Täna esitletud Eesti Inimarengu Aruanne 2009 toob asjatundliku aususega välja Eesti kui elukeskkonna kitsaskohad. Usutavasti pakub see Teilegi huvitavat lugemisainest. Kui mind selle aruande juures miski üllatas, siis eelkõige seisukohtade sarnasus Rahvaliidu programmiga Hooliv Eesti (http://www.erl.ee/index.php?id=736). Nagu karupoeg Puhh kunagi ütles: „Ikka on hea teada, et keegi veel samamoodi mõtleb.“
Kõige murettekitavam on vast tõdemus, et liberaalse heaoluriigi tüübile on Eestis lisandunud korporatiivse riigi tunnuseid, millega liigume suletuma ühiskonna suunas. See omakorda kitsendab noorte võimalusi leida endile Eestis võimetekohaseid ja rahulduspakkuvaid väljakutseid.
Lubage, et toon välja mõned kohad aruandest, millele ka rahvaliitlased viimastel aastatel on tähelepanu juhtinud:
Regionaalareng
- Kokkuvõtvalt osundavad nii regionaalarengu sotsiaal-majanduslik ja institutsionaalne tasakaalustamatus ning regionaalpoliitika piiratud tõhusus, kui ka regionaalarengu taakaalustamatust veelgi süvendav inimeste rändekäitumine, et on küpsenud vajadus sellisteks muudatusteks Eesti riigielu korralduses, mis looksid kõikjal Eestis eeldused selleks, et erinevate vajadustega inimestel oleks sõltumata elukohast võimalus täisväärtuslikul moel elada ja töötada. Euroopa Liidu kontekstis ja EL regionaalpoliitika mõttes on Eesti praeguses arengustaadiumis tervikuna madala sotsiaal-majandusliku arenguga regioon.
- Riigieelarve struktuuris regionaalset dimensiooni eriti oluliseks ei peeta ning valitsussektori finantside jaotuse küsimused otsustatakse valitsemisala arengukavade ja nendest lähtuvate tegevuskavade tasemel.
- Eesti regionaalpoliitika on otsustamise ja vastutuse tasandil tugevalt riigikeskne. Kui Euroopa Liidus korraldatakse 2007-2013 kohesioonivahendite kasutust regionaalsete haldusstruktuuride poolt 37% (sh Taanis, Rootsis ja paljudes Lääne-Euroopa riikides üle poole vahenditest), siis Eestis on vastav osakaal 0%. Eestil puudub regionaalsel tasandil vastav haldusvõimekus. Seetõttu on riigi struktuurifondide poliitika peamisteks regionaalseteks partneriteks linna- ja vallavalitsused, kes aga ei esine siin poliitikate kujundajatena, vaid lihtsalt kasusaajatena.
Majandus- ja rahanduspoliitika
- Käesoleva majanduslanguse tingimustes tulid väga selgelt nähtavale erinevused Eesti ja Põhjamaade valitsussektori majandustsükli juhtimise põhimõtetes. Põhjamaad on olulisel määral rohkem fiskaalseid vahendeid suunanud majanduse ja tööturu elavdamiseks kui Balti riigid. Eesti ja teised Balti riigid on oma tegevuse suunanud valitsussektori eelarvetasakaalu hoidmisele, mitte aga majanduskasvu taastamisele ja tööturu stabiliseerimisele.
- Eestis on majandamise elavdamise paketi arvestuslik kogumaht 5 miljardit krooni. Eesti tugipaketi suurus on mõnevõrra petlik. Paketi jaoks ei eraldata Eestis olulisel määral mitte täiendavaid vahendeid, eelnimetatud valdkondade toetamine toimub olemasoleva raha, reeglina Euroopa Liidu struktuurifondide raha ümbersuunamise teel.
- Võib väita, et mitmed maksupoliitilised otsused viimase viie aasta jooksul sattunud vastuollu majandustsükli juhtimise üldiste makromajanduslike põhimõtetega. Tulumaksude alandamine kiire majanduskasvu tingimustes perioodil 2004-2007 viis majanduse ülekuumenemisele ning majandusstruktuuri deformeerimisele ja konkurentsivõime vähenemisele. Vastupidiselt, tarbimismaksude tõususud aastatel 2008-2010 halvendasid tarbijaturu olukorda ning võimendasid veelgi majanduse kokkutõmbumist.
- Eesti suguses avatud majandusega väikeriigis toob valitsussektori tulude suur osakaal tarbimismaksudest kaasa sõltuvuse tarbimistsüklist ja välisšokkidest ning muudab eelarvetulud väga volatiilseks, mis omakorda suurendab ebakindlust inimarengu jaoks oluliste avalike teenuste (tervishoid, haridus, kultuur, sotsiaalhoolekanne) rahastamise jätkusuutlikkuses. Tulenevalt Eesti käesolevast maksustruktuurist ei saa suureneda tarbimismaksude ega sotsiaalmaksude koormus. Seega on pea ainuvõimalikuks variandiks tulumaksude – nii füüsilise isiku tulumaksustamiste kui ettevõtte kasumimaksu osa suurendamiseta avaliku sektori rahastamisel.
Töö-, sotsiaal- ja hariduspoliitika
- Suur kõrgharitute osakaal Eesti tööjõus, kuid samas madal tootlikkus ja vähene lisandväärtus töötaja kohta viitab kõrghariduse kvaliteedi probleemidele ja nn formaalsele üleharitusele. Samas on haridussüsteemil väga keeruline Eesti tulevastele vajadustele vastavat tööjõudu pakkuda, kuna Eestis puudub teostatav ning laialdaselt aktsepteeritud tulevikukujutlus Eesti majanduse arengusuundadest ning ei ole ka tõhusaid mehhanisme hariduspoliitika, majanduspoliitika ja tööturupoliitika koordineerimiseks.
- Sotsiaalse mobiilsuse vähenemine Eestis viitab sellele, et liberaalse heaoluriigi tüübile on Eestis lisandunud korporatiivse riigi tunnuseid, millega liigume suletuma ühiskonna suunas, kus tulevane sotsiaalne positsioon sõltub enam päritolust kui omandatud haridusest. Jätkusuutlikkuse aspektist on ühtviisi oluline nii pidurdada ühiskonna edasist liikumist suurema korporatiivsuse suunas kui viia ellu senisest sihipärasemat tööjõupoliitikat, et saavutada meie inimvara efektiivsem rakendamine.
- Kõrghariduse efektiivsust vähendab enamuse üliõpilaset töötamine samaaegselt õpingutega. Sellise olukorra põhjused peituvad eeskätt puudulikus õppetoetuste süsteemis, mis ei arvesta täiskoormusega õppivate üliõpilaste toetamisel nende sotsiaalmajanduslikku tausta.
- Eesti ühiskonna sisene ebavõrdsus, olgu mõõdetuna tervisenäitajates või sotsiaal-majanduslikus staatuses, püsib endiselt ühena suurimatest Euroopa Liidus. Samas on majanduslangus keeruliseks muutnud ka kavandatud perepoliitiliste meetmete rakendamise, näiteks lastehoiu või huvihariduse võimaluste tagamine kõigile lastele. Tulemuseks on laste ebavõrdsuse kasv.
Eesti Inimarengu Aruanne 2009 on leitav: http://www.kogu.ee/public/eia2009/EIA2009redis.pdf
