Siim Kallas muretseb raadioreklaamides, et Euroopa Parlamendis on väga palju saadikuid, kes seal mitte midagi ei tee ja millegiga silma ei paista. Täiesti siiras mure Kallasel, sest tema enda koduerakonna eursaadik on just selline. Viis aastat tagasi sai Reformierakond võimaluse saata europarlamenti oma “Euroopa tasemel tegija” – Toomas Savi. Paraku pole me midagi tema tegevusest ega saavutustest seal kuulnud. Kuu aega tagasi ütles Savi ühel esinemisel , et tema suurim saavutus on see, et ta viis aastat seal vastu pidas (Foto: Sille Annuk)Teised Eesti saadikud on mingite tegevustega veidi siiski silma paistnud. Europarlamendi saadiku töö väljendub esmalt sõnavõttudes-küsimustes täiskogul ja komisjonides, samuti resolutsioonide ettepanekutes ja raportites. Nelja ja poole aasta jooksul on meie saadikutest esitanud ühe raporti ja kaks deklaratsiooni vaid Marianne Mikko, teistel pole midagi ette näidata. Sõnavõtte on samal ajavahemikul registreeritud 423, kõige rohkem – 135 korda – on esinenud Tunne Kelam. Tema on ka resolutsiooni ettepanekutest teinud kõvasti üle poole: 87 ettepanekut 119-st. Üldse on kuus saadikut eri tegutsemisvormis koos küsimustega pannud märgi maha 606 korral.
Jagades selle „saagi” kuue saadiku vahel, saame keskmiseks aktiivsuseks 19 ettepanekut, 2 küsimust, vähem kui 20 ettepanekut, pool arvamust, 0,15 raportit, kolmandik deklaratsiooni ning auväärse 70 sõnavõttu aastas. Nelja ja poole aasta jooksul kokku 101 tegevust. Samas kui Tunne Kelam ületab keskmist rohkem kui kaks korda, on Andres Tarand ning Siiri Oviir teinud vaid pool „rehkendust”. Katrin Saks on poole lühema aja jooksul olnud peaaegu sama tubli, kuid jääb samuti alla keskmise. Seda tundub olevat vähevõitu.
Nelja ja poole aasta jooksul on kesiseks jäänud saadikute seisukohtade trükis avaldamine ning uuringutes osalemine, hoogustumise märke ilmutati alles pool aastat enne uusi valimisi. Ometi peaks saadik igal ajal olema Eesti inimeste esindaja Euroopa Parlamendis, sõltumata sellest, kas valimised on ees või möödas.
Suve alguses valitavad Eesti uued saadikud peaksid ümber mõtestama eurosaadiku rolli. Mitte olema enam kohatäitjad, kes tänulikud, et vanade riikide hulgas istuda võivad. Ka mitte poliitpensioni nautijad, vaid teotahtelised ja ärksad rahvaesindajad, kes suudavad end maksimaalselt Eesti huvide heaks rakendada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar