Tuleviku töö: paindlikud töövormid, efektiivsus ja automatiseeritud protsessid

Tänasel Euroopa Parlamendi saadikukandidaatide rahanduse, majanduse ja tööhõive teemalisel debatil Pärnus rõhutasin Euroopa Liidu töö ja tööjõuturu tuleviku märksõnadena paindlikke töövorme, tööandja ja töötaja partnerlust, efektiivset tööd ja robottehnoloogiat. Minu arvates aitaks tulevikus lihttööde puhul automatiseeritud protsesside laiem rakendamine suunata inimesed samal ajal õppima ametit, mis loob kõrget lisandväärtust.

Töö iseloom on võrreldes 20. sajandiga oluliselt muutunud ning riigi arenemiseks peavad muutuma ka töö tegemise viisid ja vormid. Kuna vananeva elanikkonnaga Euroopa Liit maailma suurte võimsate riikide seas ei võida mastaabis Hiinat, Indiat ja Venemaad, siis tuleb eelisseisund saavutada tõhususega – tuleb teha vähem tööd, aga targemalt. Tõhususe kasv tuleneb ka tehnoloogia arenemisest ja kõrgtehnoloogiliste lahenduste kasutamisest. Efektiivsust aitavad tulevikus saavutada muuhulgas robotid, nende kasutamisest vabaneva ressursi arvelt koolitatakse inimesi tegema kõrget lisandväärtust loovat tööd. Ma ei pea siikohal silmas mingit ulmevaldkonna humanoidi,mida paljud kohe ette kujutavad, vaid automatiseeritud protsessi. See pole enam ammu midagi uut - maailmas võetakse aastas kasutusele 150 000 robotilaadset automaatseadet, Eestis näiteks pakendavad robotid Nõo Lihatööstuses vorsti ja farmides on kasutusel lüpsirobotid. Idamaades on roboteid rohkem kasutusel kui läänes. Selge on ka see, et kõrget lisandväärtust tootvat tööd ei hakata tegema ilma kõrgeltharitud inimesteta.

Oluliseks majandusaregu mõjutajaks on ka spetsialistide kaugemalt kaasamise võimalused. Näiteks praegu on immigratsioonipoliitikas ranged piirangud välistööjõu kasutamisele, see takistab spetsialistide kaasamist. Sellised piirangud tuleks diferentseerida, et majanduse areng ei jääks spetsialistide puuduse taha ning ettevõte ei koliks oma tegevust sinna, kus on lihtsam tegutseda.

Efektiivsuse tõstmiseks tuleks luua võimalusi ka pensionile jäänute kaasamiseks tööjõuturul, kuna eakaid, kes soovivad tööd teha, on palju, kuid probleemiks on ühiskonna stereotüüpne mõtlemine. Töötegemisest huvitatud pensioniealistele tuleks luua võimalused osalise tööajaga töötamiseks ja kaugtööks, et huvilised saaksid oma teadmisi ning kogemusi ühiskonna hüvanguks rakendada.

Anname uuele põlvkonnale võimaluse

Kuku Raadio 17.aprilli Vastasseisu saates arutlesid politoloogid Viljar Veebel, Tõnis Saarts, ajakirjanik Erkki Bahovski ja saatejuht Janek Luts Euroopa Parlamendi valimisaktiivsuse teemal. Vaatluse all oli küsimus, et kui legitiimne on Euroopa Parlament arvestades meie madalat valimisaktiivsust. Moraal oli see, et kui valijad ei lähe valima, on praegune eurosaadikute koosseis läbi kukkunud, sest rahval pole ei huvi ega teadmisi euroliidu tegemiste kohta. Kui saadikud ise vabandavad oma suutmatust sellega, et nad viie aastaga pole jõudnud sisse elada ning vajavad veel viit aastat sisuliselt tööle hakkamiseks, siis võiks parem anda võimaluse uuele põlvkonnale. Nooremad teavad euroliidust sageli enam.
See arvamus klapib minu nägemusega, sest viis aastat on piisavalt pikk aega maksumaksja kulul töötegemist harjutada. Euroopa Liidu otsused mõjutavad meid rohkem, kui siiani välja on lastud paista ning Eesti seisukohad peavad olema arvestatud juba otsustusprotsessis. Hilisem kurtmine ebasobivate euroliidu otsuste üle on suhteliselt tulutu. Saadikute võimalustest valijaid oma tööst paremini teavitada rääkisin juba varasemas blogiteema püstituses, tuues välja ka ettepanekud saadiku tegemiste avaliku hindamiseks.

Võtan Siirilt vahetuse pakkumise vastu

Tallinnas ringi liikudes on kõikjal näha suuri Keskerakonna plakateid. Täna sattusin vastamisi elusuuruse Siiri Oviiri pildiga, kus seisis, et Siiri tahab vahetust. Kuna meil ju tulemas europarlamendi valimised, siis järelikult räägib plakat vahetusest Euroopa Parlamendis.

Aga palun, Siiri, ma võtan pakkumise vastu! Sina tuled koju, mina lähen Sinu asemel Brüsselisse :)

Energeetika teemalisel debatil lubas Indrek Tarand võtta Brüsselis üle isa suhtevõrgustiku

Esmaspäeval, 20. aprillil osalesin esimesel Euroopa Parlamendi saadiku- kandidaatide energiapoliitika teemalisel debatil Euroopa Liidu majas. Kohal olid peale minu Ahto Oja (EER), Tunne Kelam (IRL), Katrin Saks (SDE), Kristiina Ojuland (RE) ja Lembit Kaljuvee (KE).

Esimene üllatus oligi see, et Keskerakond saatis debatile inimese, kes ise ei kandideeri. Ju siis ei pea keski kandidaadid ennast kas piisavalt pädevaks või loodvad massiivse reklaami peale ja ei suvatse nimestele oma seisukohti ise tutvustada.

Teiseks ja ka saalis elevust tekitavaks asjaoluks oli üksikkandidaat Indrek Tarandi ilmumine, kellele anti debati lõpus kolmeks minutiks sõna. Ta kasutas seda energiateemal oma seisukohtade tutvustamise asemel hoopis kinniste valimisnimekirjade teema tõstatamiseks. Lisaks teatas, et ta võtab europarlamendis üle oma isa, sotside senise eurosaadiku, suhtevõrgustiku. Seega on bravuurikas üksikkandidaat tegelikult "kapi-sots".

Kui temaatikast kokkuvõte teha, siis debatil osalenud pooldasid ühise energiapoliitika väljatöötamist ning loodavad parlamendis oma ideid kuuldavaks teha veenmise ja liitlaste otsimise abil.
Minu ettepanek lühidalt on, et kõik munad ei tohiks olla ühes korvis ehk siis energiatarnijana tuleks kaaluda ka teisi alternatiive lisaks Venemaale. Venemaa nii gaasitorude kui gaasi monopoolse omanikuna teeb meid temast liialt sõltuvaks. Teiseks on oluline energiasäästlikult elamine ja kliimasoojenemise vältimine ning selleks tuleb EL-i järgmise eelarveperioodi eelarvest suunata vahendid Eesti sovietiaegse elamufondi renoveerimiseks soojapidavaks. Sellega väheneb CO2 emissioon ning küttearved, lisaks saavad renoveerijad tööd ja Eesti maksutulu. Eelarve mõjutamine on europarlamendi saadikute ülesanne.
Kristiina Ojulandi sõnul tähendaks ühtse ja toimiva Euroopa energiaturu saavutamine seda, et nii energia tootmine EL-is kui ka väljastpoolt sisseostetava energia kogus ja hind oleksid 27 riigi poolt ühiselt otsustatavad. Selleks, et EL-is toodetud energia jääks konkurentsivõimeliseks, on üheks võimaluseks maksustada väljaspoolt Euroopa Liitu toodetud energia CO₂ maksuga. Teise ettepanekuna tõi Ojuland välja, et eramajad peaksid kasutusele võtma alternatiivsed energiaallikad, näiteks tuulegeneraatorid, kuid tööstus selle abil ära ei elaks.
Tunne Kelami väitel on ühine energiapoliitika EL-i prioriteetide hulgas kirjas, kuid konkreetseid samme pole selle suunas tehtud. Eelkõige on meil vaja rahvuslikku kokkulepet energeetika teemal. Euroopa Parlament on tema sõnul just koht teemade algatamiseks, väikeriigid saavad kaasa rääkida oma siseturu reegleid selgelt kommunikeerides ning uued liikmesriigid peavad rohkem koostööd tegema. Eesti peab avama 35% oma energiaturust.
Katrin Saksa sõnul tuleb koostööd tehes vaadata plaani laiemalt. Hetkel käivad parlamendis läbirääkimised Iraagi, Aserbaidzhaani ja Türgiga. Vajalik on üle vaadata EL-i energiavajadus – hetkel on see 10% vähenenud. Samuti tuleb toetada alternatiivide teket, näiteks tuumaenergia on kolm korda kallim tuuleenergiast ja kaks korda kallim söeenergiast.
Ahto Oja sõnul peaks Euroopa olema aastaks 2030 tuumavaba, sest tuumajäätmed on aegpommid. Põlevkivi saastab õhku ning selles on kolm korda vähem energiat kui kivisöes. Ka põlevkivi rikastamine võiks langeda, sest see on fossiilne, asemele oleks pakkuda bioenergia-ja tuuleenergia. Tuleks luua Taastuvenergia ühendus ja sõlmida sidusad kokkulepped.
Lembit Kaljuvee sõnul ei ole meil 20 aasta vältel põlevkivienergeetikale alternatiivi, kuid peaksime ühiselt otsustama, milline on baasenergia.

Ligi 2/3 doktorantidest katkestab õpingud, sest Eestis ei hinnata doktorikraadi piisavalt

Haridus- ja teadusministeeriumi ülevaatest kõrgkoolidesse vastuvõetud ning õpingud lõpetanud ja katkestanud isikute osas selgub, et suur osa doktorantidest jätab õpingud pooleli. Näiteks võeti 2006/2007. aastal Eesti kõrgkoolidesse vastu 444 doktoranti, samal aastal lõpetas 153 ja õpingud katkestas 183 tudengit. 2007/2008 perioodil võeti vasti 541, lõpetas 161 ja katkestas 276 tudengit! See näitab, et doktorandid ei näe oma omandatavas kraadis reaalset kasu, kuna neil ei ole Eestis rakendust ning seetõttu puudub noortel ka huvi doktorikraadi omandada. Eestis ei hinnata doktorikraadi piisavalt, vaadates aga edukaid riike, siis võiksid doktorandid meilegi kasu tuua.
Maailmamajanduses edukate ja efektiivsete riikide nagu Soome, Taani, Rootsi ja Jaapani näide tõestab, et üheks võimaluseks teha kõrge lisandväärtusega tööd on doktorikraadiga inimeste väärtustamine. Neis riikides on palju kõrgelt haritud inimesi hõivatud era- ja avalikus sektoris. Eestis ei ole doktorikraadiga inimestel piisavalt rakendust ning kuna kõik soovijad ei mahu teadustööd tegema, pole noortel ka motivatsiooni doktorikraadi omandamiseks. Kuna ka Maailma Majandusfoorum toob oma aruandes Eesti puudusena välja teadlaste ja inseneride vähesuse, siis teadlaste rakendamine aitab meil areneda ja innovatiivne olla. Õpime teiste vigadest ja võtame eeskuju neist, kellelt on midagi õppida. Ainuüksi kulude kärpimisega rikkaks ei saa, nagu ka ei ole võimalik võita olümpiakulda vigastusi vältides. Samas on selge, et kõrget lisandväärtust loovat tööd ei hakata Eestis kunagi tegema kõrgeltharitud inimesteta.
Üks võimalus doktorikraadiga inimesi tööle saada on siduda kraadi omandamine välismaa heades ülikoolides ettevõtete ja asutuste toetusega - õpingute kaasrahastamine garanteeriks asutusele hea haridusega töötaja ja tulevasele doktorandile töökoha, Eestis üldisemalt peataks nö ajude äravoolu. Selle eelduseks on koolituskulude vabastamine erisoodustusmaksust.
Hetkeolukorda arvestades võtab valmisoleku kujunemine selliste sammuni veel aega, kuid siin on mõtlemisruumi.

Eurosaadikud võiksid ühtsetel põhimõtetel oma töö tulemusi avalikustada

Seoses eurosaadikute kadumisega europarlamendi suurde masinavärki mõtlesin, et Eesti praegused ja tulevased saadikud Euroopa Parlamendis võiksid kokku leppida ühtsetes põhimõtetes, kuidas antakse avalikkusele senisest paremini aru oma töö tulemustest. Sest esiteks on ennustatav madal valimisaktiivsus osaliselt märk sellest, et Euroopa Parlamendi saadikute ja kodanike vahel ei ole tekkinud informatiivset ja usaldusväärset suhet. Eesti seniste eurosaadikute ja nende erakondade suutmatus viie aasta jooksul parlamendis arutatavad teemad inimesteni tuua ning tekitada huvi meid kõiki puudutavate otsuste vastu on pigem süvendanud inimeste ükskõiksust euroliidus toimuva suhtes. Teiseks olen maakondades inimestega kohtudes korduvalt kogenud, et tegelikult ei teata Euroopa Parlamendi tööst suurt midagi. Samas soov meie esindajate töö ja meid puudutavate otsustega kursis olla on olemas.

Seetõttu teen ettepaneku, et Euroopa Parlamendi saadikud võiksid kokkul leppida ühtsetes põhimõtetes, kuidas oma tegevusest kodanikele aru antakse. Eesmärk peab olema sisuliste küsimuste ja arutelu teemade rahvani toomine, mitte lihtsalt linnukese kirjasaamine. Siiani on eurosaadikute kommunikatsioon olnud juhuslik ning kõiki kanaleid ei kasutata ära.
Minu arvates on elementaarsed tegevused, kuidas eurosaadikud võiksid oma tegevusest Eesti avalikkusele aru anda, järgnevad: iga-aastane tegevust kokkuvõttev pressikonverents; avalikud kohtumised valijatega kõigis maakondades kogu saadikuperioodi jooksul; regulaarsed kohtumised kodanikuühendustega; kohustuslik blogi pidamine, mis annab asjast huvitatutele ülevaate saadiku jooksvast tegevusest; pressiteadetega operatiivselt info edastamine; avaliku debati juhtimine vähemalt kord aastas; arvamuslugude kirjutamine; avalikud loengud ülikoolides.
Saadikud peavad ju olema eurodebati algatajad ja eestvedajad, Eesti inimeste kaasajad Euroopa Liidu otsustusprotsessidesse ning vajaliku informatsiooni ja kontaktide vahendajad. Eestist valitud europarlamendi saadik peab olema suuteline tõstatama Euroopa Parlamendis ja Eesti meediakanalites inimestele olulisi teemasid ning neile lahendust otsima.
Muidugi ei saa alahinnata europarlamendi liikme suhtlemisoskust lobitöös – päris huvitav oleks teada, mitu teisest rahvusest eurosaadikut oskavad eesti keeles öelda tere ja terviseks. :)

