Esmaspäeval, 20. aprillil osalesin esimesel Euroopa Parlamendi saadiku- kandidaatide energiapoliitika teemalisel debatil Euroopa Liidu majas. Kohal olid peale minu Ahto Oja (EER), Tunne Kelam (IRL), Katrin Saks (SDE), Kristiina Ojuland (RE) ja Lembit Kaljuvee (KE).
Esimene üllatus oligi see, et Keskerakond saatis debatile inimese, kes ise ei kandideeri. Ju siis ei pea keski kandidaadid ennast kas piisavalt pädevaks või loodvad massiivse reklaami peale ja ei suvatse nimestele oma seisukohti ise tutvustada.
Teiseks ja ka saalis elevust tekitavaks asjaoluks oli üksikkandidaat Indrek Tarandi ilmumine, kellele anti debati lõpus kolmeks minutiks sõna. Ta kasutas seda energiateemal oma seisukohtade tutvustamise asemel hoopis kinniste valimisnimekirjade teema tõstatamiseks. Lisaks teatas, et ta võtab europarlamendis üle oma isa, sotside senise eurosaadiku, suhtevõrgustiku. Seega on bravuurikas üksikkandidaat tegelikult "kapi-sots".
Kui temaatikast kokkuvõte teha, siis debatil osalenud pooldasid ühise energiapoliitika väljatöötamist ning loodavad parlamendis oma ideid kuuldavaks teha veenmise ja liitlaste otsimise abil.
Minu ettepanek lühidalt on, et kõik munad ei tohiks olla ühes korvis ehk siis energiatarnijana tuleks kaaluda ka teisi alternatiive lisaks Venemaale. Venemaa nii gaasitorude kui gaasi monopoolse omanikuna teeb meid temast liialt sõltuvaks. Teiseks on oluline energiasäästlikult elamine ja kliimasoojenemise vältimine ning selleks tuleb EL-i järgmise eelarveperioodi eelarvest suunata vahendid Eesti sovietiaegse elamufondi renoveerimiseks soojapidavaks. Sellega väheneb CO2 emissioon ning küttearved, lisaks saavad renoveerijad tööd ja Eesti maksutulu. Eelarve mõjutamine on europarlamendi saadikute ülesanne.
Kristiina Ojulandi sõnul tähendaks ühtse ja toimiva Euroopa energiaturu saavutamine seda, et nii energia tootmine EL-is kui ka väljastpoolt sisseostetava energia kogus ja hind oleksid 27 riigi poolt ühiselt otsustatavad. Selleks, et EL-is toodetud energia jääks konkurentsivõimeliseks, on üheks võimaluseks maksustada väljaspoolt Euroopa Liitu toodetud energia CO₂ maksuga. Teise ettepanekuna tõi Ojuland välja, et eramajad peaksid kasutusele võtma alternatiivsed energiaallikad, näiteks tuulegeneraatorid, kuid tööstus selle abil ära ei elaks.
Tunne Kelami väitel on ühine energiapoliitika EL-i prioriteetide hulgas kirjas, kuid konkreetseid samme pole selle suunas tehtud. Eelkõige on meil vaja rahvuslikku kokkulepet energeetika teemal. Euroopa Parlament on tema sõnul just koht teemade algatamiseks, väikeriigid saavad kaasa rääkida oma siseturu reegleid selgelt kommunikeerides ning uued liikmesriigid peavad rohkem koostööd tegema. Eesti peab avama 35% oma energiaturust.
Katrin Saksa sõnul tuleb koostööd tehes vaadata plaani laiemalt. Hetkel käivad parlamendis läbirääkimised Iraagi, Aserbaidzhaani ja Türgiga. Vajalik on üle vaadata EL-i energiavajadus – hetkel on see 10% vähenenud. Samuti tuleb toetada alternatiivide teket, näiteks tuumaenergia on kolm korda kallim tuuleenergiast ja kaks korda kallim söeenergiast.
Ahto Oja sõnul peaks Euroopa olema aastaks 2030 tuumavaba, sest tuumajäätmed on aegpommid. Põlevkivi saastab õhku ning selles on kolm korda vähem energiat kui kivisöes. Ka põlevkivi rikastamine võiks langeda, sest see on fossiilne, asemele oleks pakkuda bioenergia-ja tuuleenergia. Tuleks luua Taastuvenergia ühendus ja sõlmida sidusad kokkulepped.
Lembit Kaljuvee sõnul ei ole meil 20 aasta vältel põlevkivienergeetikale alternatiivi, kuid peaksime ühiselt otsustama, milline on baasenergia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar