reede, 30. oktoober 2009

Rahvaliit: rikas pruut või riiukukk?

Vaatamata viimastel aastatel Rahvaliitu räsinud kohtuprotsessidele ja esmapilgul kehvapoolsetele valimistulemustele, paistab siiski tegemist olevat arvestatava poliitilise jõuga, kel ei näikse kosilastest puudust tulevat. 21. oktoobril, mõni päev pärast kohalikke valimisi, esitas Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Rahvaliidu juhatusele ettepaneku alustada ametlikke kõnelusi Rahvaliidu liitumiseks Keskerakonnaga. Ettepanek, mis algab erakondade liitumise sooviga, lõpeb aga üleskutsega, et aktiivsed ja südametunnistusega rahvaliitlased kõneleksid edaspidi kuuldaval häälel Keskerakonna lipu alt. Samal päeval tegid Rahvaliidu juhatuse liikmed Jaak Allik, Tiit Tammsaar, Jaan Õunapuu ja Jaanus Männik erakonna liikmetele ettepaneku alustada kõnelusi ühinemaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eestimaa Rohelistega ning Eestimaa Roheliste peasekretär Ain Kabal tundis huvi, kas Rahvaliit on juba mineviku varjudest vabanenud.

Miks peaks keegi siiski Rahvaliidu vastu huvi tundma, kui tegemist on hääbuva ja marginaalse poliitilise jõuga, nagu mõned analüütikud ja arvamustoimetajad väidavad? Vastus peitub kohalike omavalitsuste valimiste tulemustes. Eestis on 3076 kohalike omavalitsuste volikogude liiget. Möödunud valimistel valiti volikogudesse 298 rahvaliitlast ja 40 parteitut Eestimaa Rahvaliidu erakonnanimekirjades. Kokku seega 11% valituks osutunutest. Eestis ei ole ühtegi maakonda, kus vähemalt ühes omavalitsuses poleks Rahvaliidu nimekiri või rahvaliitlaste valimisliit saavutanud võitu. Sellist tulemust ei ole ette näidata ühelgi teisel erakonnal. Näiteks ennast edukaks kuulutanud Isamaa ja Res Publica Liit ei saanud ühtegi võitu Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Saaremaal, Põlvamaal ega Pärnmaal. Keskerakond ei saanud ühtegi võitu Võrumaal, Läänemaal ega Raplamaal. Ida-Virumaal, mis juba kuulutati Keskerakonna kantsiks, on kokku 22 omavalitsust, millest Keskerakond võitis vaid 4 suuremas.

2011. aastal toimuvad taas presidendivalimised, mis suure tõenäosusega ei leia lahendust Riigikogus, kus valituks osutuv kandidaat peaks saavutama Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamuse. Valimiskogus aga, mis moodustatakse Riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse volikogude esindajatest, on Rahvaliidu ligi 100 vallajuhti arvestatav jõud. Siinkohal ei tundugi Keskerakonna soov Rahvaliidu ülevõtmiseks enam niiväga üllatav. Erakondade liitumisel tekiks Eesti suurim poliitiline jõud, mis otsustaks nii järgmise peaministri kui ka presidendi isiku. Pisut diplomaatilisemalt on seda mõtet väljendanud ka Rahvaliidu juhatuse liige Tarmo Mänd, nimetades Rahvaliidu ja Keskerakonna liitu suureks tsentrijõuks, mis tagaks poliitilise stabiilsuse. Selle tsentrijõu moodustamine võimaldaks Keskerakonnal ühtlasi survestada vastseid Tallinna linna koalitsioonipartnereid sotsiaaldemokraate, sest tänasel presidendil kipub uues valimiskogus hääli nappima. Sotsiaaldemokraatide jaoks on aga Ilvese jätkamine presidendina olulisemgi erakonna elujõulisuse märk kui Tallinna võimuliidus osalemine.

Siiski on Rahvaliidu ja Keskerakonna võimalike liitumisläbirääkimiste valguses tõstatunud ebamugav küsimus Keskerakonna ja Vene Föderatsiooni võimupartei Ühtne Venemaa 2004. aastal sõlmitud koostöölepingu üle. Keskerakond on öelnud, et leping on avalik, kuid ei pea olema politoloog, teadmaks, et sellisete lepingute tekst on alati steriilne ja üldsõnaline kompromiss. Tegelikult on avamata juba viis aastat tagasi sõlmitud lepingu põhjused, tagamaad ning ajendid. Eelkõige huvitab mind ja mitmeid teisi rahvaliitlasi, milline oli Keskerakonna ja milline Ühtse Venemaa huvi lepingu sõlmimiseks ning kelle poolt ikkagi tuli initsiatiiv koostöösuhete loomiseks. Arvestades, et lepingu teemal ei ole ka ajakiranduses suuremat diskussiooni toimunud, pakub avalikkusele kindlasti huvi ka Keskerakonna ja Ühtse Venemaa senise koostöö tulemuslikkuse küsimus. Kes on ikkagi need Eesti teadlased ja ettevõtjad, kes Mailis Repsi viidatud erakondadevahelistesse komisjonidesse kuuluvad? Kes neid komisjone juhivad, kui tihti need kohtuvad ning kuidas vormistatakse tulemused? Kas viie aasta jooksul on tehtud näiteks edusamme Eesti jaoks oluliste kaubandus- ja põllumajandussuhete arendamisel Venemaaga?

Edusammude asemel kuuldub Venemaalt viimasel ajal hoopis murettekitavaid signaale. Mõelgem kasvõi riigiduumas 23. oktoobril heaks kiidetud seadusemuudatustele, mis legitimeerivad võimaluse kasutada relvastatud jõudu mõne teise riigi palvel tolle vastu suunatud kallaletungi ennetamiseks või oma kodanike kaitseks väljaspool Venemaa piire. Lisame siia mitmete poliitikute hiljutised sooviavaldused Baltimaade valitsuste survestamiseks ja kaasmaalaste kaitse tõhustamiseks ning Ühtse Venemaa fraktsiooni ja riigiduuma esimehe Boriss Grõzlovi ootuse Keskerakonna võimuletulekust. Kas see ootus on seotud 2011. aasta Riigikogu ja presidendivalimistega, jääb tõenäoliselt lihtsurelikele teadmata, kuid küsimus Keskerakonna ja Ühtse Venemaa lepingust on enam kui tõsine. Nimetatud arengute valguses Venemaal tundub mõnede poliitikute jutt rahvaliitlaste tülinorimisest või Mart Laari poolt „Rahvaliidu poistele pähe istutatud“ ideedest lihtsalt naiivne. Tõenäoliselt ei ole Mart Laaril juba ajaloolistel põhjustel kavatsust olla Rahvaliidu suhtes liigselt heasoovlik, isegi, kui erakondade programmiline ühisosa on suur.

Rahvaliitlastel on täna enam kui kunagi varem põhjust mõelda erakonna ning selle maailmavaateliste ja programmiliste seisukohtade kuuldavaks tegemisele. Kui selleks on vajalik kellegagi ühineda või luua uus erakond, tuleb seda teha. Kuid liitumine saab toimuda vaid pariteetsetel alustel ning eeldusel, et osapooltel on olemas hea tahe ausalt ja avatult teieteise küsimustele vastata.
Lugu ilmunud Postimehes, 30.10.2009

teisipäev, 27. oktoober 2009

Soovin vastuseid, mitte tüli!

Mul ei ole vähimatki soovi norida Keskerakonnaga tüli, kuid kui kõne all on Rahvaliidu ühinemine Keskerakonnaga, siis peavad Rahvaliidu maakonnakonverentsid, kes Edgar Savisaare ettepanekut arutavad, teadma, mis on Ühtse Venemaaga lepingu sõlmimise põhjused, tagamaad ning ajendid. Tuleb ju tänastel rahvaliitlastel Keskerakonnaga ühinedes ühineda ka nimetatud lepinguga. Tüli norimise asemel soovin näha, et Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ettepanek erakondade liitumiseks ja rahvaliitlasi huvitavatele küsimustele vastamiseks, on siiras.

