Täna astus ametisse Ameerika Ühendriikide 44. president Barack Hussein Obama. Vaatamata probleemidele, mis presidendi ees seisavad, on elevust palju ja ühendriiklaste lootused suured. Isegi nii suured, et Obamat kiputakse kõrvutama orjapidamise keelustanud Abraham Lincolni ning Rahvasteliidu idee autori Woodrow Wilsoniga. Kuigi targa ja ettenägeliku poliitikuna suutis Obama juba ameeriklaste ootusi jahutada, lubades, et kiireid muutusi ei tule, tundub siiski paslik mõtiskleda, milline saab olema Obama (esimene) valitsusaeg.
Meid huvitab muidugi eelkõige Obama välispoliitika. Samas on selge, et sellest ei saa presidendi esimene prioriteet – rahandus- ja majandusküsimused nõuavad enam tähelepanu. Siiski võib Obamalt oodata Bill Clintonile sarnaselt kaasavamat, enam erinevate osapooltega suhtlevat, multilateraalset välispoliitilist joont. 12. jaanuaril Välisministeeriumis ettekandega „Surprises in the Obama Foreign Policy Future“ (e. k. Üllatused Obama tuleviku välispoliitikas) esinenud professor Frederick Shiels märkis muuhulgas ka Obama soovi toetada just noorte transatlantilist suhtlemist ja panustada seeläbi tolerantsema põlvkonna kujunemisse. Ka Obama nõunike profiili (Madeleine Albright, Warren Christopher, Richard A. Clarke jt.) vaadates võib eeldada välispoliitikas suuremat ettevaatlikkust, eriti just Lähis-Ida ja Iraani küsimustes. Suhetes Venemaaga on samuti täna veel kaardid avamata, kuid reaganlikku jäikust asendab tõenäoliselt siingi kaine pragmatism. Clintoni rolli välispoliitika strateegina hindavad spetsialistid tagasihoidlikuks, kuid üks on selge, ootusärevus change loosungi sisu avamiseks kasvab ka diplomaatilistes ringkondades.
Obamat peetakse hea intuitsiooniga, kaasavaks, kuid pragmaatiliseks liidriks. Vastupidiselt ehk valimiskampaania käigus jäänud muljele, ei ole ta siiski pehmekäeline juht, pigem poliitikas karastunud senaator. Kui esmapilgul tundub, et Obama astub ametisse keerulisel ajal, seistes silmitsi valulike siseriiklike probleemidega, ei ole tal tegelikult siiski kiire ega põhjust teha põhjalikult ettevalmistamata või radikaalseid samme. Kõik trendid räägivad täna demokraatide kasuks ja suurematest ebaõnnestumistest hoidumise korral jäävad presidentide radikaalsemad sammud pigem teise valitsusperioodi.
Läheb, kuidas läheb, aga Obama on end juba ajalukku kirjutanud, andes raskel ajal lootust miljonitele ning meelitades valimiskastide juurde inimesi, kes kunagi varem kaasa rääkida ei soovinud. Loodetavasti toovad Obama muutuste tuuled varem või hiljem ka Eesti poliitikas väärtustena au sisse suurema kaasatuse, koostöö ning tasakaalukuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar