Kui kõik ausalt algusest peale ära rääkida, siis elu Mustamäel meenutas kunagi üsna täpselt filmis "Mina olin siin" nähtut. Õnneks sattus minu eesti keele õpetajaks tollane Avatud Eesti Fondi projektijuht Hannes Voolma, kellele omistatakse ka õpilaste eestkosteorganisatsiooni idee väljakäimise au. Voolma näitas meile, kaheksanda klassi õpilastele, et on mõistlikumaid asju kui telefoniputkade lõhkumine ja venelastega kaklemine. Nii asutasime paljude õpilaste koostöös 1998. aastal Tallinna 32. Keskkoolis õpilasesinduse, Mustamäe Õpilasomavalitsuste Liidu ja Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu, mille esimesed juhid olid Maria Savisaar, Madis Masing ja Marja-Liisa Alop. Mina võtsin koos Lauri Paeveeri ja Rosa Rotkoga teatepulga üle 2000. aastal. Alustasime toimetamist nõukogude haridussüsteemi tugevate mõjude tingimustes, kus õpilastel olid kohustused, kuid õigusi sageli ei tunnistatud. Õiguste nimel võitlemine on tänaseks viinud selleni, et õpilasesinduste liit on tunnustatud partner nii riigile kui teistele eestkosteorganisatsioonidele. Õpilaste huvide eest seismine on andnud õpilasesinduse liikmetele tugeva kogemustebaasi edaspidiseks tegevuseks ning olnud omamoodi hüppelauaks. Kõik tollased tegijad on hetkel alla 30-aastased ja oma vanuse kohta üsna palju korda saatnud. Näiteks enne mind liitu juhtinud Maria Savisaar on doktorikraadiga diplomaat, peale mind vedas õpilasi praegune tuntud MTV Eesti juht ja tubli ettevõtja Karoli Hindriks, minu juhatusekaaslastest üks veab maineka investeerimispanga müügiosakonda ja teine on Oxfordi ülikooli lõpetanud advokaat Londonis.
Küsimused on samad, lahendused muutuvad
10 aastaga on koolielus palju muutunud ning arvestades asjaolu, et õpilased veedavad koolis viis tööpäeva nädalas, peabki neil olema sõnaõigus koolikeskkonna kujundamisel kaasa rääkimiseks. Milline aga võiks olla ihaldusväärne koolikeskkond? Tuntud kaasaja psühholoog Martin Seligman, positiivse psühholoogia isa, kirjutab, kuidas USA ülikoolides on aastaid uuritud lõpetajate näoilmeid lõpupildil ning selle emotsiooni seost edasise eduga. Uuringute tulemusena on kindlaks tehtud, et lõpupildil naeratavatel õpilastel läheb ka peale kooli elus paremini. Ehk siin ongi küsimuse koht - kui õnnelikel inimestel läheb elus paremini, kas siis Eesti koolikeskkond õpetab lisaks faktiteadmistele meid ka õnnelik olema? Ning milline peaks olema kool, et lapsed saaksid nii targaks kui ka õnnelikuks? Üks rahuolu aspekt on kindlasti kooli ajaga kaasaskäimine. Legend Albert Einsteinist räägib, kuidas tudengid eksami ajal õpetajalt küsisid, et miks küsimused on samad, mis eelmisel aastal. Einstein vastas: „Jah, küsimused on samad, kuid aeg on edasi läinud, mina olen targemaks saanud, vastused on nüüd teistsugused.“ Ka täna on kooliga seotud küsimused on paljuski samad, mis 10 aastat tagasi – parem haridus, parem koolikeskkond, koolivägivalla ohjamine, koolivälise tegevuse toetamine,õpilaste osalemine koolikeskkonna kujundamisel jne. Naljaga pooleks võib öelda, et isegi haridusminister on täna sama inimene, kes siis, kui mina EÕELi juhtisin. Aga vastused on küsimustele on 10 aastaga muutunud, vanad lahendused ei pruugi enam töötada. Mul on väga hea meel, et EÕELil läheb täna hästi ja tänu õpilasesindustele on koolides üha vähem õpilasi, kes peavad muredega üksi olema. Meie vilistlastena oleme aga alati valmis nõu ja jõuga abiks olema. Parimad tulemused saavutatakse ikka üheskoos ühiste eesmärkide nimel tegutsedes ning eelkäijate kogemustest õppides. Peaasi, et naeratus lõpupildil oleks elementaarne :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar