Madalad maksud vähendavad innovatsioonisuutlikkust

Ma ei ole pikas perspektiivis nõus Euroopa Parlamenti kandideeriva Kristiina Ojulandi seisukohaga, et kriisist väljumisel ei tasu alahinnata liberaalset majandust ja madalaid makse.

Tänase majandussurutise tingimustes ei ole maksukoormuse tõstmine tõesti õige, kuid leian sarnaselt Ärilehes sõna võtnud Allan Martinsoniga, et madalad maksud ei saa olla pikas perspektiivis eesmärk omaette. Innovatsioonisuutlikkuse ja efektiivse tööga paistavad silma need piirkonnad, kus maksud ei ole madalad – maksutulu saab riik investeerida kvaliteetse ettevõtluskeskkonna loomisse. Ka Eesti saaks näiteks ettevõtte tulumaksu taastamisel rakendada maksutulu teadmispõhise ja kõrget lisandväärtust toetava majanduse loomiseks.

Maailmas eduka majanduse poolest tuntud riikide, nagu Soome, Taani, Rootsi ja Jaapan, kogemus tõestab, et kõrget lisandväärtust annab töötaja doktorikraad. Nimetatud riikides on nii era- kui kaavalikus sektoris hõivatud meiega võrreldes tunduvalt rohkem teaduskraadiga inimesi. Eestis ei pakuta doktorikraadiga inimestele piisavalt rakendust, ning kuna teadustööd tegema kõik ei mahu, puudub noortel ka motivatsioon doktorikraadi omandada. Doktorikraadini jõuab vaid iga 15. ülikooli astuja. Nagu olümpiakulda ei ole võimalik võita vigastusi vältides, ei saa meiegi rikkaks lihtsalt kulude kärpimisega. Eelkõige on vaja tõsta tööjõudlust, selleks aga peame oskuslikult rakendama kõigi inimeste teadmised ja tarkuse.

Ka Maailma Majandusfoorum toob oma aruandes Eesti puudusena välja teadlaste ja inseneride vähesuse, seega aitab teadlaste rakendamine meil areneda ja innovatiivne olla. Õpime teiste vigadest ja võtame eeskuju neist, kellelt on midagi õppida. Üks võimalus doktorikraadiga inimesi tööle saada on siduda kraadi omandamine välismaa heades ülikoolides ettevõtete ja asutuste toetusega. Õpingute kaasrahastamine garanteeriks asutusele hea haridusega töötaja, tulevasele doktorandile töökoha, Eestis üldisemalt aga peataks ajude äravoolu. Selle eelduseks on aga tasemeõppe vabastamine erisoodustusmaksust. Hetkeolukorda arvestades võtab nendeks sammudeks valmisolek veel aega, kuid siin on mõtlemisruumi. Samas on selge, et kõrget lisandväärtust loovat tööd ei hakata Eestis tegema kõrgeltharitud inimesteta.

Kolm võimalust rakendada majandusedu inimarengu teenistusse: kodu soojaks, hea haridus välismaal ja tarkus rahaks

Kuulasin 27. märtsil Tartu Ülikooli aulas Eesti eurosaadikute debatti, kuid midagi huvitavat teada ei saanudki. Kõik esinejad korrutasid seisukohta, et me pühendume SKT kasvatamisele, kuid inimarengu näitajad on enam kui kehvad. Ning vastupidiselt ootustele ei teinud keegi neist ettepanekuid olukorra parandamiseks.

Minu arvates peab majanduskasv olema inimarengu teenistuses. Näen siinkohal kolme võimalust, kolme jalga, millele majanduskasv toetada: soe kodu, hea haridus ja tark töö.

• Soe kodu. Eesti kortermajade soojustamine eeldab elamusoojustusfondi loomist, ennekõike just Euroopa Liidu vahendusel. Sellega kaasneb kliimaleppega võetud kohustuse täitmine ehk süsihappegaasi emissiooni piiramine ja inimeste küttekulude vähendamine. Abiks on investeerimispanga laen ajal, mil ehituskulud on veel madalad. Majade renoveerimine soojapidavaks ja energiasäästlikuks annab kohe tööd paljudele ehitajatele.

• Hea haridus eeldab kogu Euroopa Liidus ühtseid standardeid ja diplomite vastastikust tunnustamist. Samas tuleb noori motiveerida, et nad välismaal hea hariduse omandanuna kiiresti naaseksid Eestisse. Olulised sotsiaalsed suhted peavad vormuma ikka kodumaal, hea haridusega noore kojunaasmiseks on talle vaja tagada töökoht. Sidudes õppemaksu tasumise kohustusega naasta tööle õpinguid toetanud firmasse ning kaotada ettevõtte erisoodustusmaks hariduselt on kui kaks-ühes-lahendus – noored saavad õpinguteks raha ning Eestisse tulles on neil töö, asutused aga saavad haritud töötaja.

• Tark töö eeldab kõrge lisandväärtusega töökohti, töö tõhustamisel tasub meil eeskuju võtta põhjanaabritelt. Selleks peavad ettevõtted investeerima ümberõppesse, tööturul tuleb leida rakendust doktorikraadiga inimestele. Tasemeõppe vabastamine erisoodustusmaksust võimaldab ettevõtjal kinni maksta töötaja õpingud. Kraad ei anna praegu küll konkurentsieelist, kuid tarka töötajat oskavad ettevõtjad hinnata igal ajal. Soomes on nii avalikus kui ka erasektoris hõivatud oluliselt rohkem doktorikraadiga inimesi kui meil, ning Arengufondi aruande põhjal on neil ka töö efektiivsus kõrgem.
  
  

Indrek Tarand, tere tulemast kodanikuühiskonna paati!

Hea uudis on see, et välja on ilmunud mõttekaaslane, kes tähtsustab samuti kodanikuühiskonda. Eriti hea meel on tõsiasja üle, et olen suutnud olla veduriks, kes esimese kandidaadina rõhutas kodanikuühendustes saadud kogemuse tähtsust, täpsemalt siis vajadust pakkuda inimestele väljundit otsustusprotsessis osalemiseks. Indrek Tarandi sarnane probleemipüstitus näitab, et olen õigel teel, kuna on veel inimesi, kes on selle oma südameasjaks võtnud.

Nõustun Tarandiga selles aspektis, et täna on poliitiku elukutse pigem põlatud ja naeruväärne, mitte kodanike auasi. Kindlasti vajab Eesti poliitika iseseisvalt mõtlevaid, avatud meele ja selge silmavaatega inimesi, kes tooksid inimesed taas poliitika juurde. Loodan siiralt, et Tarandi kandideerimissoovi tiivustab hea tahe aidata Euroopa Parlamendi liikmena kaasa Eesti kodanikuühiskonna arengule. Hetkel pole veel kättesaadavad täpsed seisukohad, mille eest või kuidas ta Euroopa Parlamendi saadikuna sooviks seista.
Rahvaliit võttis nädalavahetusel vastu Euroopa Parlamendi valimiste platvormi, kuhu kaasati ka esimese erakonnana Eestis asjast huvitatud inimesi väljastpoolt erakonda. Huvi tundis platvormi vastu ligi 6000 inimest. Selline huviliste hulk näitab Liivati sõnul, et tegelikult õige kaasamise ja motiveerimisega tahavad inimesed kaasa mõelda ja oma elu kujundavas poliitikas osaleda.

Minu nägemus inimeste kaasamisest sisaldab eelisjärjekorras erinevate huvigruppide ärakuulamist Euroopa Parlamendis esindatavate seisukohtade kujundamisel. Olukorras, kus Eesti Diplomaatide Kooli uuringule tuginedes 2/3 juhtudel ei arvestata kodanikuorganisatsioonide arvamusega seisukohtade kujundamisel, ei olegi võimalik, et meie osalemine Euroopa Liidus oleks siinsete ettevõtjate ja elanike ootustele ning vajadustele vastav. 10-aastase kodanikeorganisatsioonide rohujuuretasandilt juhtimise kogemuse põhjal võin öelda, kui oluline on inimeste kaasamine ehk antud juhul valitsusasutuste poolt inimestele väljundi andmine Euroopa Liitu. Euroopa Parlamendi saadik peab ka Eestis olema kuuldav ja nähtav ning inimeste jaoks olemas.

Rahvaliidu platvorm näeb ette parlamendi saadiku ja kodanikuühenduste ümarlaua regulaarse korraldamise ning euroteemade arutelu toomise ametnike kabinettidest avalikkuse ette.

Karta või kaasata – poliitika usaldusväärsuse taastamise küsimus

Iga päev saame kuulda-lugeda Eestit laastavatest kriisidest. President rääkis aastapäevakõnes majandus- ja demokraatiakriisist, aina süvenevat rahandus- ja eelarvekriisi kogeme igaüks omal nahal. Siinkohal aga tahan peatuda hoopis üldtunnustatud põhimõtete ja tõekspidamiste kriisil.

Eesti on jõudnud verstapostini, kust edasiminekuks on vaja uusi mõttemudeleid. Enam ei piisa sellest, kui püüame teha senisest paremini, nüüd tuleb teha teisiti! Igal sportlasel, nagu meil kõigil, on ööpäevas 24 tundi. Kas Veerpalu tuli maailmameistriks seepärast, et treenis kõige rohkem, või tänu sellele, et treenis kõige targemini? Kaldun uskuma viimast. Mahtu lõpmatuseni lisada ei saa, võtmeküsimuseks on efektiivsus. Ühest konsultatsiooniprojektist, kus osalen, selgub üsna veenvalt, et kontserni Eesti ettevõttes töötavad inimesed kauem kui soomlased, kuid põhjanaabrite tööviljakus on oluliselt kõrgem.

Tagatubades sündivad otsused
Oleme olukorras, kus rahvas aina enam võõrdub otsustajatest. Selle ehedaks näiteks on madal valimisaktiivsus, kinniste uste taga otsuste langetamine ning inimeste süvenev ükskõiksus riigiasjade korraldamise suhtes. Kaasamise hea tava ongi jäänud vaid heaks tavaks – käitumisnormina seda omaks võetud ei ole. Meenutagem siinkohal riigieelarvekärpeid, RMK reformi, töölepinguseaduse eelnõu menetlemist, ühepoolse palgavähendamise ideed vms, mille puhul pole märkigi otsustajate heast tahtest huvirühmadega konsulteerida. See aga tähendab hiljem kaotust efektiivsuses, sest kogu aur kulub üha kasvava vastuseisuga võitlemisele. Mis peakski inimesi innustama ellu viima otsuseid, mille kujundamisel pole neil endil sõnaõigust olnud!

Uuringutest nähtub, et ettevõtete juhid peavad alluvate kaasamise suurimaks takistuseks liigset ajakulu ning töötajate ja juhtkonna erinevaid huvisid. Samasugune mõttemudel paistab olevat juurdunud ka tänase valitsusliidu juhtide teadvusse. Ajapuuduse vettpidavuse seab kahtluse alla asjaolu, et alati näib olevat liiga kiire kaasata huvirühmi otsustusprotsessi, kuid ometi on hiljem, suurema vastuseisu ilmnedes, piisavalt aega põhjendada kaasamise võimatust või kõrvaldada valede otsuste tagajärgi.

Ettevõtjate kombel juhtide ja kodanike eri huvisid ettekäändeks tuua oleks poliitikutest muidugi kohatu. Samas, ka meie riigijuhtidelt kuuleb retoorikat, et inimesed lihtsalt ei tea, mis neile oluline või hea on. Valitsuse arvates ei saa enamik inimesi nagunii aru, miks Euroopa Liidu toimemehhanisme muutev Lissaboni leping tuli kiiresti ratifitseerida – niisiis polnud ka põhjust seda teemat pikemalt käsitleda…

Osaledes tekivad kogemused ja harjumus
Iga Euroopa Komisjoni ametnik teab, et ettepanekute mõju õigusaktidele on seda suurem, mida varasemas menetlusfaasis ettepanekud tehakse. Kodanikel on poliitika kujundamisel kaasarääkimiseks erinevaid võimalusi, kuid seni on rahva rolliks jäänud vaid erakondade programmides väljapakutud ideede vahel valimine. Aga mida teha juhul, kui ühegi programm meeltmööda pole – jätta protestiks valima minemata? Paljudel inimestel ei luba valimisi eirata moraalne kohustus kodanikuna riigiasjade korraldamisel kaasa rääkida. Samas, erakondadesse kuulub vaid alla 5% Eesti elanikest. Seepärast tuleb, olenemata erakondlikust kuuluvusest, luua kõigile võimalused osaleda poliitiliste seisukohtade kujundamisel, vaid nii saab tekkida soov, kujuneda harjumus ja oskused otsustustes kaasa rääkida. Põhjendused, et inimesi see nagunii ei huvita või et neil puuduvad vajalikud teadmised, ei aita meid kuigivõrd osalusdemokraatiale lähemale.

Professor Peeter Lorents kirjeldab raamatus “Süsteemide maailm” värvikalt normi hilinemise printsiipi – mida suurem on mingi inimkoosluse vorm, seda hiljem võtab ta omaks väiksemates kooslusvormides kehtestatud norme. Suurema kooslusvormi esindajana käitub inimene palju primitiivsemate reeglite järgi, kui ta käituks oma ajastu üksiksubjektina. Me ei kujuta ju heas perekonnas ette olukorda, kus isa ja ema ei aruta teismeeas lastega pere sissetuleku vähenemisega kaasnevaid kitsendusi, põhjendades seda ülemäära suure ajakulu või sellega, et laps ei saa rahaasjadest nagunii tuhkagi aru. Ometi peavad mõnedki poliitikud säärast käitumist riigiasjade korraldamisel üsna loomulikuks ja mõistlikuks.

Kui soovime, et Eestist kujuneks partnerlusele tuginev kodanikuühiskond, mis tagab igale inimesele võimaluse end teostada ja olla kaasatud poliitikasse, peame edaspidi tegema midagi teistmoodi. Peame pakkuma kõigile soovijaile võimaluse osaleda poliitikas juba erakondade seisukohtade väljatöötamisel.

Nii näiteks avasime oma Euroopa Parlamendi valimisplatvormi koostamise kõigile Eesti inimestele internetifoorumina: euro.rahvaliit.ee. Vaid läbi avatuse ja kaasamise kasvab valijate teadlikkus ja motivatsioon riigiasjade korraldamisel kaasa rääkida, sünnivad paremad otsused ja on võimalik need kiiremini ellu viia. Seeläbi paraneb ajapikku ka usaldus erakondade ja poliitikute vastu.

Patriarhaalne juhtimine

Kaasamise hea tava on täna Eestis jäänudki vaid heaks tavaks – käitumisnormina seda omaks võetud ei ole. Meenutagem siinkohal riigieelarvekärpeid, RMK reformi, töölepinguseaduse eelnõu menetlemist, ühepoolse palgavähendamise ideed või haldusreformi kava, mille puhul pole märkigi otsustajate heast tahtest huvirühmadega konsulteerida.

Professor Peeter Lorents kirjeldab raamatus „Süsteemide maailm“ värvikalt normi hilinemise printsiipi – mida suurem on mingi inimkoosluse vorm, seda hiljem võtab ta omaks väiksemates kooslusvormides kehtestatud norme. Suurema kooslusvormi esindajana käitub inimene palju primitiivsemate reeglite järgi, kui ta käituks oma ajastu üksiksubjektina. Me ei kujuta ju heas perekonnas ette olukorda, kus isa ja ema ei aruta teismeeas lastega pere sissetuleku vähenemisega kaasnevaid kitsendusi, põhjendades seda ülemäära suure ajakulu või sellega, et laps ei saa rahaasjadest nagunii tuhkagi aru. Ometi peavad mõnedki poliitikud säärast käitumist riigiasjade korraldamisel üsna loomulikuks ja mõistlikuks.