Valitsuse liikmete viimase aja tegevused panid mind mõtisklema inimeste kaasamise võimaluste üle riigi juhtimisel.
Barack Obama presidendikampaania oli demokraatliku maailma viimase aja parim inimeste kaasamise näide. Tulemuse võti peitus lihtsuses – Obama rääkis inimestega näost näkku, järgides kampaania märksõnu inspire, empower, engage (inspireerimine, volitamine ja kaasamine). Barack rääkis inimestele oma loo ning süstis neisse usku, et just nemad saavad asju muuta ja öelda riigi tuleviku kohta sõna sekka, ta palus inimestel mõelda kõrgemale iseenda isiklikust heaolust, oma osariigi ja riigi tasandil. Sellise lihtsa lähenemisega võitiski Barack Obama inimeste südamed ning pani nad mõtlema riigi tuleviku üle.
Eestis on kaasamiskultuur lapsekingades, võimule pääsemiseks antakse ühepoolselt lubadusi, kuid hiljem vastutusrikkal positsioonil olles ei võeta valijate ega ekspertide arvamusi sageli arvesse. Viimane näide sellest on pensionifondi teise samba maksete peatamise teema, mis saavutas aktuaalsuse ootamatult peaministri suu läbi ning jäi kohe kriitikatulva alla. Meediapilt näitas, et eri valdkondade eksperdid kritiseerisid otsust ja argumenteerisid veenvalt selle vastu, mis omakorda tõestas, et sidusgruppe ei olnud otsuse tegemisse kaasatud.
Paanika tekitamist aitab ennetada vastavate eestkosteorganisatsioonide ja valdkonna ekspertidega konsulteerimine enne tähtsate otsuste tegemist. Peaminister ega keegi teine valitsuse liige ei tohiks olla inimene, kes iga päev tuleb välja uitmõttega, mis inimestel lisastressi tekitab. Teate ju küll seda muinasjuttu karjusest, kes naljaviluks karjus: „Hunt karjas, hunt karjas!“ Paar korda tegi nalja, kolmas kord oligi hunt karjas, kuid siis ei kuulanud teda enam keegi. Sama võib juhtuda ka autoriteetse isikuga – mõtlematute väljaütlemistega hiilates ühel päeval autoriteeti enam ei ole.
Kriisiajal on inimesed igapäevaelumuredest niigi muserdatud ning pole mõeldav, et iga ideega käiakse Obama kombel ukselt uksele, kuid minu arvates on laia avalikkuse puhul oluline ka meedia kaudu kaasamine. Kohe pärast valusa otsuse avalikustamist peaks inimestele andma võimaluse kaasa mõelda: selgitama, kuidas sellise lahenduseni jõuti, tooma välja alternatiivid, võimalikud tulemused ning põhjendama konkreetset valikut. Lastes inimestel sammhaaval lahenduseni jõuda, jäävad ära teadmatusest ja segadusest tekkinud kriitika ning mäss. Sageli peitub hea lahenduse võti lihtsuses – edukate otsuste taga on oskuslik kaasamine ning arvamuste ärakuulamine, mida demokraatliku juhtimise puhul peaks arvestama. Inimesi ära kuulates inspireerime neid kaasa mõtlema ja rääkima, nende võimekust asjadest arusaamisel ning heade lahenduste pakkumisel ei tohi alahinnata.
Barack Obama presidendikampaania oli demokraatliku maailma viimase aja parim inimeste kaasamise näide. Tulemuse võti peitus lihtsuses – Obama rääkis inimestega näost näkku, järgides kampaania märksõnu inspire, empower, engage (inspireerimine, volitamine ja kaasamine). Barack rääkis inimestele oma loo ning süstis neisse usku, et just nemad saavad asju muuta ja öelda riigi tuleviku kohta sõna sekka, ta palus inimestel mõelda kõrgemale iseenda isiklikust heaolust, oma osariigi ja riigi tasandil. Sellise lihtsa lähenemisega võitiski Barack Obama inimeste südamed ning pani nad mõtlema riigi tuleviku üle.
Eestis on kaasamiskultuur lapsekingades, võimule pääsemiseks antakse ühepoolselt lubadusi, kuid hiljem vastutusrikkal positsioonil olles ei võeta valijate ega ekspertide arvamusi sageli arvesse. Viimane näide sellest on pensionifondi teise samba maksete peatamise teema, mis saavutas aktuaalsuse ootamatult peaministri suu läbi ning jäi kohe kriitikatulva alla. Meediapilt näitas, et eri valdkondade eksperdid kritiseerisid otsust ja argumenteerisid veenvalt selle vastu, mis omakorda tõestas, et sidusgruppe ei olnud otsuse tegemisse kaasatud.
Paanika tekitamist aitab ennetada vastavate eestkosteorganisatsioonide ja valdkonna ekspertidega konsulteerimine enne tähtsate otsuste tegemist. Peaminister ega keegi teine valitsuse liige ei tohiks olla inimene, kes iga päev tuleb välja uitmõttega, mis inimestel lisastressi tekitab. Teate ju küll seda muinasjuttu karjusest, kes naljaviluks karjus: „Hunt karjas, hunt karjas!“ Paar korda tegi nalja, kolmas kord oligi hunt karjas, kuid siis ei kuulanud teda enam keegi. Sama võib juhtuda ka autoriteetse isikuga – mõtlematute väljaütlemistega hiilates ühel päeval autoriteeti enam ei ole.
Kriisiajal on inimesed igapäevaelumuredest niigi muserdatud ning pole mõeldav, et iga ideega käiakse Obama kombel ukselt uksele, kuid minu arvates on laia avalikkuse puhul oluline ka meedia kaudu kaasamine. Kohe pärast valusa otsuse avalikustamist peaks inimestele andma võimaluse kaasa mõelda: selgitama, kuidas sellise lahenduseni jõuti, tooma välja alternatiivid, võimalikud tulemused ning põhjendama konkreetset valikut. Lastes inimestel sammhaaval lahenduseni jõuda, jäävad ära teadmatusest ja segadusest tekkinud kriitika ning mäss. Sageli peitub hea lahenduse võti lihtsuses – edukate otsuste taga on oskuslik kaasamine ning arvamuste ärakuulamine, mida demokraatliku juhtimise puhul peaks arvestama. Inimesi ära kuulates inspireerime neid kaasa mõtlema ja rääkima, nende võimekust asjadest arusaamisel ning heade lahenduste pakkumisel ei tohi alahinnata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar