Head vabariigi aastapäeva!

Paneuroopa liikumise looja krahv Coudenhove-Kalergi kirjutas 1937. aastal: Inimesed on mõeldavad ilma riigita – riigid inimesteta pole mõeldavad. Riik tekib niisama kunstlikult kui lillepeenar /.../ aga peenar jääb lillede kunstlikuks organisatsiooni vormiks, nagu riik jääb inimeste kunstlikuks organisatsiooni vormiks. /.../ Tõeliselt ei õitse peenar, ei lõhna peenar, ei närbu peenar, vaid lilled õitsevad, lõhnavad, närbuvad, sest lilled elavad.

Kas see, et meie igapäevane toimetulek ei nõua näiteks teopäevi mõisaõuel, omariikluse eest sõdimist ja aeganõudvate talutööde tegemist, millega veel meie vanematel ja vanavanematel rinda pista tuli, vabastab või kohustab? Ma arvan et kohustab, sest inimene ei ole oma aja laps. Ta on kogu eelkäiva aja laps. Ühe põlvkonna heaolu ei ole kunagi vaid tuleviku arvelt võetud laen, pigem esivanematelt saadud kingitus.

Millele tuleks meist igaühel mõelda ja mida teha, et lilled peenral õitseksid, et meil kõigil oleks Eestis hea elada?

Esiteks, oma võimete ja võimaluste piires ühiskonnaelu korraldamisel kaasamõtlemine ja -rääkimine on iga inimese moraalne kohustus. Sellel, kes ei nõua endalt palju, ei ole moraalset õigust teistelt nõuda. Kas ühiskonnaelus kaasa rääkida mõnes kodanikuühenduses tegutsedes, sotsiaalselt vastutustundliku ettevõtja või poliitikuna, on juba vahendi valiku küsimus.

Teiseks tuleb selleks, et asjad õnnestuksid, nendest midagi teada. Rumalad inimesed ei loo tarka riiki, nii nagu kasvatamatus ei sünnita kombekust. Suur Taani filosoof Sören Kierkegaard on kirjutanud, et elu on võimalik mõista vaid tagantjärele, aga elada tuleb ikka ainult edasi. Me kõik peame oma tänaseid valikuid kaaluma homse valguses, et suuta teha otsuseid, mis peavad vastu ülehomsele ajaproovile. Eelkõige just väärtusotsustused tuleb teha enne, kui otsustamise hetk kätte jõuab.

Ja kolmandaks, pelgast teadmisest jääb siiski väheks. Läheb vaja ka kriitilist meelt ja tegutsemiskindlust. Heaks kokaks ei saada vaid toitu degusteerides, nagu ettevõtjaks ei kasvata vaid raha lugedes ega kodanikuks sirguta poliitikuid sarjates. Kogemused tulevad tegutsemise käigus ja annavad oskuse näha asju õige nurga alt, sest kõikideks elujuhtumiteks ei ole ühtseid reegleid ega käitumisjuhiseid. Seda mõtet illustreerib legend tuntud füüsikust Albert Einsteinist. Eksamil põrunud tudeng sooritas järgmisel aastal eksami uuesti ja põrus taas. Läks siis Einsteini juurde kaebama, et eelmisel aastal olid samad küsimused ja ta oli ju endale kõik selgeks teinud. Selle peale Einstein muigas ja ütles – jah, küsimused olid eelmisel aastal tõepoolest samad, aga õiged vastused on sel aastal teistsugused. Selle mõõdupuuks, kas meie teadmised on ikka veel ajakohased, saab olla vaid praktika.

Head vabariigi aastapäeva, väärtusotsustusi, kogemusi ja tegutsemisjulgust!

376 ja õhtusöök viiele

Pean ausalt üles tunnistama, et nüüd olen ka mina poliit-meelelahutussaates osalemise ära proovinud. Valmistasin neljale kaaskandidaadile süüa ja minu kulinaarset võimekust saab hinnata 25. veebruari õhtul TV3-s.

Nõustun juba ette valvekommentaatoritega, kes kurdavad, et poliitika on kaubastumas ja kindlasti on olulisemaid teemasid, millega tegeleda. Samas on valimised ka demokraatia pidupäev ja pidupäeva juurde kuuluvad tihtipeale nii mõnedki igapäevaelust erinevad rituaalid.

Õhtusöögitraditsioonides võib muidugi näha sügavamatki alget. Näiteks idamaades on kombeks, et enne sisuliste küsimuste arutamist saadakse äripartneritega põhjalikult tuttavaks just pikkade toiduliudade juures. Loogika on lihtne – kui partner ei ole inimesena usaldusväärne, pole ka ühisest ärist midagi head loota.