Kui Priit Toobal väidab, et lepinguga on tuttavad nii tollased kui tänased Rahvaliidu juhid, siis sooviksin teada, kas olen tõepoolest ainus Rahvaliidu juhatuse liige, kelle arvates lepingu küsimus oluline ning selle sõlmimise tegelikud põhjused teadmata on. Rõhutan, et küsimus ei ole pelgalt lepingu tekstis, vaid mind huvitavad selle sõlmimise põhjused, soovitud eesmärkide täitumine ning kolmandate osapoolte Keskerakonna ja Ühtse Venemaa koostöösse (sh. teadlased ja ettevõtjad, kellele Mailis Reps viidanud on) kaasamise asjaolud.

Soovime küsitleda Edgar Savisaart ja teisi lepingu sõlmimisega seotud Keskerakonna poliitikuid

2004. aastal sõlmis Keskerakond koostöölepingu Vene Föderatsiooni võimuparteiga Ühtne Venemaa. 21. oktoobril edastas Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Eestimaa Rahvaliidu juhatusele ettepaneku alustada ametlikke kõnelusi Rahvaliidu liitumiseks Keskerakonnaga. Muuhulgas seisab avalduses, et "Eestimaa Rahvaliidu liikmeskond on oodatud seda (kõnelema kuuldaval häälel) tegema edaspidi Eesti Keskerakonna lipu alt, sest lõpuks pole ju nii oluline, mis värvi kass on - peaasi, et hiiri püüab". Olen arvamusel, et kassi värvus on poliitikas siiski oluline, ning soovin moodustada Rahvaliidu poliitikutest delegatsiooni, kes kohtuks Edgar Savisaare ja teiste lepingu sõlmimisega seotud Keskerakonna poliitikutega, et saada vastused lepingu sõlmimise tagamaade, põhjuste ja ajendite kohta.

Keskerakonna infojuht Toomas Raag on teatanud meediakanalitele, et erinevalt minu väidetust, pole keskpartei ja Ühtse Venemaa lepe kunagi olnud salajane, ning vahetult pärast selle sõlmimist pandi leppe tekst üles ka erakonna kodulehele.

Loomulikult oleks ka lepingu tekstiga tutvumine rahvaliitlastele huvipakkuv ning härra Toomas Raag võiks ühtlasi viidata, kust täpselt Keskerakonna kodulehel on lepingu tekst praegu leitav. Samas, selliste lepingute tekst on sageli üldsõnaline, kuid eelkõige on oluline teada saada, millised on lepingu sõlmimise tagamaad ja käik, põhjused ning ajendid. Olen ka huvitatud, kuidas on saavutatud lepingus täidetud eesmärgid. Kui näiteks Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhid võivad lepingu vastu huvi mitte tunda, väites, et see on Keskerakonna siseasi, siis rahvaliitlasi on kutsutud Keskerakonnaga ühinema, mis tähendab ühtlasi, et peame ühinema ka lepinguga Ühtse Venemaaga.

Olen valmis moodustama esinduse Rahvaliidu poliitikutest, kes kohtuks Edagar Savisaare ja leppe sõlmimisega seotud Keskerakonna poliitikutega, et saada muuhulgas vastused alltoodud küsimustele:

1. Kuidas ja kelle initsiatiivil leping sündis? Sealhulgas, kellega ja millal võeti ühendust?


2. Millised olid Ühtse Venemaa esitatud põhjused lepingu sõlmimiseks ja huvi Keskerakonna ning Eesti vastu?

3. Kui leping puudutab koostööd hariduse, kultuuri ja majanduse valdkonnas, siis millised on olnud peamised edusammud, mida lepinguga sätestatud koostöös on saavutatud? Kas lepingu sõlmimine on näiteks kaasa aidanud Eesti maaelu arengule või põllumajandustoodete ekspordile?

4. Üks lepingu sõlmijaid, Mailis Reps, on öelnud, et lepingu kohaselt moodustatakse erakondadevahelised komisjonid, kuhu kuuluvad erakondade esindajad, teadlased ja ettevõtjad. Millised komisjonid on moodustatud, kus ja millal on need kohtunud? Millised Keskerakonna ja Ühtse Venemaa poliitikud ning Eesti ja Vene Föderatsiooni ettevõtjad kuuluvad nendesse komisjonidesse?

5. Miks on lepingu teksti vaatamata sellele, et see on „täiesti avalik“, siiski avalikkuse eest kiivalt varjatud?

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Milline on Keskerakonna ja Ühtse Venemaa (Единая Россия) koostöölepingu taust?

2004. aastal sõlmis Keskerakond koostöölepingu Vene Föderatsiooni võimuparteiga Ühtne Venemaa. Leppele kirjutasid alla Keskerakonna välissekretär Mailis Reps ja riigikogu fraktsiooni aseesimees Ain Seppik ning Ühtse Venemaa välissekretär Valeri Gussev ja riigiduuma fraktsiooni esimene aseesimees Valeri Bogomolov. 21. oktoobril edastas Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Eestimaa Rahvaliidu juhatusele ettepaneku alustada ametlikke kõnelusi Rahvaliidu liitumiseks Keskerakonnaga. Muuhulgas seisab avalduses, et "Eestimaa Rahvaliidu liikmeskond on oodatud seda (kõnelema kuuldaval häälel) tegema edaspidi Eesti Keskerakonna lipu alt, sest lõpuks pole ju nii oluline, mis värvi kass on - peaasi, et hiiri püüab". Olen arvamusel, et kassi värvus loeb poliitikas ikka ka midagi. Riigi juhtimisel ei ole asjad päris nii, et olgu toit milline iganes, peaasi, et kõhtu täidab.
Enne, kui Rahvaliit saab alustada Keskerakonnaga läbirääkimisi edasise koostöö osas, soovin koos enda mõttekaaslastega küsitleda Edgar Savisaart ja tema lähikondlasi, milline on Ühtse Venemaaga sõlmitud koostöölepingu sisu, sõlmimise tegelikud põhjused, tagamaad ning Ühtse Venemaa huvi Keskerakonna ning Eesti vastu. Kui lepe käsitleb tõepoolest vaid erakondade koostööd hariduse, kultuuri ja majanduse valdkonnas, pole ju põhjust seda rahvaliitlaste ja avalikkuse eest saladuses hoida.

neljapäev, 22. oktoober 2009

Rahvaliidu valimistulemused

Eestis on kokku 3076 kohalike omavalitsuste volikogude liiget. Möödunud valimistel valiti volikogudesse 298 rahvaliitlast ja 40 parteitut Eestimaa Rahvaliidu erakonnanimekirjas. Kokku seega 11% valituks osutunutest. Eestis ei ole ühtegi maakonda, kus vähemalt ühes omavalitsuses poleks Rahvaliidu nimekiri või rahvaliitlaste valimisliit saavutanud võitu. Seevastu näiteks ennast edukaks kuulutanud IRL ei saanud ühtegi võitu Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Saaremaal, Põlvamaal ega Pärnmaal. Keskerakond ei saanud ühtegi võitu Võrumaal, Läänemaal ja Raplamaal. Ida-Virumaal, mis juba kuulutati Keskerakonna kantsiks, on kokku 22 omavalitsust, millest Keskerakond võitis vaid 4 suuremas. Siit siis on ka tõstatunud nii 2011. aasta riigikogu kui ka presidendi valimisi silmas pidades Keskerakonna huvi Rahvaliidu liitmiseks või vähemalt tükeldamiseks. Rahvaliitlaste viimaste päevade sõnumeid arvestades ei ole aga keeruline aru saada, kes rahvaliitlastest seda ideed toetavad, sest ega hr. Savisaar seemet kobestamata mulda külvanud.

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Kuidas Teie õpetajana käituksite?

Tavaliselt paigutan siia enda mõtteid. Seekord tahan aga jagada Teiega ühe õpetaja mõtteid kujundlikust olukorrast koolis.

Kujutame ette, et algamas on põhikooli ühiskonnaõpetuse tund. Õpilased tulevad klassi ja enne oma kohale jõudmist hüüab Kevin valju häälega: "Õpetaja, kas Te teate juba, et kesikud jäid Tallinnas jälle võimule? Ja Savipäts sai kõik sibulate hääled endale ja mõned lollid eesti penskarid hääletasid ka tema poolt." Sellepeale karjuvad veel mõned hääled, et keskerakond on kräpp ja Putini tallalakkuja ning savikas oma pundi ja venelastega kasigu Venemaale.

"Ja Rahvaliit, see maakate punt, kaob varsti üldse ära, raadios öeldi," hõikab keegi. Jälle kostab naeru. Õpetaja teeb näo, et ei kuulnud midagi, tema mees on ikka veel Rahvaliidu liige ja mõned õpilased teavad seda.

Klassis käib tunnikella eelne sekeldamine ja õpetaja laseb pilgul ringi käia. Mann istub kuidagi väga vaikselt oma kohal ja vaatab kiirelt silmi pilgutades enda ette. Ka Tõnu on kuidagi tõsine. Õpetajale meenub, et nägi Manni isa ja Tõnu venna nimesid vallalehes. Nad kandideerisid Keskerakonna nimekirjas. Aga ta ei jõuagi enam kaugemale mõelda, sest temast mööda ja uksest välja tormab nuttev Galina. Samal hetkel käib hele laks - kaks possi rüselevad, Kevini vasak põsk punetab Vadimilt saadud kõrvakiilust. Vadim karjub kogu klassile, et tema pole mingi sibul ja kui teda siia ei taheta, siis ta võib siit minema ka minna, aga võetagu teadmiseks, et isegi reformierakondlane Keit Pentus hakkas Lasnamäe venelastega rääkimiseks vene keelt õppima. Kas tema peab siis ka nüüd Venemaale kasima?

Kell heliseb, õpetaja tõuseb ja läheb kõigepealt poiste juurde, käsib mõlemal kohale istuda ning juhtumi kohta selgituse kirjutada, küll õppealajuhataja pärast tegeleb sellega. Siis läheb ta ukse taha ja palub Galinal klassi tagasi tulla. Aga Galina on jõudnud juba oma üle tee olevas toidupoes töötavale emale helistada ja ütleb, et ema lubas kohe õpetajaga rääkima tulla. Õpetaja tuleb murelikult klassi tagasi. Galina on tegelikult üks parimaid õpilasi, eelmisel aastal sai maakonna eesti keele olümpiaadil koguni esimese koha, vaatamata sellele, et kodune keel on vene keel. Ka tema ema räägib õpetajaga enamasti eesti keeles, kuigi veidi konarlikult. Ja just paar nädalat tagasi oli Galina ema talle öelnud, kui väga ta rõõmustab, et Galina korraliku eesti hariduse saab. Õpetaja on veidi häiritud eelseisvast vestlusest, aga viimane aeg on tunniga peale hakata.

"Tänase tunni teema on Eesti Vabriigi Põhiseaduse II peatükk, kus on kirjas meie põhiõigused, vabadused ja kohustused. Nagu te teate, on meil kõigil siin hea elada sellepärast, et Eesti on demokraatlik riik ..." alustab õpetaja...
Ja mida ning kuidas Teie siinkohal õpilastele räägiksite?

teisipäev, 20. oktoober 2009

Tänan toetajaid ja vaatan tulevikku

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on jäänud selja taha. Tänan kõiki usu ja toetuse eest, mis mulle ja minu mõttekaaslastele osaks sai, ning õnnitlen kõiki valituks osutunuid!
Rahvaliidu maine kehva olukorda arvestades, mida küll vaevalt saab uuele juhtkonnale süüks panna, polegi valimistulemus halb - Rahvaliit koos meie inimeste algatatud valimisliitudega on endiselt juhtpositsioonidel enamate kohalike omavalitsuste volikogudes kui ükski teine erakond. 46 volikogus usaldasid inimesed rahvaliitlastele absoluutse enamuse ehk üle poole kohtadest. Siiski tuleb meil detsembrikuisel kongressil tõsiselt peeglisse vaadata ning otsustada, kuidas läheb Rahvaliit vastu 2011. aasta Riigikogu valimistele. Change We Can Believe In, nagu üks üle lombi härrasmees ütles.

Valimisliit erakonnaga Eestimaa Rohelised ei toonud Tallinnas paraku oodatud tulemust - jäime alla valimiskünnise. Mart Laari kombel kehvas tulemuses ca 1/3 häältest toonud rahvaliitlasi süüdistada ning odavat poliitprofiiti lõigata on muidugi vanast poliitikust kohatu. Tegelikult väärib hoopis tunnustust Rahvaliidu uue põlvkonna tegijate kena häältesaak, mis loob neile head eeldused tulevikus poliitikas kaasa rääkimist jätkata. Noortes poliitika vastu huvi tekitamine ning nende kaasamine ühiskonnaelu korraldamisse on järjepidevuse kindlustamiseks vajalik - liiatigi veel olukorras, kus Eesti poliitikat juhivad tänagi samad inimesed, kes 20 aastat tagasi. Täna aga 90ndate aastate alguse stiilis martlaarilikud loosungid "Plats/Tallinn puhtaks" ei tööta. Kui üks erakond on kuskil väga tugev, ei ole mõtet öelda, et kõik, mis nad teinud on, on paha. Tallinna inimesed ootasid pigem positiivset programmi. Nii pööraski Reformierakonna ja IRLi bumerang hoopis nende endi vastu.
Tänan veelkord inimesi, kes nendel valimistel noori usaldasid, kuulugu valituks osutunud siis mistahes erakonda. Suur tänu ka kõigile Mustamäe inimestele, kes mind 175 häälega meeles pidasid! Tunnen selle mandaadiga kohustust jätkata poliitikas kaasa rääkimist.

kolmapäev, 14. oktoober 2009

Valime ehk seekord lauspropaganda asemel programmi ja väärikuse!?


Kohalike valimiste tulemuste selgumiseni on jäänud neli ja pool päeva. Üldiselt tundub, et Keskerakond teeb Tallinnas puhta töö. Reform püüab küll vastanduda, aga on samuti libastunud lihtsakoelise, valijat alahindava propaganda banaanikoorele. Siiski on üks lootusekiir - kui peaks juhtuma, et Tallinna elanikel on vaatamata senistele küsitlustulemustele banaalsest lahmimisest kõrini, peaksid tulema protestihääled just Rahvaliidu ja Roheliste kandidaatide toetuseks, kes on välja pakkunud ka sotsiaalteadlaste arvates kõige parema programmi (vt. http://www.epl.ee/artikkel/480083). Programmi leiad: http://www.erl.ee/index.php?id=1033. Muuseas, sotsiaalteadlaste arvates oli Rahvaliidul kõige parem programm ka Euroopa Parlamendi valimistel :-).


Lisaks huvitavale ja uuenduslikule programmile oleme püüdnud konstruktiivset joont hoida ka kampaaniatöös. Niisiis, hea päevikulugeja, mine kindlasti ka sel korral valima, ärgita sõpru-tuttavaidki, ning aita muuta Tallinna õhk puhtamaks. Minu poolt saad hääletada Mustamäel, valides 892. Julgen Sulle soovitada ka enda mõttekaaslasi, kelle nimed ja numbrid leiad siit: http://www.erl.ee/index.php?id=995. Rahvaliidu kandidaatidega väljaspool Tallinnat on võimalik tutvuda: http://www.erl.ee/index.php?id=971

Põnevaid valimisi soovides,

Anto

esmaspäev, 5. oktoober 2009

Ühised jõupingutused liidavad eriilmelise töötajaskonna

Ettevõtete rahvusvahelistumisest on saanud paratamatus. Pidevalt muutuv tegevuskeskkond, globaalselt hajutatud organisatsioonid ja mobiilne ning erineva rahvusliku ja kultuuritaustaga personal on end selgelt kinnistanud 21. sajandi juhtimise väljakutsete hulka. Juba 2007. aastal valiti Eesti 10 kõige globaliseerunuma riigi hulka maailmas (The A.T. Kearney/Foreign Policy Globalization Index) ja kuigi üleilmastumise surve avaldub meil enamasti hiljem kui maailma kultuuri- ja ärikeskustes, jõuab nii meeldivate kui ka ebameeldivate trendide mõju varem või hiljem ka siitnurga ettevõtetesse.

Valus, aga vajalik kohanemine

Organisatsioonid, nagu inimesedki, ei muutu suuremat väliskeskkonna surveta. Status Quo säilitamine on mugav ja millegi uue õppimine või sellega kohanemine täiendavat pingutust nõudev energiamahukas ettevõtmine. Siiski – nii, nagu majandussurutisest väljuvad tervete ja tugevamatena need ettevõtted ja riigid, kes mõistsid headel aegadel säästa ja vajalikke ettevalmistusi teha, suudavad ka üleilmastuvas ettevõtluskeskkonnas läbi lüüa tegijad, kes uute tingimustega kohastuvad. Paar kiiret kõnet Londonis ja Stockholmis rahvusvahelistes ettevõtetes töötavatele sõpradele näitasid, et etnilise ja kultuurilise mitmekesisuse taotlemist personalipolitikas nähakse seal lisaks organisatsiooni väärtusruumi tugisambale ka pragmaatilise kasu allikana. Eriilmelise sotsiaal-kultuurilise taustaga töötajaskond loob konkurentsieeliseid – kasvab ettevõtte kompetentside mitmekesisus ja innovatsioonisuutlikkus, samuti läbilöögivõime erinevatel turgudel ning tõenäosus võita riigihankeid.

Mitmekesisus töökohtadel kui riiklik sund ja prioriteet

Rootsis ja Suurbritannias on mõistetud, et ettevõtete edu välisturgudel toetab selgelt riigi konkurentsivõime kasvu. Seetõttu käsitletaksegi vähemusrahvuste ja –rasside esindatust töökohtadel ka riigi tasandil pragmaatiliselt, ettevõtluse kvaliteedinäidikuna. Kui ettevõtted ei taha muutuda, tuleb luua muutumist soodustav keskkond, ehk kasutada vaheldumisi präänikut ja piitsa. Etnilist mitmekesisust toetavad riiklikud tööturumeetmed võib jaotada kaheks – pakkumise ja nõudluse poolele suunatuteks. Esimesel juhul püütakse täiendada immigrantide teadmiseid ja oskusi vastavalt tööandjate ootustele, teisel juhul aga veendakse tööandjaid mitmekesisuse kasulikkusest töökohtade täitmisel.

Pakkumise poolel on domineerivaks erialase keeleõppe soodustamine, tööturu nõustajate koolitamine, ettevõtjapoolsete mentorlusprogrammide kaasrahastamine, aga ka immigrantide palgatoetusprogrammid. Nõudluse poolt reguleeritakse avaliku sektori eeskuju (nt. värbamispoliitika), väärtushinnanguid sõnastavate raamseaduste (nn. võrdse kohtlemise seadused) ning hankepoliitika abil. Tähtis on mõista, et raamseadused, sealhulgas ka Eestis 1. jaanuaril jõustunud Võrdse kohtlemise seadus, saadavad eelkõige signaali riigi prioritetide kohta. Siiski ei motiveeri need tegelikult ettevõtjaid kuigvõrd soovitud viisil käituma, sest diskrimineerimise juhtumeid kohtus tõendada on väga keeruline. Nii täiendataksegi nõudluse poolt hankepoliitika hoovaga, mis annab eelise rahvuslikult mitmekesistele organisatsioonidele ja ettevõtjad näevad etniliste vähemuste palkamist boonuse, mitte kohustusena.

Võõrkeelne tööprotsess on vältimatu

Mitmete ettevõtjate, juhtide ja uurijate hinnaguid analüüsides tuleb rahvusliku mitmekesistumise kavandamisel silmas pidada eelkõige kolme võtmetegurit: vajaduse olemasolu, ühise märgisüsteemi loomist ning ühiste ülesannete eelistamist etniliselt ühtsetele meeskondadele. Kui vajaduse tekitamise eest hoolitsevad suuresti väliskeskkonna survestavad trendid rahvusvahelises äris ja kaubanduses ning mõnel määral ehk ka riiklikud regulatsioonid, siis ühise märgisüsteemi ja ülesandekesksete eriilmelise koosseisuga meeskondade loomine jääb juba juhtide ülesandeks.

Märgisüsteemi all pean eelkõige silmas keelekeskkonda. Kui vähe selle tunnistamine meile ka ei meeldiks, ei ole täna ega tulevikus ühegi rahvusvahelise kontserni ametlikuks töökeeleks eesti keel. Küll aga peab intellektuaalse töö osatähtsuse kasvades ja struktuurilise lõimumise tingimustes ettevõtte tööprotsess toetuma ühele märgisüsteemile. See tähendab muuhulgas ebamugavaid, kuid vajalikke võõrkeelseid koosolekuid ja kirjavahetust ning seab ettevõtte personalivalikule ja täiendkoolitussüsteemile uusi nõudmisi. Tuntud juhtimisprintsiip „Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt!“ muutub veelgi aktuaalsemaks ja just mõtlemisega seotud funktsioonide täitmine kipub üha enam toimuma meile võõras keeles.

Fookus ühistel ülesannetel

Mitmed psühholoogiaalased uuringud näitavad, et inimestele meeldivad asjad, mis on neile tuttavad. Sama printsiipi on püütud kasutada ka mitmetes rahvusvahelistuvates ettevõtetes, arvates, et piisab lihtsalt sellest, kui viia kokku erineva kultuuritaustaga inimesed ja nad muutuvadki üksteisele sümpaatseks. Siiski – ettevõte ei ole reeglina sulatusahi, kus erinevad inimesed suhtleksid ühtviisi meelsasti nii oma kui ka teiste etniliste gruppide esindajatega. Formaalne integratsioon ei pruugi tuua kaasa sotsiaalset integratsiooni. Pigem koonduvad töötajad sarnastesse seltskondadesse, eristudes teistest rühmadest.

Abiks võiks siin olla Türgi püritolu Oklahoma ülikooli sotsiaalteadlase Muzafer Sherifi pea’ viiskümmend aastat tagasi noortelaagris läbi viidud uuringu (Intergroup conflict and co-operation: The Robbers’ Cave experiment) tulemused, mis tõestavad, et koostöö ühiste eesmärkide nimel vähendab kõige tõhusamalt lõhet erinevate etniliste gruppide vahel. Nii, nagu noortelaagris, peab ettevõtteski kujundama eriilmelised meeskonnad, kus vaid ühist pingutust kroonib edu. Just koostöö ja ühiste saavutuste kaudu hakkavad inimesed nägema teisi mõistlike kaaslaste ning abilistena. Sama ideed kinnitavad ka Londonis ja Stockholmis töötavate sõprade mõtted. Kuigi nende tööandjatel on täidetud kõik formaalsed kultuurilise sallivuse nõuded ettevõtte väärtuste sõnastamisest erinevate religioonide palvela loomiseni, võimaldavad just ühised ülesanded luua koostööks vajalikku usaldust ning õppida nägema rahvustausta taga inimest.

Avalik sektor võiks Eestiski olla eeskujuks

Oskus liita erineva kultuuritaustaga inimesed ühtseks meeskonnaks on rahvusvahelistuvas ärikeskkonnas üha suurema kaaluga eduteguriks. Eestiski tuleks edaspidi ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks võtta õppust Euroopa edukatelt, selmet lasta etnilisel lõimumisel vaid isevooluteed kulgeda. Mitmete riikide kogemus tõestab, et väga tähtis on muutuste juhtimisel avaliku sektori eeskuju. Meetmete kompleks peab kindlasti koosnema enamast kui vaid Võrdse kohtlemise seadusest, sisaldades terviknägemust nii nõudluse kui ka pakkumise poole regulatsioonidest. Valitsuse tegevuskava peaks suurendama ettevõtjate ja ühiskonna teadlikkust sellest, et töötajate mitmekesisus soodustab omakorda kompetentside mitmekesisust ning paremat kvaliteeti teenuste osutamisel erinevatele sihtrühmadele.