Noored kõrgkooli tulevase tööandja toel

Tänase, 17. aprilli Postimehe artikliga seoses tõstatus teema, et noored peaksid kohe pärast keskkooli minema välismaale õppima, kuid see võimalus jääb tihti kasutamata infopuuduse või siis kõrgkoolide vastuvõtueeskirjade vastuolulisuse tõttu. Mulle tundub aga riigi seisukohast samavõrd oluline ka see, et kuidas kindlustada, et väljastpoolt hea hariduse saanud inimesed tulevad pärast tagasi. Näen suurt potentsiaali lahendada see probleem läbi tööandjate ja noorte koostöö suurendamise. Eriti hästi toimiks see spetsiifiliste erialade õppijate ja tulevaste tööandjate vahel. Riik peab tegutsema selle nimel, et ettevõttel oleks motivatsioon toetada tulevase töötaja õpinguid välismaiaülikoolis ja pärast diplomi saamist tagada noorele töökoht samas firmas. Nii ei peaks noored lahkuma ka väiksematest piirkondadest, kus on olemas tootmis- või tööstusettevõte - nad õpivad lihtsalt vajalikku eriala kas siis Eestis või piiri taga.
Ettevõtjate motivatsiooni tõstmiseks vajalike töötajate koolitamiseks peaks riik kiiremas korras kaotama koolituskuludelt erisoodustusmaksu. Kõige rohkem aitaks see ettevõtteid, kelle tööjõud on niivõrd spetsiifiline, et spetsialisti ongi võimalik koolitada ainult välismaal. Selline lihtne süsteem ja kohe pärast keskkooli lõpetamist algav koostöö tulevase tööandjaga lahendab ka riigi mure "ajude äravoolu" peatamiseks. Kui väljaspool Eestit hariduse saanud noor inimene tuleb siia tööle ettevõttega sõlmitud lepingu alusel, tekivad tal perekond, sotsiaalsed ja materiaalsed kohustused siin ning tema tööpanus aitab kaasa ettevõtte ja Eesti majanduse edule. Pikas perspektiivis oleks tähtis luua võimalused, et iga kõrgharidust omandav noor saaks õppida vähemalt ühe semestri välisülikoolis, selleks on vajalik mobiliseerida riigi, Euroopa Liidu ja ettevõtete ressursid. Nii saame valmistada erialaselt ette asjatundlikke inimesi, kellel lisaks erialasele pädevusele on ka globaliseeruvas maailmas toimetulekuks vajalikud sotsiaalsed kompetentsid ja suhetevõrgustik.

Kas keegi teab kedagi, kes teab midagi Reformierakonna "tasemel" eurosaadikust?

Siim Kallas muretseb raadioreklaamides, et Euroopa Parlamendis on väga palju saadikuid, kes seal mitte midagi ei tee ja millegiga silma ei paista. Täiesti siiras mure Kallasel, sest tema enda koduerakonna eursaadik on just selline. Viis aastat tagasi sai Reformierakond võimaluse saata europarlamenti oma “Euroopa tasemel tegija” – Toomas Savi. Paraku pole me midagi tema tegevusest ega saavutustest seal kuulnud. Kuu aega tagasi ütles Savi ühel esinemisel , et tema suurim saavutus on see, et ta viis aastat seal vastu pidas (Foto: Sille Annuk)

Teised Eesti saadikud on mingite tegevustega veidi siiski silma paistnud. Europarlamendi saadiku töö väljendub esmalt sõnavõttudes-küsimustes täiskogul ja komisjonides, samuti resolutsioonide ettepanekutes ja raportites. Nelja ja poole aasta jooksul on meie saadikutest esitanud ühe raporti ja kaks deklaratsiooni vaid Marianne Mikko, teistel pole midagi ette näidata. Sõnavõtte on samal ajavahemikul registreeritud 423, kõige rohkem – 135 korda – on esinenud Tunne Kelam. Tema on ka resolutsiooni ettepanekutest teinud kõvasti üle poole: 87 ettepanekut 119-st. Üldse on kuus saadikut eri tegutsemisvormis koos küsimustega pannud märgi maha 606 korral.
Jagades selle „saagi” kuue saadiku vahel, saame keskmiseks aktiivsuseks 19 ettepanekut, 2 küsimust, vähem kui 20 ettepanekut, pool arvamust, 0,15 raportit, kolmandik deklaratsiooni ning auväärse 70 sõnavõttu aastas. Nelja ja poole aasta jooksul kokku 101 tegevust. Samas kui Tunne Kelam ületab keskmist rohkem kui kaks korda, on Andres Tarand ning Siiri Oviir teinud vaid pool „rehkendust”. Katrin Saks on poole lühema aja jooksul olnud peaaegu sama tubli, kuid jääb samuti alla keskmise. Seda tundub olevat vähevõitu.
Nelja ja poole aasta jooksul on kesiseks jäänud saadikute seisukohtade trükis avaldamine ning uuringutes osalemine, hoogustumise märke ilmutati alles pool aastat enne uusi valimisi. Ometi peaks saadik igal ajal olema Eesti inimeste esindaja Euroopa Parlamendis, sõltumata sellest, kas valimised on ees või möödas.
Suve alguses valitavad Eesti uued saadikud peaksid ümber mõtestama eurosaadiku rolli. Mitte olema enam kohatäitjad, kes tänulikud, et vanade riikide hulgas istuda võivad. Ka mitte poliitpensioni nautijad, vaid teotahtelised ja ärksad rahvaesindajad, kes suudavad end maksimaalselt Eesti huvide heaks rakendada.

Tere tulemast, euro! Aga sellele peab eelnema avatud kommunikatsioon

Eurot on meedias kajastatud kui päästerõngast majandusele, tegelikult aga ei ole räägitud ühinemisega kaasnevatest ohtudest täpsemalt. Mina toetan Eesti ühinemist eurotsooniga ning pean seda vajalikuks, ennekõike selleks, et vähendada võimalikke spekulatsioone ja hirme devalveerimise ees ning suurendada usaldust Eesti majanduskeskkonna vastu. Debatid käivad, et kas me suudame euro kasutusele võtta varem kui 2011. aasta 1. jaanuar, kuid need on vaidlused kuupäeva üle, mitte teema sisuline lahtiseletus. Igal juhul ühel ilusal päeval tuleb euro nagunii.

Hinnatõus!?
Mind aga paneb muretsema see, millest ei ole seoses euro tulekuga räägitud ehk võimalik hinnatõus. Minu endagi kogemused näitavad, et euro kasutusele võtnud riikides tõusid hinnad veidi. Samas on meil juba täna märgatavalt suurenenud supiköökide külastatavus ning kasvanud kõnede arv usaldustelefonidele – seega iga ootamatu hinnatõus halvendaks kindlustamata inimeste olukorda veelgi. Seega peaks valitsus juba aegsasti mõtlema, kuidas inimestele euro tulekul normaalne elatustase säilitada, et olukord veelgi valusamaks ei läheks.

Tänane kurss 15,6466 peab jääma
Kindlasti peab liitumine eurotsooniga toimuma tänase eurokursi alusel. Krooni kurssi ei tohi probleemide tekkimisel muuta sama kargusega, kui valitsus kaotas sissemaksed pensioni II sambasse, millest räägiti ju aastaid kui kaljukindlast riiklikust süsteemist. Üleminekuga peab kaasnema aus ja avatud kommunikatsioon, asjadest räägitagu nii, nagu lood on, et rahvas teaks valmistuda. Fakt on see, et meie positsioon ei võimalda meil ilma eurota pikalt majandada ning kui soovime kuuluda teiste EL-i riikide hulka, siis peame selle raske üleminekuaja üle elama. Kuid valitsusel lasub kohustus siinkohal kõik riskid läbi mõelda ja võimalikud abiplaanid välja töötada, et see periood oleks võimalikult kiire ja valutu.

Missi-Laura ja Staabi Burger

Lugesin täna Eesti ajakirjanduses ilmunud artikleid ja seisukohti euro kasutuselevõtu kohta. Aga mitte eurost ei tahtnud ma kirjutada. Häda ei ole mitte selles, et Eestis on olemas kollane ajakirjandus, vaid selles, et kvaliteetajakirjandus kolletub. Kui ma loen Postimees online'ist Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professori arvamuslugu, ei taha ma, et kõrval vilgub suur bänner "Missi-Laural on uus korvpallurist silmarõõm?". Kui te lähete Nõmme teel asuvasse Staapi, et osta sealt putkaburger, teete te teadliku valiku süüa burgerit ja saategi burgeri. Teie õigustatud ootused täituvad. Niisamuti saate ostes Õhtulehe lugeda just seda, mida soovisite. Probleem tekib aga siis, kui lähete Vertigosse sööma, aga saate Nõmme tee burgeri. Sama lugu on siis, kui tahate lugeda Postimehest professori arvamuslugu, aga saate Missi-Laura.

Kas teate, et tudengi näoilme lõpupildil ennustab tulevikku?

Kui kõik ausalt algusest peale ära rääkida, siis elu Mustamäel meenutas kunagi üsna täpselt filmis "Mina olin siin" nähtut. Õnneks sattus minu eesti keele õpetajaks tollane Avatud Eesti Fondi projektijuht Hannes Voolma, kellele omistatakse ka õpilaste eestkosteorganisatsiooni idee väljakäimise au. Voolma näitas meile, kaheksanda klassi õpilastele, et on mõistlikumaid asju kui telefoniputkade lõhkumine ja venelastega kaklemine. Nii asutasime paljude õpilaste koostöös 1998. aastal Tallinna 32. Keskkoolis õpilasesinduse, Mustamäe Õpilasomavalitsuste Liidu ja Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu, mille esimesed juhid olid Maria Savisaar, Madis Masing ja Marja-Liisa Alop. Mina võtsin koos Lauri Paeveeri ja Rosa Rotkoga teatepulga üle 2000. aastal. Alustasime toimetamist nõukogude haridussüsteemi tugevate mõjude tingimustes, kus õpilastel olid kohustused, kuid õigusi sageli ei tunnistatud. Õiguste nimel võitlemine on tänaseks viinud selleni, et õpilasesinduste liit on tunnustatud partner nii riigile kui teistele eestkosteorganisatsioonidele. Õpilaste huvide eest seismine on andnud õpilasesinduse liikmetele tugeva kogemustebaasi edaspidiseks tegevuseks ning olnud omamoodi hüppelauaks. Kõik tollased tegijad on hetkel alla 30-aastased ja oma vanuse kohta üsna palju korda saatnud. Näiteks enne mind liitu juhtinud Maria Savisaar on doktorikraadiga diplomaat, peale mind vedas õpilasi praegune tuntud MTV Eesti juht ja tubli ettevõtja Karoli Hindriks, minu juhatusekaaslastest üks veab maineka investeerimispanga müügiosakonda ja teine on Oxfordi ülikooli lõpetanud advokaat Londonis.

