Mõttetalgud on kodanikuühiskonna loomulik osa

Seoses Minu Eesti projektiga on viimasel ajal meedias tõstatunud küsimus avatud arutelu vormis ühiskonnaelu juhtimise võimalikkusest ning projekti suhtes on olnud ka kriitikat ning kahtlustavat suhtumist. Kahepoolset diskussiooni on ühiskonnaelu kujundamisel siiani vähe olnud, otsused tehakse sageli tagatoas valmis. Seega on kaasamine Eestis lapsekingades, üks osapool ei taha kaasata ja teine pool ei ole piisavalt aktiivne, et saada kaasatud. Põhjendatakse seda nii aja kui ideede puuduse, eesmärgi ebaselguse, mõttetu sihitu jahumisega.

Samas on inimesed varmad oma arvamusi avaldama anonüümsetes kommentaarides. Kui aktiivsed internetikasutajad hetkeks mõtlevad, mitu tundi ööpäevas nad veedavad sageli sisutühje kommentaare lugedes ja kirjutades, siis see aeg võib mõnel hõlmata suure osa ärkveloleku ja isegi uneajast. Kommentaarides sageli käiv ärapanemine ei muuda enamasti midagi, väga häid lahendusi ja ettepanekuid tuleb tikutulega otsida. Näiteks mõttetalgutel osalemine hõlmab vaid pool päeva väärtuslikust ajast ning annab võimaluse olulistes küsimustes kaasa rääkida ja mõttekaaslastega koos lahendust otsida.

Minulgi on sarnaselt teistega vastuseta küsimusi uue aktsiooni suhtes. Näiteks mis on aktsiooni eesmärk, kuidas reaalselt plaanitakse lahendused teoks teha, kas laiem avalikkus saab sellest kasu? Usku lahenduste realiseerimisse lisab aga asjaolu, et sügisestel valimistel jõuavad teemad kindlasti valimisdebattidesse ja – lubadustesse. Kui sel korral suudetakse aktsiooniga tõestada, et paljude jaoks olulised küsimused leiavad lahenduse, siis kasvab inimeste usk nii kodanikuühiskonda kui ka iseendasse. Selliseks laiahaardeliseks kaasamiseks on aga vaja positiivset innustavat eeskuju ja usaldust. Samuti on oluline iga inimese panus – tulebki mõelda nii endale kui ka veidi kõrgemale, oma piirkonna ja riigi tasandile. Positiivsed muutused saavad alguse inimestest endist.

Vaadates positiivse kajastuse hulka välismeedias saavad eestlased plaanitud mõttetalgute üle uhked olema. Kui enamasti ületame välismeedia uudiskünnise vaid seoses suitsiidide arvu või tarbitud alkoholiliitrite hulgaga, siis selle algatusega on Eesti ka positiivses mõttes tuntuks saanud. Seetõttu arvan, et eestlased võiksid hea algatusega kaasa tulla. See on meie võimalus eksportida oma kaasamise teadmisi ja kogemust ning olla eeskujuks eurooplastele kui koostööd tegev rahvas.