahukate omamaiste tootjate ning teenusepakkujate kõrval. Minu valik langeb selgelt teise kasuks.