Küsimused on samad, lahendused muutuvad
10 aastaga on koolielus palju muutunud ning arvestades asjaolu, et õpilased veedavad koolis viis tööpäeva nädalas, peabki neil olema sõnaõigus koolikeskkonna kujundamisel kaasa rääkimiseks. Milline aga võiks olla ihaldusväärne koolikeskkond? Tuntud kaasaja psühholoog Martin Seligman, positiivse psühholoogia isa, kirjutab, kuidas USA ülikoolides on aastaid uuritud lõpetajate näoilmeid lõpupildil ning selle emotsiooni seost edasise eduga. Uuringute tulemusena on kindlaks tehtud, et lõpupildil naeratavatel õpilastel läheb ka peale kooli elus paremini. Ehk siin ongi küsimuse koht - kui õnnelikel inimestel läheb elus paremini, kas siis Eesti koolikeskkond õpetab lisaks faktiteadmistele meid ka õnnelik olema? Ning milline peaks olema kool, et lapsed saaksid nii targaks kui ka õnnelikuks? Üks rahuolu aspekt on kindlasti kooli ajaga kaasaskäimine. Legend Albert Einsteinist räägib, kuidas tudengid eksami ajal õpetajalt küsisid, et miks küsimused on samad, mis eelmisel aastal. Einstein vastas: „Jah, küsimused on samad, kuid aeg on edasi läinud, mina olen targemaks saanud, vastused on nüüd teistsugused.“ Ka täna on kooliga seotud küsimused on paljuski samad, mis 10 aastat tagasi – parem haridus, parem koolikeskkond, koolivägivalla ohjamine, koolivälise tegevuse toetamine,õpilaste osalemine koolikeskkonna kujundamisel jne. Naljaga pooleks võib öelda, et isegi haridusminister on täna sama inimene, kes siis, kui mina EÕELi juhtisin. Aga vastused on küsimustele on 10 aastaga muutunud, vanad lahendused ei pruugi enam töötada. Mul on väga hea meel, et EÕELil läheb täna hästi ja tänu õpilasesindustele on koolides üha vähem õpilasi, kes peavad muredega üksi olema. Meie vilistlastena oleme aga alati valmis nõu ja jõuga abiks olema. Parimad tulemused saavutatakse ikka üheskoos ühiste eesmärkide nimel tegutsedes ning eelkäijate kogemustest õppides. Peaasi, et naeratus lõpupildil oleks elementaarne :)

Mõttetalgud on kodanikuühiskonna loomulik osa

Seoses Minu Eesti projektiga on viimasel ajal meedias tõstatunud küsimus avatud arutelu vormis ühiskonnaelu juhtimise võimalikkusest ning projekti suhtes on olnud ka kriitikat ning kahtlustavat suhtumist. Kahepoolset diskussiooni on ühiskonnaelu kujundamisel siiani vähe olnud, otsused tehakse sageli tagatoas valmis. Seega on kaasamine Eestis lapsekingades, üks osapool ei taha kaasata ja teine pool ei ole piisavalt aktiivne, et saada kaasatud. Põhjendatakse seda nii aja kui ideede puuduse, eesmärgi ebaselguse, mõttetu sihitu jahumisega.

Samas on inimesed varmad oma arvamusi avaldama anonüümsetes kommentaarides. Kui aktiivsed internetikasutajad hetkeks mõtlevad, mitu tundi ööpäevas nad veedavad sageli sisutühje kommentaare lugedes ja kirjutades, siis see aeg võib mõnel hõlmata suure osa ärkveloleku ja isegi uneajast. Kommentaarides sageli käiv ärapanemine ei muuda enamasti midagi, väga häid lahendusi ja ettepanekuid tuleb tikutulega otsida. Näiteks mõttetalgutel osalemine hõlmab vaid pool päeva väärtuslikust ajast ning annab võimaluse olulistes küsimustes kaasa rääkida ja mõttekaaslastega koos lahendust otsida.

Minulgi on sarnaselt teistega vastuseta küsimusi uue aktsiooni suhtes. Näiteks mis on aktsiooni eesmärk, kuidas reaalselt plaanitakse lahendused teoks teha, kas laiem avalikkus saab sellest kasu? Usku lahenduste realiseerimisse lisab aga asjaolu, et sügisestel valimistel jõuavad teemad kindlasti valimisdebattidesse ja – lubadustesse. Kui sel korral suudetakse aktsiooniga tõestada, et paljude jaoks olulised küsimused leiavad lahenduse, siis kasvab inimeste usk nii kodanikuühiskonda kui ka iseendasse. Selliseks laiahaardeliseks kaasamiseks on aga vaja positiivset innustavat eeskuju ja usaldust. Samuti on oluline iga inimese panus – tulebki mõelda nii endale kui ka veidi kõrgemale, oma piirkonna ja riigi tasandile. Positiivsed muutused saavad alguse inimestest endist.

Vaadates positiivse kajastuse hulka välismeedias saavad eestlased plaanitud mõttetalgute üle uhked olema. Kui enamasti ületame välismeedia uudiskünnise vaid seoses suitsiidide arvu või tarbitud alkoholiliitrite hulgaga, siis selle algatusega on Eesti ka positiivses mõttes tuntuks saanud. Seetõttu arvan, et eestlased võiksid hea algatusega kaasa tulla. See on meie võimalus eksportida oma kaasamise teadmisi ja kogemust ning olla eeskujuks eurooplastele kui koostööd tegev rahvas.

Eurosaadiku sõnavõtu hind on 200 000 krooni

Tänases Pärnu Postimehes uuritakse eurosaadikutelt, mida nemad peavad oma parlamendiliikmeks olemise aja suurimaks õnnestumiseks. Tartu Ülikool on viinud läbi omapoolse analüüsi saadikute tegevuse osas ning selle põhjal on võimalik välja selgitada sõnavõtu ja raporti hind Euroopa maksumaksjale.Europarlamendi saadiku töö väljendub esmalt sõnavõttudes-küsimustes täiskogul ja komisjonides, samuti resolutsioonide ettepanekutes ja raportites.

Nelja ja poole aasta jooksul on meie saadikutest esitanud ühe raporti ja kaks deklaratsiooni vaid Marianne Mikko. Sõnavõtte on samal ajavahemikul registreeritud 423, kõige rohkem – 135 korda – on esinenud Tunne Kelam. Tema on ka resolutsiooni ettepanekutest teinud kõvasti üle poole: 87 ettepanekut 119-st. Üldse on kuus saadikut eri tegutsemisvormis koos küsimustega pannud märgi maha 606 korral.Jagades selle „saagi” kuue saadiku vahel, saame keskmiseks aktiivsuseks 19 ettepanekut, 2 küsimust, pool arvamust, 0,15 raportit, kolmandik deklaratsiooni ning auväärse 70 sõnavõttu aastas. Nelja ja poole aasta jooksul kokku 101 tegevust. Seda tundub olevat vähevõitu. Kuid meid huvitab ka see, kui kalliks iga kõne ja küsimus meile kui Euroopa maksumaksjale maksma läheb.

Europarlamendi praeguse koosseisu Eesti saadiku töö on tasustatud Riigikogu lihtliikmega samal põhimõttel – nelja keskmise palga suuruses summas ehk 49 080 kr, mis teeb 588 960 kr aastas. Lisaks saab saadik päevaraha hinnanguliselt 200 päeva eest aastas, keskmiselt 230 eurot päev, mis teeb 720 820 kr aastas. Sellele lisandub 4000 eurot sõiduraha aastas ning abipersonali tasu, maksimaalselt 16 914 eurot kuus. Need teevad kokku üle 3 mln krooni.

Seega kulutab maksumaksja praegu ühe EP saadiku kohta üle 4,5 mln krooni aastas, see teeb viie aasta jooksul 22 mln. Ja vastu saab 0,03 raportit ja 15 sõnavõttu aastas, mis teeb keskmise kümneleheküljelise raporti või viieminutilise sõnavõtu hinnaks rohkem kui 200 000 krooni!

Mida arvate teie, kallid kaasmaalased, kas see hind on tulemusega võrreldes õiglane?

Võim ning inimeste võimekus kaasa mõelda ja lahendusi pakkuda

Valitsuse liikmete viimase aja tegevused panid mind mõtisklema inimeste kaasamise võimaluste üle riigi juhtimisel.
Barack Obama presidendikampaania oli demokraatliku maailma viimase aja parim inimeste kaasamise näide. Tulemuse võti peitus lihtsuses – Obama rääkis inimestega näost näkku, järgides kampaania märksõnu inspire, empower, engage (inspireerimine, volitamine ja kaasamine). Barack rääkis inimestele oma loo ning süstis neisse usku, et just nemad saavad asju muuta ja öelda riigi tuleviku kohta sõna sekka, ta palus inimestel mõelda kõrgemale iseenda isiklikust heaolust, oma osariigi ja riigi tasandil. Sellise lihtsa lähenemisega võitiski Barack Obama inimeste südamed ning pani nad mõtlema riigi tuleviku üle.
Eestis on kaasamiskultuur lapsekingades, võimule pääsemiseks antakse ühepoolselt lubadusi, kuid hiljem vastutusrikkal positsioonil olles ei võeta valijate ega ekspertide arvamusi sageli arvesse. Viimane näide sellest on pensionifondi teise samba maksete peatamise teema, mis saavutas aktuaalsuse ootamatult peaministri suu läbi ning jäi kohe kriitikatulva alla. Meediapilt näitas, et eri valdkondade eksperdid kritiseerisid otsust ja argumenteerisid veenvalt selle vastu, mis omakorda tõestas, et sidusgruppe ei olnud otsuse tegemisse kaasatud.
Paanika tekitamist aitab ennetada vastavate eestkosteorganisatsioonide ja valdkonna ekspertidega konsulteerimine enne tähtsate otsuste tegemist. Peaminister ega keegi teine valitsuse liige ei tohiks olla inimene, kes iga päev tuleb välja uitmõttega, mis inimestel lisastressi tekitab. Teate ju küll seda muinasjuttu karjusest, kes naljaviluks karjus: „Hunt karjas, hunt karjas!“ Paar korda tegi nalja, kolmas kord oligi hunt karjas, kuid siis ei kuulanud teda enam keegi. Sama võib juhtuda ka autoriteetse isikuga – mõtlematute väljaütlemistega hiilates ühel päeval autoriteeti enam ei ole.
Kriisiajal on inimesed igapäevaelumuredest niigi muserdatud ning pole mõeldav, et iga ideega käiakse Obama kombel ukselt uksele, kuid minu arvates on laia avalikkuse puhul oluline ka meedia kaudu kaasamine. Kohe pärast valusa otsuse avalikustamist peaks inimestele andma võimaluse kaasa mõelda: selgitama, kuidas sellise lahenduseni jõuti, tooma välja alternatiivid, võimalikud tulemused ning põhjendama konkreetset valikut. Lastes inimestel sammhaaval lahenduseni jõuda, jäävad ära teadmatusest ja segadusest tekkinud kriitika ning mäss. Sageli peitub hea lahenduse võti lihtsuses – edukate otsuste taga on oskuslik kaasamine ning arvamuste ärakuulamine, mida demokraatliku juhtimise puhul peaks arvestama. Inimesi ära kuulates inspireerime neid kaasa mõtlema ja rääkima, nende võimekust asjadest arusaamisel ning heade lahenduste pakkumisel ei tohi alahinnata.

