Millal saame paberist 1- ja 2eurose!?

Miks pangaautomaat väljastab minimaalselt viieeurost, kui krooni ajal sai kordades väiksemas väärtuses raha välja võtta? Miks parkimise eest makstes või bussis piletit ostes antakse tagasi peotäis münte, mis taskus kolisema ja ära kaduma kipuvad? Miks need mündid kõik nii sarnased on? Need on küsimused, mida euro kasutamise kolmandal kuul küsivad ikka ja jälle tuhanded inimesed. Euro majanduslikest ja ka julgeolekualastest külgedest on viimasel ajal väga palju räägitud. Samas, eurode füüsilise olemuse kohta pole paraku keegi küsimusi esitanud. Aga just müntide kirumist kuuleb kõige sagedamini nii turul kui ka kohvikus.

Lähtuti vana Euroopa huvidest

Eurode esimene ehk praegu kasutuses olev seeria sisaldab pangatähti seitsmes nimiväärtuses viiest kuni 500 euroni. Väiksemad vääringud on müntides. Just sellise jaotuse otsustas 15 aastat tagasi Euroopa keskpankade juhtidest koosnev euro töögrupp. Sel ajal ei arvestanud keegi endiste idabloki riikide võimaliku ühinemisega euroalaga, mistõttu lähtus valik kõrge hinnatasemega vana-Euroopa riikide vajadustest.

Kui euro aga 2002. aastal lõpuks füüsiliselt kasutusele tuli, tekitas paberist ühe-ja kaheeuroste puudumine kohe nurinat madalama hinnatasemega Lõuna-Euroopa riikide elanike seas.

Eurosaadikute algatus

Palju jõulisemalt kerkis teema üles 2005. aastal, mil üle 300 Euroopa Parlamendi saadiku, teiste seas ka eestlastest saadikud Ilves ja Mikko, allkirjastasid deklaratsiooni (vt. link), mis nõudis Euroopa Komisjonilt ja Euroopa Keskpangalt ühe- ja kaheeuroste pangatähtede emiteerimist.

Vajadust põhjendati elukalliduse kontrolli all hoidmisega ning mõjuga, mida nende „pangatähtede puudumine avaldab inimeste suhtumisele raha väärtusesse arvestades, et sel on negatiivne mõju ka müntide tegeliku väärtuse tajumisele.“ Eurosaadikud juhtisid tähelepanu ka sellele, et ühisraha tulevase kasutusele võtmisega uutes liimesriikides muutub ühe- ja kaheeuroste pangatähtede emissioon veelgi tähtsamaks.

Vastuargumendid ei ole veenvad

Eurobürokraatide vastused on olnud pigem laveerivad. Esiteks viitavad nad, et rahatähtede teema on Euroopa Keskpanga pädevuses. Tegu on mugava vastusega, sest keskpank ei allu otse ei parlamendile ega komisjoni ametnikele. Samas, kas see tähendab, et keskpank ei pea hoolima tarbijate mugavusest?

Teiseks osutavad nad ühe- ja kaheeuroste paberrahatähtede suurele hulgale ja kiirele kulumisele. Selline põhjendus kõlab sarnaselt väitele, et riik ei peaks enam maanteid ehitama, sest peagi muutuvad need nagunii augulisteks. Võrdluseks – üheeurosega samas väärtusklassis paberist ühedollariline on maailmas laialt kasutusel ja USA maksumaksja ei kurda sugugi suure paberikulu üle.

Kolmas tollal kõlanud väide oli, et Eurobaromeetri uuringute järgi soovivad paberaha peamiselt vaid Kreeka ja Itaalia elanikud. Seis on vahepeal kindlasti muutunud, sest vahepeal on euro kasutusele võtnud mitmed Saksamaast madalama elatustasemega riigid – Sloveenia, Slovakkia, Malta, Küpros ja Eesti. Lähiaastatel soovib Läti ja Leedu kõrval ühisraha kasutusele võtta ka Poola, kus täna elab iga kümnes Euroopa Liidu elanik.

Eesti initsiatiiv?

Seega võiks Eesti eurotsooni lemmiklapsena haarata ühe- ja kaheeurose paberraha teemal initsiatiivi ja mitte oodata kuni Poola seda suurema vennana kunagi nagunii teeb. Parimaks katalüsaatoriks on siin ulatuslik avalik huvi teema vastu, mis sunniks meie ametnikke ja keskpankureid tegudele, selle asemel, et küüniliselt loota, küll hinnad aastate jooksul tõusevad ja siis ei lähe enam münte vajagi.

Avaldatud Postimehes 12. märstil 2011.