Saabuvate valimiste eelses arutelus on valimisi tihti võrreldud poliitikute tööintervjuuga. Tööintervjuul aga esitatakse sageli küsimusi mitte ainult kandidaadi ametialaste oskuste kohta, vaid püütakse teda veidi ka inimesena tundma õppida. Niisiis loodan, et suutsin köögis toimetades end pisutki uuest küljest avada ja lubate mul edaspidi taas mõnel sisulisemal teemal sõna võtta. Ahjaa, homsest saab siis juba ka e-hääletamisega algust teha.

Tartu maraton ehk külmas säilib liha paramini

Sel pühapäeval saabub taas eestlaste talvine suusapidu Tartu Maraton. Naljaga pooleks, mis see 20 miinuskraadi siis ikka ära ole? Olen üle 20 aasta igal talvel suuskadel mitusada kilomeetrit läbinud ja tegelikult tuleb tunnistada, et -20 kraadi on võistlemiseks siiski pisut karm. Samas, õnneks ei ole ma endale peale osasaamise mõnusast spordipeost raja läbimise osas ühtegi eesmärki seadnud.

Tõnu Õnnepalu põhjendas aastate eest ühes artiklis jalgpalli üleilmset populaarsust mängu elulisusega. Samas püüavad mitmed juhtimisteadlased kõrvutada meeskonnatööd organisatsioonis samalaadsete situatsioonidega erinevatel spordialadel. Tartu Maratoni eel võiks ju meenutada seda, miks mulle suusamaraton ikkagi nii väga meeldib.

1. Kui võistlemine sõbra, kella või enda eelnevate tulemustega ei ole oluline, on kõige toredam alustada mõnelt tagumiselt stardipositsioonilt. Nii ei pea meeleheitlikult enda eksistentsi eest päikese all (loe: suusarajal) võistlema, vaid saab rahvapeost rõõmu tunda. Eks ole ju neljanda koha medal sama karva, mis 4567. koha medal.
2. Siiski võib tihtipeale juhtuda, et mõni tuttav tahab vägisi Sind endaga kaasa vedada, et maraton näiteks kuue tunni asemel viie tunniga läbida. Ühest küljest on see vahva võimalus end proovile panna, teisalt aga, kui just päris tipptegija ei ole, leidub alati rajal keegi, kes on Sinust kiirem. Niisiis, kui juba võistelda, siis ennekõike iseendaga, et ikka finišisirgele välja jõuda.
3. Grupis sõita on tihtipeale mugav, aga pühapäeval võib liiga aeglaselt liikudes külm hakata. Samas, püüdes iga hinna eest väga kiiresti sõita, võib jällegi hingamisteedele liiga teha. Niisiis on tavaliselt kõige mõnusam, kui võtta kaasa mõni sõber, kes plaanib maratoni enam-vähem samas tempos läbida.
4. Ja lõpetuseks, liiga kergekäeliselt loobuda ei maksa! Kuigi mõni rajalõik võib tunduda raske, kompenseerib rõõm lõpunisõidetud maratonist kõik vaevad. Katkestamist tuleb aga hiljem nii endale kui ka sõpradele saunas üha uuesti põhjendada.

Maratonirajal näeme! Valimismaratonis aga võib hoida pöialt numbri 376 all sõitjale :-)

376, töötan peaga!;)

Riigikogu valimiste debatt käib täie hooga, ega ole minagi sellest kõrvale jäänud. Kandideerin koduses Mustamäe ja Nõmme ringkonnas numbri all 376.

Kindlasti võib mulle ette heita, et ma pole viimastel kuudel blogis aktiivne olnud. Aga tunnistan ausalt, sellal kui paljud poliitikud populaarsuse saamiseks säutsusid, kirjutasin mina koos sotsiaaldemokraatidest mõttekaaslastega valimisprogrammi. Veidi pikemat kui 140 tähemärki :)

Ja tulemusega võib rahul olla – programm pakub üsna selge arusaama, kuhu suunas Eesti liikuda võiks ning seda on kiitnud ka analüütikud nii "paremalt" kui ka "vasakult". Isegi alati kriitiline Anvar Samost kirjutas Maalehes: „Programm ei pruugi inimestele - näiteks mulle - täies mahus meeldida, aga selle kallal on tööd tehtud, see peegeldab selget maailmavaadet ja visiooni Eesti arengust“.

Mida ma valijale luban!? Seda lubangi, et minu osalusel sündivad sotsiaaldemokraatide ettepanekud saavad olema põhjalikud ning tegevusplaanid selgelt lahti kirjutatud. Minu väärtused ja lähtekohad on ikka samad, mis eelmistelgi valimistel – Eesti poliitikasse on vaja enam kaasamise kultuuri ja koostöösoovi, värske pilguga tegevusplaanide ülevaatamist ning julgust tegeleda keeruliste probleemidega. Luban, et töötan ka edaspidi peaga!

PS: Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi lühikest ülevaadet aga ka täisteksti saab lugeda kodulehelt: www.sotsdem.ee