Internet annab võimaluse kaasa rääkida

Rahvaliit, kes esimesena Eestis kaasas avalikkuse oma valimisplatvormi koostamisse, tunneb heameelt, et meie algatus on leidnud järgijaid – ka IRL kutsub oma kodulehel huvilisi üles kommenteerima tööplaani. Rahvaliidu kodulehekülge külastas platvormi koostamise ajal 6000 inimest ligi 10 000 korral, mis on uue algatuse kohta päris hea tulemus. Mõttevahetuse õhutamiseks kutsusime arutelus kaasa rääkima ka eri valdkondade inimesi ühendavaid organisatsioone. Suur aitäh kõigile, kes oma ettepanekud kirja panid ning meie erakonnale sisukat mõtteainet andsid. Nagu selgus, kõige enam huvitab inimesi migratsioonitemaatika.

Inimarengu aruandest selgub, et enamikul Eesti elanikel on küll ligipääs internetile, kuid puudub harjumus ja kogemus selle kaudu kaasa rääkida. Näiteks pangaasju on interneti teel ajanud 70%, kuid foorumites kaasa löönud 20% ja internetihääletusel poolt või vastu klikanud samuti vaid 14% neist. Seega, inimesed on oma mõtete ja hoiakute avaldamisel suhteliselt passiivsed, kuid usun, et küsimuste õige püstitamisega ja motivatsiooni tõstmisega on võimalik panna neid oma arvamust avaldama. Arvamusavalduse võimaldamine ja inimeste ärakuulamine on kodanikuühiskonna arendamise peamine eeldus, ja seda nii Eestis kui ka Euroopa tasandil.

Eelmisel nädalal avalikustatud Maailma Majandusfoorumi riikide info- ja kommunikatsioonitehnoloogia edetabelis on Eesti 18. kohal, e-rakenduste kasutamises koguni 9. kohal. Kui valitsuse võrguteenuste kättesaadavuses oleme maailmas esimesed, siis elanike kaasamine meid kõiki puudutavate otsuste tegemisse võiks olla järgmine samm. Selleks peame tõstma inimeste tegutsemistahet ning äratama neis huvi eluliste teemade vastu, pakkuma neile lihtsat võimalust öelda oma sõna ka valimistevahelisel ajal. Loodetavasti kujuneb minu eestvedamisel Rahvaliidus teoks saanud väiksest algatusest hea tava.

Eesti peab saama eurolipule oma tähekese

1. aprill 2009

Leian, et Eesti väärib Euroopa Liidu lipul endale eraldi tähte. See tähistaks eesti rahva omaette hoidvat hingelaadi, paljuski tänu millele oleme ka rasketel aegadel suutnud jääda iseendaks. Eesti jonni tähistav täheke lisandub eurolipule juba järgmise aasta 1. aprillil.

Kuna tegu on erakonnapoliitikast kõrgema teemaga, loodan selles küsimuses kõigi Eesti saadikute koostööle europarlamendis. Erinevalt teistest liikmesriikidest ei ole Eesti seni seisnud jäigalt ei oma tootjate eest ega kasutanud vetoõigust julgeoleku- või energiaküsimustes. Seega on meil moraalne õigus vähemalt selles ühes küsimuses lüüa selg sirgu ja nõuda oma asja.

Samas võime ju jagama oma liputähte ka Läti ja Leeduga, kui nende riikide parlament meile selle kohta kirjaliku avalduse teeb. Võib-olla just nii saab paljuräägitud Balti koostöö lõpuks sisu ja uue hoo.

Kui Euroopa Liidu lipul ringis asetsevad 12 tähekest tähistavad Euroopa ühtsust, siis Eesti täheke seisaks ringist veidi eemal.